Seitse tundi suuruselt seitsmendal ehk Kihnu saarel

Kihnu kirik. Foto: Mari-Anne Leht

Kihnus on kõik teistmoodi, omanäolisest loodusest rahvariieteni. Kihnu on mandriinimestele pisut eksootilinegi, egas nad muidu Eestimaa teisest otsast tunde Munalaiule sõida. Enne saarel jala mahapanemist tuleb tunnike praamil veega silmitsi seista.

Mõni nädal tagasi otsustasime Asta Niinemetsaga, kes töötab kirjandusmuuseumi folkloristikaosakonnas, et külastame suvel iseseisvalt vähemalt ühte väiksemat saart. Valik langes Kihnule.

Kui laupäeval veidi peale keskpäeva Kihnu sadamasse jõudsime, oli taevas saare kohal sama hall kui Liivi lahtki, mille veed Kihnu kaldaid uhuvad.

Asta võttis rooli taga suuna saare oletatava südame Kurase poole. Seal on saare üks suuremaid toidupoode, merebutiik ja silt näitas, et lähedal ka vallamaja.

Mõnisada meetrit edasi näitas viit surnuaeda, millega tutvumine oli meil plaanis. Pärast tunde istumist on väike jalutuskäik lausa vajalik.

Peaväravast sisenemise järel seisatasime Enn Uuetoa ehk Kihnu Jõnni hauaplatsi ees. Tema põrm toodi Taanist kodusaarele 1992. aastal. Kalmistul kõndides hakkasid sagedamini silma kaks perenime: Vesik ja Mätas.

„See on helge surnuaed,” sõnas Asta. Kihnu kalmistu hauaplatsidele paigaldatud ristid on pisemad ja hauakivid madalamad kui paljudel kalmistutel mandril. Ka mände on hauaplatside alal hõredalt ja needki on madalad.

Et kirik ja kalmistu käivad koos, leidsime ennast peagi esimese eest. Õigel ajal, sest taevas Kihnu kohal avas oma luugid.

„Kirikulisi on saarel vähe, nii kümmekond inimest,” ütles põline kihnlanna Saima, kes turismihooajal avab pühakoja uksed, hoiab sellel silma peal ja vastab lahkelt huviliste küsimustele. Ta märkis, et jumalasõna lugeja käib saarel kord kuus Obinitsast Võrumaalt. See preester olnud kogudusele vastuvõetav.

Kui väljast näisid pühakoja seinad pragudeta, siis sees oli kohati värv seintelt koordunud. Hoone remondiks kogutakse annetusi.

1786. aastal valminud Kihnu kirik oli algselt luteri kirik, kuid 19. sajandi keskel võtsid kihnlased omaks õigeusu ja sellest tulenevalt paigaldati luteri kiriku kellatorni asemele sibulkuppel ja hoone sisemus kohandati õigeusu tavade järgi. Siis oli Eesti ala tsaaririigi osa ja Venemaad valitses tsaar Nikolai I.

Muuseum ja tuletorn
Kiriku vastas oli ammusel ajal koolimaja, kuid 1974. aastast on selles majas Kihnu muuseum. Viimase taga on uuem hoone, Kihnu koolimaja. Need asuvad Linakülas.

11 aastat tagasi renoveeritud Kihnu muuseumis näeb saare elanike käsitööd, riideid ja tööriistu. Siin saab tutvuda ka tuntumate kihnlaste elu ja ettevõtmistega. Enn Uuetoa kõrval, keda teatakse rohkem ka Kihnu Jõnni või metskaptenina, võib vitriinilt veel lugeda kodu-uurija Theodor Saare ja hõbedasepp Peeter Rooslaidi tegemistest.

Ruumis, kus ekraani vahendusel näeb-kuuleb Kihnu vanu pulmakombeid, on palju erineval ajal kasutusel olnud püügivahendeid. Ühes nurgas valvab ruumi vahast metskapten.

Raamatuid, kust leiab Kihnu kohta huvitavat teavet, on muuseumis piisavalt müügil. Otsisin raamatut, kus oleks ühtede kaante vahel nii saare ajalugu, eluolu, käsitöö kui ka kala- ja hülgepüük. Seekord ei olnud mul õnne.

„Kes soovib põhjalikumalt kihnlaste elust-olust minevikus lugeda, võiks lehitseda meie muuseumi teadusajakirja Vana Kannel. Pealkirjas on küll Kihnu regilaulud, aga nagu teadusväljaannetes ikka, on raamatu alguses ülevaade kohalikest oludest ja inimestest,” soovitas Asta ja täpsustas, et Kihnust kirjutatakse ajakirjanumbrites 7: 1, mis ilmus 1997. aastal, ja 7: 2, mis ilmus 2003.

