Küsitlus

Kas oled alustanud kevadiste aiatöödega?

VANA MEES TAHAB KOJU: invaliidist Puškin elas nädalaid kokkuvarisenud kodutalu välikäimlas

Nii Aksel elab. Foto: Vidrik Võsoberg

77-aastane vigase puusaga vanainimene Põlvamaalt Kanepi vallast pages sel kuul sotsiaalkorterist ning elas kolm nädalat pea ligipääsmatu, kokkuvarisenud katustega kodutalu umbes pooleteistruutmeetrises kemmergus. Ilma elektri ja telefonita, juhusliku toidu ja allikavee peal, ainsaks meelelahutuseks üksikute kaastundlike tuttavate visiidid. Vanahärra sõber kurdab: miks kohalik vallavalitsus aegsasti ei sekkunud ning taati eluohtlikest tingimustest ära ei toimetanud?

Kanepi vallas Piigandi külas avaneb kruusateelt maaliline vaade põldudele ja metsadele. Ühe metsatuka ja kaerapõllu vahel on siiluke heinamaad, kus hein täismehele rinnuni. Kunagi oli siin talu sissesõidutee, nüüd aga pole sellest märkigi.

Kui tervete jalgadega inimene mööda põlluäärt paarsada meetrit vaevaliselt ukerdab, jõuab ta lagunenud hobusetallini. Selle taga on sissekukkunud katusega vana talumaja. Maja küljes seisab juurdeehitis, sellestki kolmveerand seestpoolt tugedega toestatud, et kogu kupatus ajahambale lõplikult järele ei annaks. Juurdeehitise ühes nurgas on katust kilega lapitud ja päevinäinud ukse taga endine väikäimla – umbes poolteist ruutmeetrit suur.

Käimlat pole väidetavalt väga ammu kasutatud ja kunagi sinna poetatu peaks olema ammu mullaks saanud. Lampkasti peale ja kõrvale on kättesaadavatest vahenditest tehtud napp L-tähe kujuline lavats, mis toetub ammu äravajunud puitpõrandale.

Lavatsil, võidunud madratsiräbala peal istub Aksel Asi (77) ehk Puškin. LõunaLehe siia juhatanud murelik külaelanik Tatjana ei tea ning Aksel ise ei mäleta, miks ja kuidas just Puškin.

See pisike ruumike on viimased kolm nädalat olnud Aksli elutuba, köök ja magamistuba. Siin ta istub ja vaatab unistavalt heina kasvanud maastikule. Öösel seab vigase puusaga mees endki L-tähe asendisse ning vajub rahutusse unne.

Meie külaskäik paistab Akslile rõõmu pakkuvat. Esiteks ikkagi inimeste selts – ja seda on siin metsade ja põldude vahel vähe. Teiseks toob Tatjana talle teinekord ikka suitsu ka. Aga temperamentne slaavi verd Tatjana ei näe olukorras midagi rõõmsat. Kui proua äsja valla sotsiaaltöötajat ega vallavanemat kätte ei saanud, valis ta kohe LõunaLehe numbri ja tema jutt kõlas nii:

„Tulge siia vaatama üht vanainimest. Pensionär, 76 või mis ta on. Elas sotsiaalkorteris koos ühe naisterahvaga, aga neil pole omavahel läbisaamist. Aga sel mehel on oma maja, on iga aasta seal käinud. Aga see aasta on kargu ja kepiga, puus vussis. Oli lasknud end viia oma majja, aga maja on kokku kukkumas. Inimene on kolm nädalat olnud kuuma käes, magab vetsus. Vald ei võta midagi ette. Tee on kinni kasvanud. Üks mees oli ta toonud sinna maja juurde, kaks tundi olid astunud seda paarisada meetrit. Pole tal telefoni ega midagi. Vett saab allikast, aga sinnagi ei julge oma puusaga minna. Ei ole seal majas voolu, söök läheb kohe hapnema. Et inimene surgu sinna metsa?! Lubati viia hooldekodusse, aga midagi ei liigu. Proovisin lõpuks 112 helistada, aga sealt öeldi, et kiirabi võib küll tulla ja kohapeal midagi teha, aga siis sõidavad ära – see on ikka valla ja sotsiaalameti asi. Sihukese kuuma käes, välikäimlas – lavats L-kujuga, kus ei saa jalgu ka sirgu ajada.”

Tatjana sõnul on valla sotsiaaltöötaja käinud Akslit vaatamas üksikutel kordadel. Meest külastavad Tatjana ise ja veel üks külaproua, too küll isegi eakas ja südameoperatsiooni läbi teinud. Viimane toonud Akslile äsja lati vorsti, see läinud aga kuuma käes kohe libedaks. Pole juttugi, et Aksel ise paari kilomeetri kaugusele poodi saaks minna. Naabriproua pahandab, et valla suhtumine olevat „las ta olla, ise teab, ise on süüdi, ise läks, endal Kanepis tuba olemas”. Aga Tatjana sõnul on selline olukord Aksli jaoks eluohtlik.

Vana mees tahab koju
Härra Aksel, miks te siin elate?

„No enda kodu ja suvel hea olla siin,” vastab taat rahulikult. „Ma olen mitu aastat siin olnud.”

