Puka kultuurivedur Helgi Pung siirdub pensionile

Enno ja Helgi Pung. Foto: Monika Otrokova

Täna, 1. juulil oma 70. sünnipäeva tähistaval Puka kultuurimaja perenaisel-kultuurikorraldajal Helgi Pungal oli eile viimane tööpäev. Koos Helgiga läks pensionile ka tema abikaasa Enno Pung, kes on olnud pikaaegne isetegevuslane ja Puka kultuurimajas pidanud majahoidja ametit.

Helgil oli ka tööjuubel – Puka kultuurimajas sai töötatud 30 aastat. Helgi ja Enno jäävad veel mõneks ajaks appi korraldama selleaastast Puka öölaulupidu.

Helgit õnnitlema juubeli puhul olid Puka kultuurimajja tulnud palju kultuurirahvast, teiste seas ka Eesti Rahvakultuurikeskuse direktor Kalle Vister, Otepää Kultuurikeskuste juhataja Jorma Riivald koos kultuurimajade perega, volikogu liige Heikki Kadaja ning Puka isetegevuslased, kes Helgile ka esinesid – Puka meesansambel, Puka naisansambel, segakoorid U-Tuur ja Tõlliste-Puka-Sangaste segakoor, tervituse andsid üle tantsutrupp Puka memmed.

Helgile ja Ennole andis vallavalitsuse tänukirja üle Otepää vallavanem Jaanus Barkala, sõna võtsid kolleegid vallavalitsusest – kultuurispetsialist Valdur Sepp ja haridusspetsialist Janika Laur, lastekaitsespetsialist Kristel Ilves.

„Helgi Pung on pikaajalise kultuuritöötajana puhkuse täiesti ära teeninud. Pensionil olles saab ta väärikalt kultuuri nautida ja kohalikus kultuurielus ka kaasa lüüa ja abiks ning nõuks olla," märkis Jaanus Barkala.

Helgi Pung on sündinud 1. juulil 1950. Enne kultuuritööle siirdumist töötas ta Valga mööblivabrikus. Alates 1990. aastast Puka kultuurimaja kunstiline juht, 1992. aastast Puka rahvamaja juhataja. 2012. aastal lisandus Aakre rahvamaja juhataja ametikoht, alates 2018. aastast, peale haldusreformi, töötas Helgi Otepää Kultuurikeskuste Puka Kultuurimaja perenaine-kultuurikorraldaja. 2015. aastal tunnustati Helgit pärandihoidja hõbesõlega.

Kultuurivaldkonda sattus aga Helgi juhuslikult. Helgi ema kasvatas teda ja nooremat venda üksinda. Valga mööblivabrikus töötanud tüdruk saadeti 1971. aastal Pukka filiaali tööle. Seal kohtas Helgi oma tulevast abikaasat Ennot. 1973. aastal sündis perre tütar, kel tänaseks endal kaksikutest täiskasvanud tütred ning ka lapselapsedki. Helgi enda sõnul oli ta kultuurikauge inimene, kes ei laulnud ega mänginud ühtegi pilli. Kuna aga abikaasa Enno on pärit muusikalembesest perest – tema isa mängis viiulit ja suupilli ning ta ise mängib akordioni, saksofoni ja suupilli –, kõlas muusika ja laul noores peres iga päev. Nii see kultuuripisik tasapisi ka Helgisse puges. 1990. aastal, kui raske füüsiline töö mööblivabrikus tervisehädasid põhjustama hakkas, pakkus tollane maakonna kultuurijuht Helve Braun, talle kunstilise juhi tööd Puka kultuurimajas. Kuna Helgile väga meeldib organiseerimine ja inimestega suhtlemine, siis võttiski ta pakkumise vastu. Töö oli alguses võõras, pisaraid sai palju valatud, kuid pikapeale hakkasid asjad laabuma, ning inimestega suhted paranema.

Kui Helgi pea 30 aastat tagasi Puka kultuurimajja tööle asus, oli maja päris hullus seisus. Ahjud olid vanad ja maja oli külm. Hoones olid kuivkäimlad, põrandaid talvel pesta polnud võimalik. Enne üritust sai nädal aega maja köetud, kuid rahvas istus ikka mantlitega saalis. Nüüdseks on Puka rahvamajas tehtud põhjalik remont, hoone on saanud kauni ilme nii seest kui ka väljast. Puka rahvamaja lähistele on kerkinud vabaõhulava suveüritusteks.

Helgi Punga eestvõttel on ellu kutsutud Puka öölaulupidu, mis kasvas välja segakooride päevast. Kultuuritööd Pukas võib Helgi pereettevõtmiseks nimetada – Helgi mees Enno on kultuurimajas majahoidja ning tütar, kui ta veel kodus elas, lõi kultuurielu korraldamisel aktiivselt kaasa. Helgi tütar oli esimene tüdruk piirkonnas, kes diskosid korraldas. Enno on ka aktiivne isetegevuslane ja kaasa löönud orkestrite koosseisus. Praegu laulab ta Puka meesansamblis. Enno on kuulus ka oma lipsukollektsiooni poolest, tema lipsud ehtisid isadepäeva kontserdi ajal Puka kultuurimaja saali.

Helgi ja Enno on kultuurimaja teisele korrusele teinud muuseumi, kus on palju ajaloolist materjali endisaegsete vabatahtlike tuletõrjujate töömailt. Praegu leiab muuseumist lisaks eelpool mainitule veel hulga huvitavat materjali nii 1920-30ndatest aastatest kui ka nõukogude ajast. Näiteks nii vabatahtliku tuletõrje kroonika, pildialbumid, köidetud saksakeelne ajaleht aastast 1927 kui ka vanad tšekiraamatud, kirjutusmasin ning valla ja sovhoosi templid. Vanadest väärikatest pillidest rääkimata. Muuseumi loomine on olnud Helgile ja Ennole suur unistus, mis nüüd lõpuks on täide läinud.

Autor: LounaLeht.ee, online@lounaleht.ee
Viimati muudetud: 01/07/2020 08:32:45