Olev Kasak LõunaLehe toimetuses – peeglist sümboolselt paistmas sinimustvalgetega ehitud endine maavalitsuse hoone. Foto: Vidrik Võsoberg

Möödunud kuul otsustas Võru linnavolikogu, et augustis peetavalt linna sünnipäeval saab Võru teenetemärgi 94-aastane Olev Kasak. LõunaLeht kasutas võimalust toimetusest läbi astunud reipalt teenetemärgi kavalerilt muljeid ja mõtteid küsida.

Kuidas teada saite, et olete Võru linna teenetemärgi kavaler?
Mulle helistas tütar Maire, minul tekkis kahtlus, sest see oli nagu välk selgest taevast. Helistasin poeg Tarmole, kes ütles, et see on õige ja et ta ei tahtnud mind enneaegselt teavitada. Tema oli selle info saanud LõunaLehe peatoimetajalt Urmas Paidrelt, kes palunud mind õnnitleda.

Kui oli leinapäeval pärgade panemine raudteejaamas, oli seal hulga rahvast, ma auto jätsin sinna tee äärde. Ja abilinnapea Sixten Sild kaugelt tuleb mulle vastu, oma 20 meetrit, ja käsi pihus: „Olev, kas sa tead, mis sinuga juhtus?” Umbes nii ütles, ma päris täpselt ei mäleta. Ma ütlesin, et midagi tütar mainis jah. Ja siis ütles Sild, et õnnitlen sind teenetemärgi puhul, sa oled selle vääriline. Tubli mees see abilinnapea.

Seal raudteejaamas volikogu esimees pani ka pärja ja ma ütlesin, et mina enne ei usu, kui [teenetemärgi] kätte saan. Ja siis Ülo Tulik ütles, et kuule, see on juba volikogust ja protokollist läbi läinud, seda enam keegi muuta ei saa.

Siiski jäi kahtlane tunne seniks kuni Võru linnavolikogu referent saatis mulle väljavõtte volikogu otsusest.

Suur tänu volikogu liikmetele ja Piret Haljendile, kes mind esitas teenetemärgi saajaks!

Mida see teenetemärk teile tähendab?
Mulle see on nii suur au, et ma ei oska sõnadesse panna seda – ei oska hästi seda tõesti selgitada. Aga ma ei ole seda kätte saanud, ma ei usu veel!

Aga mida ise peate oma teeneteks Võru linna ees?
Võru linna jaoks ma ikka kõige rohkem pean neid mälestusplaate ka muidugi (Kasaku eestvõttel on Võrru paigaldatud mälestusplaat tema isale ja raudteejaama plaat küüditatutele – toim). Aga et iga kord, kui ma näen kedagi noort tüdrukut või poissi suitsetamas või kärakat võtmas, siis lähen juurde, et palun, kas tohib tülitada. Ja siis olen selgitanud, et suits ja alkohol on eesti rahva kõige suuremad vaenlased. Aastate jooksul on nende pärast tuhandeid surma saanud.

Pean kõige suuremaks teeneks Eesti Võru linna rahva tervise arendamist patriootliku ja karske eluviisi suunas.

Mulle on see sisse kodeeritud, kuna mu isal (Võrumaa ühistranspordi pioneer August Kasak – toim) olid suured pahandused Eesti ajal, kui üks bussijuht oli natuke kärakat võtnud. Kutsuti isa siseministeeriumi, et kuidas võtad niisuguse bussijuhi tööle, kes kärakat võtab. Tal võeti liinipidamise õigus tollepärast ära, et bussijuhte ei kontrolli. Aga isa oli hakkaja mees ja tegi äri siis nii, et tegi Paul Kunnus Kompanii. Kunnus oli Vabadussõjas polguülem. Pärast Vabadussõda läks advokaadiks, oli meil sugulane. Ja isa tegi siis Paul Kunnuse Kompanii ja ajas äri edasi.

Nii et mina ei pea eesti rahva kõige suuremaks vaenlaseks mitte venelast. Venelane ei tule meile kaela nii. Aga alkohol hävitab iga päev, iga aasta saab surma ligi 600 inimest! Ja mitte midagi kardinaalset ette ei võeta. Riigikogu kohvikus müüakse alkoholi! Ma seal Jürgen Ligiga vaidlesin – ta ütles, et ega me siin ei joo, see on selleks, et koju kaasa võtta. No jolki-palki! See on halb eeskuju. Ma olen olnud Norra, Rootsi, Soome parlamendis. Mitte kuskil alkoholi ei müüda, no mis kuramuse eeskuju – see minu pähe ei mahu lihtsalt.

Olen õnnelik, et olen saanud Võru linnas kaua elada, neist koolis neli aastat enne sõda ja Siberist tagasi jõudes. Olen saanud töötada reisijateveol ning avaldada oma mõtteid nii kirja teel kui suuliselt. Olen õnnelik, et sain üles kasvatada tütred Linda ja Maire, kes on tegelenud kultuurivaldkonnas, ja poja Tarmo, kes avas maamõõtmiskontori. Paljud said abi ja hakata tegutsema väljamõõdetud kinnistutel. Peale selle taastas Tarmo enne sõda riigivolikogus Võrumaa kalamehi ja põllumehi esindanud Juhan Haagivangu Hilepi talu elumaja, mis oli varisemisohus. Nii et kokkuvõttes olen uhke laste kordasaadetu üle.

Mis oleks teie soovitus neile inimestele, kes tahaksid elada vähemalt 94-aastaseks ja olla sama heas vormis nagu teie?
See on väga lihtne. Hommikuvõimlemine, ujumine, suusatamine ja karske, sportlik, patriootlik, tervislik eluviis.

Ja pidevalt tekib igale inimesele vaenlasi, solvumisi ... tuleb lihtsalt ühest kõrvast sisse lasta ja teisest välja.

Minu ajal oli igal hommikul koolis viis minutit palvust. Seitse aastat Eesti ajal. Üks piiblisalm, mis mind alati aidanud, ütles nii: õnnis on see inimene, kes suudab õigluse eest kannatada, nende päralt on taevariik. Ja nii mul ongi, läheb [halb sõna] mööda ja ma ei tee välja.
 

 

 

Autor: VIDRIK VÕSOBERG
Viimati muudetud: 02/07/2020 10:49:51