Vikatiga niitja jätab väikesed putukad ellu

Heinakõrs kasvan’d üle pea, täna küll heina niitma peab. Foto: Laura Oro

Asjatundjad ütlevad, et vikatiga niitmisel on kõige olulisem, et vikat oleks terav. Selleks tuleb tera õhukeseks pinnida, siis luisata. Viimast tuleb niitmise ajal pidevalt teha. Kes niita armastab, küllap see leiab poe, kus müüakse nii kvaliteetseid vikateid kui pinnijaid. Loodusesõber võiks eelistada vikatit mürisevale niidukile või trimmerile – nimelt jätab vikatiga niitja väikesed putukad ellu.

Võrumaal Mõnistes elav Hugo Mõttus ütles, et oskas vikatiga niita juba enne keskkooli minekut. Ta oli siis ligi 15-aastane.

1944. aastal sündinud mees märkis, et vikatiga niitmisel on kõige tähtsam selle teravus: „Kui vikat on hästi terav, on lust niita.”

Et vikat saaks hästi terav, peab seda kindlasti pinnima ehk tera õhukeseks lööma. Mõttuse sõnul käis aastakümneid tagasi pinnimine nii, et vikat pandi alasile ja haamri kitsa poolega löödi tera õhukeseks. See töö nõudis tegijalt ettevaatlikkust ja oskust, sest pinnija pidi terale kogu aeg ühtepidi lööma. Kui juhtusid teistpidi lööma, muutus tera laineliseks ja siis oli raske vikatit luisata.

Varasemal ajal, kui kodudes tehti loomadele heina käsitsi ehk niideti vikatiga, ei saanud ju alasit ja haamrit heinamaale kaasa võtta. „Siis võeti kaasa vikatinuga, millega lõigati vikati lõikeserva õhemaks,” ütles Mõttus ja täpsustas, et vikatinuga tehti tavaliselt metalli viilimise viilist.

Vikati tera saab õhemaks ka seda käiates, mida ilmselt sepad praegugi teevad.

Mõttuse suhted vikatiga jätkuvad, tal on kõrvalhoone katuseräästa all neli vikatit, millest ükski ei ole roostes. „Majandite ajal niitsime oma lehmale ja lammastele talveks kogu heina vikatitega,” märkis ta.

Heina niitmiseks sobib pikema teraga vikat, sest sellega saab laiema kaare võtta. „Metsakultuuride hooldamiseks sobib lühikese teraga vikat,” lisas 19 aastat metsaülemana töötanud mees.

Vikateid saab osta ehitus- ja majatarvete poodide aianduskaupade osakonnast. „Eesti poed müüvad Sotka vikateid, mis on tehtud Soomes,” ütles Mõttus. Ta lisas, et põhjanaabrite tehtud vikatid on juba varre otsa kinnitatud. Vars ei ole küll puidust, kuid on kerge ja sellel on kaks käepidet, mis mõlemad on reguleeritavad.

Mõttuse teada on Võrus vähemalt üks suur pood, kus nimetatud vikateid müüakse. „Soomes tehtud vikatid on head, ka ida pool tehtud vikati terad on head, kuid neid meil praegu ei ole,” ütles ta.

Niitmine selgeks viie suvega
Karilatsi vabaõhumuuseumi juhataja, põline põlvamaalanna Reet Roop meenutas, et võis olla 10-11-aastane, kui ta väikese vikatiga isa järel niitmist harjutas.

„Tõsiseltvõetavaks vikatiga niitjaks sain 15-16 eluaasta vahel, kusjuures jälgisin kogu aeg isa õpetussõnu,” meenutas Roop. Tema mõlemad vanemad olid metsavahid Veriora kandis. „Meil olid siis lambad, lehmad ja ka hobune, keda kõiki vanemad hoidsid, mis tähendas, et väga palaval ja ka suure vihma ajal jäeti loomad lauta,” jutustas Roop. Tema tööks oli siis sigadele naadi ja teistele loomadele viki niitmine.

Metsavahist vanemate üks töid oli istutatud metsakultuuride hooldamine, mis tähendas, et taimede ümber tuli hein vikatiga niita. Selleks tööks kasutati lühikese teraga vikatit.