„Jah, aga praegu on ta ju sant!” torkab Tatjana vahele.

Kust te süüa saate?

„Mulle tuvvas,” märgib papi stoiliselt.

Naabriproua aga pahurdab: kui mees omal jõul liikus, teinud siis, mida tahab – aga pole ju temal ega külamemmel ka mahti oma tööde-tegemiste kõrvalt siia mitme kilomeetri kaugusele süüa-vett vedamas käia.

Ajakirjanik teeb lagunenud hooneid vaadates tobeda märkuse: elektrit siin vist pole.

„Ei ole kunagi olnudki,” läheb Aksli nägu muigele.

Kuuma käes libedaks läinud vorsti kohta ütleb mees Tatjanale, et libeda pealisosa kooris ta maha ning vorsti pani ikkagi nahka.

Magamisasend nagu kreeka E
„Puškin, näita, kuidas sa makat,” käsutab Tatjana õrna ukraina aktsendiga võru keeles.

Vanapapi asub end vaevaliselt külili sättima. Keha asetub lavatsile paralleelselt tagaseinaga, jalad tuleb pooleldi avatud liigendnoa kombel ukse suunas sättida.

„Mida hommikuti puus teeb, kui niimoodi magate?” uurib ajakirjanik.

„Ei midagi, kogu aeg on valus,” rehmab papi.

Kui kaua see puusahäda on olnud?

„Mitu aastat, nüüd läks hullemaks,” vastab Aksel.

Tatjana märgib, et Akslile pakuti puusaoperatsiooni, aga mees ise keeldus.

Sünnikoht on hingele kallis
Naabriproua pahandab, et vallavalitsus laseb Akslil siin niimoodi olla. Väidetavalt öeldud sealt: las ta olla oma kodus, looduses (hiljem selgub, et seda nõudis hoopis mees ise – VV).

„Aga milline see „oma kodu” on, tulge vaadake!” ahastab Tatjana. Naine on mõelnud osta Akslile mingi odava telgi ja selle kuskile hoonesse püsti panna – aga sellist hoonet pole võtta, isegi juurdeehitise teine osa on postidega toestatud. Vana talli kasutab taat aga enda sõnul käimlana.

„Inimene ei saa normaalselt magadagi – siin krõnksus,” märgib naine. „Kõva papi on, aga see pole normaalne. Selline peab ikka hooldekodus olema.”

Aksel nõustub, ilmselt on asjad tõesti nii kaugel. Mis siis, et siin on ta oma sünnikodus – mõne meetri kaugusel kohast, kus 1943. aasta märtsis ilmale tuli.

Meie külaskäik leiab aset esmaspäeva pärastlõunal. Samal õhtul toimetab Kanepi vallavalitsuse esindaja Aksli politseinike ihurammu toel – aga vabatahtlikult – talust ära, esialgu tagasi sotsiaalkorterisse. Tatjana teatel ei ole Aksel vallaametnikele tunnistanud, et ta oma korterinaabrit kui võimukat isikut pelgab.

Vald: teovõimelist sundida ei saa
„Tema on oma sotsiaalkorteris tagasi ja jääb sinna, sest ei taha hooldekodusse minna ning sotsiaalkorteris tuleb ta iseseisva eluga toime. Vald on talle sotsiaalkorteris elamistingimused loonud ja see on tema elukohaks ka juba mitu aastat olnud. Suviti ta kipub oma koju tagasi,” vastab Kanepi vallavalitsuse sotsiaaltöö spetsialist Tiia Urm LõunaLehe küsimusele, mis vanahärrast sai ja saab.

Urmi sõnul õnnestus kuidagi autoga läbi heinamaa vanapapi taluni pääseda ja kasutati ka politsei abi – küll Aksli veenmiseks, mitte sundimiseks. Nimelt ei tahtnud mees ikka kuidagi oma kodust lahkuda. Võimuesindajate manitsuste peale nõustus Aksel lõpuks ametnikega kaasa minema.

77-aastane liikumispuudega mees lahkus sotsiaalkorterist, elas kolm nädalat keset metsa ilma veeta, elektrita, telefonita, juhusliku toidu peal ja olematutes elutingimustes. Mida vald tema heaks sel ajal tegi või püüdis teha?

„Viisin talle süüa, käisin vaatamas ja temaga vestlemas, et ei ole normaalne nii elada sellistes tingimustes,” vastab Urm. „Aga tema ütles, et tahab seal kodus olla, looduses – ja ei olnud üldsegi nõus tulema ära. Absoluutselt oli vastu – ei lähe kuhugi.”

Kas teda poleks pidanud ohtlikest elutingimustest sundkorras päästma?

„Ma rääkisin temaga, aga sunniviisiliselt ei saa ju teda ära toimetada, kui ta ikkagi on teovõimeline inimene,” nendib sotsiaaltöötaja. „Seda ütleb ka politsei, et sunniviisiliselt ei saa nemadki. Kui rääkimisega saab kaasa, siis tuleb. Aga õnneks saime ta ära rääkida ja ilusti kaasa.”

 

Autor: VIDRIK VÕSOBERG
Viimati muudetud: 02/07/2020 10:55:23

Lisa kommentaar