KIRI TOIMETUSELE: kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta

Tartu rahulepingu originaaldokument. Foto: LLi arhiiv

Eesti Vabariigi tekke ja tunnustamise tähtsaimad tegurid toimusid 100 aastat tagasi. Neist olid kindlasti kõige tähtsamad Tartu rahulepingu saavutamine 2. veebruaril 1920 ja Eesti Vabariigi tunnustamine lepingu alusel 14. veebruaril 1920. Järgnesid Soome 7. juulil ja Poola 31. detsembril 1920. Seda võib lugeda Eesti riigi üheks nurgakiviks.

Teiseks võiks pidada 1920. aasta 24. veebruari vabariigi aastapäeva paraadi Peetri väljakul ja Estonia teatris korraldatud pidulikku õhtut peaminister Jaan Tõnissoni korraldusel, sinna olid kutsutud kõik Eestis viibivad saatkondade töötajad. Järgnes Sõjaväe Tehnikakooli avamine 2. märtsil 1920, siis Asutava Kogu vanemate nõukogu poolt arhitekt Haabermanni projekti kinnitamine riigikogu hoone ehitamiseks. Edasi riigikogu liikmete valimised 27.-28. novembril. Nemad tulid kokku ja kinnitasid esimese Eesti Vabariigi põhiseaduse.

Ei saa mainimata jätta ka seda, et praeguse Seli tervisekeskuse töö algas 7. juunil 1920, seal hakati Eesti Punase Risti organiseerimisel ravima Vabadussõjast osavõtnuid ja ka praegu Eesti kaitseväes ravi vajajaid ja paljusid Siberist tagasi jõudnud represseerituid kuni 2019. aasta lõpuni.

Kahjuks üks kurvematest sündmustest oli nn Tartu Rahuvürsti surm 7. märtsil 1920. aastal (mõeldud on Jaan Poskat – toim), oleks vaid rangelt ja sihikindlalt tegutsetud tema sõnade järgi: „Esmakordselt 700 aasta jooksul saame ise otsustada oma saatuse üle, no maitskem rahu ja kasvatagem sõjalist jõudu”. See aga unustati nn vaikival ajastul.

Minu arvates, kui me soovime, et ei korduks midagi sarnast, mis toimus poole sajandi jooksul, peame noori kasvatama patriootlikus, karskes ja sportlikus eluviisis ning noored liituksid noorkotkaste, kodutütarde, gaidide ja skautidega, pärast aga kaitseliidu ja naiskodukaitsjatega – siis on meie tulevik kindlustatud.

 

Autor: OLEV KASAK
Viimati muudetud: 09/07/2020 09:34:58