„Niitmine on tore ainult siis, kui vikat on terav,” kinnitas ka Roop ja lisas, et isa pinnis vikatit alati, kui tunnetas, et see enam nii hästi heina ei lõika. Peale pinnimist vikatit luisatakse ja tehakse seda niitmise ajal vastavalt vajadusele.

Roop märkis, et niita on hea hommikul vara, kui kaste on veel maas. „Kuiva heina niita on mitu korda raskem, kulub palju rohkem jõudu ja väsitab ruttu ära.” Ta lisas, et niites tuleb vikati terav ots veidi ülespoole suunata, siis ei lähe see otsa maasse.

Paraku on Roop viimastel aastatel näinud maakonnas ülivähe vikatiga niitvaid inimesi. „Mul on kodus pisike kerge vikat alles,” sõnas ta ja lisas, et sellega on hea naati niita.

Vikatiga niitmine hoiab vormis ja säästab pisiputukaid
Roop võrdles vikatiga niitmist trenniga jõusaalis: „Vikatiga niites tugevdan oma käelihaseid ja pihta ehk niitmine hoiab mind füüsilises vormis.”

Vikat ei tee müra ega neela kütust. Mõttus ütles, et niidab õue ikka niidukiga, kuid selle ääred vikatiga, sest trimmer müriseb kõvasti. Roobi mäletamist mööda võisid esimesed niidukid ja trimmerid kodudesse tulla ligi 30 aastat tagasi. „Metsavahid said võsalõikaja ja trimmeri veidi varem,” märkis ta.

Enne muruniidukeid, trimmerid ja murutraktoreid oli niidetav õueala väike. Kui inimestele nende ostmine juba taskukohane oli, hakkas ka niidetav ala suurenema.

Karilatsi vabaõhumuuseumil on viis hektarit pinda, mida niidetakse kümne päeva järel. Roobil on kodus hektarine ala, mida niidetakse sama ajavahemiku järel. Niidetud pind paneb tema sõnul paika piirid, et sellel poolel toimetavad inimesed, teisel pool teised elusolendid.

Karilatsi vabaõhumuuseumis on mõistagi vikat olemas ja sellega töötamise õpetamine on programmis, kuid kui on vaja vikat kätte võtta ja niitmist proovida, teevad seda vaid üksikud külastajad.

Mõniste talurahvamuuseumi juhataja Hele Tulviste ütles, et on plaaninud vikati õpituba, kuid pole leidnud sellist inimest, kes suudaks seda algusest lõpuni juhendada. „Me ei ole seda plaani maha kandnud,” on ta lootusrikas.

Nii Tulviste kui ka Roop märkisid, et vikatiga niitmine on keskkonnasäästlik.

Eeloleval laupäeval korraldab Eestimaa Looduse Fond (ELF) Seto talumuuseumi õues Värskas heinapäeva, kus õpetatakse vikati pinnist, luiskamist, niitmisvõtteid ja muud.

ELFi kommunikatsiooniekspert Katre Liiv ütles, et Seto talumuuseum oli ise sellise päeva korraldamisest huvitatud. „Päeva üks eesmärke on praktiliselt näidata, kuidas igaüks saab looduse hoidmisele kaasa aidata, samuti vanade tavade elushoidmine,” täpsustas ta.

ELF kutsub inimesi üles jätma oma õuele niitmata nurki, seda nii looduse kui ka enda huvides, või siis niita neid alasid kord-kaks suve jooksul vikatiga.

Endise metsaülemana jätab Hugo Mõttus putukate tarvis mitmesse kohta heina kasvama ja kui hein on õitsenud, niidab selle vikatiga maha. Terav vikat võtab kõrget heina hästi, kuid niita tuleb kastega ehk hommikul.

ELFi projektijuhi Mari Kaiseli sõnul on muru sees pisiputukad, rohutirtsud, mardikad ja teised elusolendid: „Nad jõuavad vikatikaare eest ära minna, kuid muruniiduki tera tekitatav õhupööris tõmbab nad sisse ja laseb ühtlase massina välja.”

 

 

 

 

Autor: MARI-ANNE LEHT
Viimati muudetud: 02/07/2020 10:27:46