Kasulik lugemine on ka Ingrid Rüütli „Naised Kihnu kultuuris”, ilmunud 2013. aastal.

Muuseumi juurest võtsime suuna saare lõunatipu, Pitkäna nina poole, sest seal asub omanäoline tuletorn ehk kihnlaste keeles puak.

Vihmasadu oli tihenenud ja tuul mandriinimesele nii tugev, et sall tuli kõvasti ümber pea siduda, muidu viib iil selle Liivi lahte.

Tuletornis ei olnud kedagi, vaid must, rauast astmetega trepp vaatas vastu. „Inimesed on ausad ja tulevad siia piletit ostma, enne kui nad torni minema hakkavad,” ütles kõrval asuvas majakeses noorepoolne pileti- ja suveniirimüüja.

Kihnu tuletorn on mitmes mõttes ainulaadne: see on malmist ning osadena 1864. aastal Inglismaalt saarele toodud ja kohapeal kokku monteeritud. Juba ligi 25 aastat töötab torn majakavahita ehk automatiseeritult.

Torni on kerge minna, sest astmed on ei ole järsud, kõrval on käsipuu ja kolmes kohas on võimalik hinge tõmmata ning teisi segamata avadest merd vaadata.

28 meetri kõrgusel on lagi vastas, sest meeter kõrgemal on tuleruum, mis külastajatele suletud. Vaevalt meetri kõrgusel avatud piirdega rõdul jäi mul ring ümber torni tegemata, kuna vali tuul tekitas kõrgel kõhedust. Tegin rõdul seitse-kaheksa ettevaatlikku sammu ja alustasin allaminekut.

„Kuulsaim kihnlane on Enn Uuetoa”
Sellise vastuse saime muuseumist küsimusele kuulsaima kihnlase kohta.

Sõitsime Rootsikülla, kus on Uuetoa talukoht, mille kohal mälestuskivi ja kõrval infotahvel, kus kirjas, et „1848. aastal sündis siin Enn Uuetoa, kes täiskasvanuna seilas maailmameredel kompassi ja sekstandita ning selliste laevadega, millega teised kaptenid ei julgenud merele minna”.

Kui Juhan Smuuli uskuda, käis kaptenile vajalike teoreetiliste teadmisteta Uuetoa Peterburis admiraliteedis endale kaptenipaberit nõutamas ja saigi midagi.

Infotahvlilt lugesin, et Jõnn tuli hilissügiseks koju ning Pärnumaa Pootsi rand oli talle paadiga kojupääsemiseks lähim paik. Kui vesi oli jääkatte all, oli Jõnn esimene üle nõrga jää jalgsi Kihnu tulija. Tulla tuli kaheksa kilomeetrit. Kui jää kandis Jõnni, kandis see ka teisi.

Ta oli käinud neli klassi koolis, merepraktikal ühe reederi juures Pärnus ning seilanud mitmel maailmamerel. Põues hoidis tsaaririigilt saadud paberit, mis lubas tal juhtida kõiki laevu kõikidel veekogudel.

Naise lubanud ta siis võtta, kui enam merd ei sõida. Paraku ta naisevõtuni ei jõudnudki, sest torm võttis Jõnni ja tema viimase laeva Rock City Taani rannikul 1913. aastal.

Ühe teise kadunud hoone kohta sõitsime ka vaatama. Kirjad ütlevad, et 17. sajandil oli saarel riigimõis, mis lammutati 19. sajandi lõpus. Mõisa palkidest ehitati saare keskele koolimaja, milles juba ammu on muuseum. Riigimõisa asukohta meenutavad suured pärnad Linakülas.

Nelja külaga saarel
... on suhteliselt kitsad teed, millest enamik mustkatte all. Suurtel bussidel on siinsetel kitsastel ja käänulistel teedel mööda sõita ülikeeruline, kui mitte võimatu. Sellepärast jäävadki need Munalaiu sadamasse.

Saarel on hea liikuda väikese sõiduauto või jalgrattaga. Viimast kasutas osa saarega tutvujaid. Kohalikud sõidavad ka külgkorviga mootorrattaga. Ühte kiivrita ja T-särgis noormeest nägime meiegi uljalt kolmerattalisel mööda sõitmas.

Turismifirmade kaudu saarele jõudnud gruppidel on sadamas vastas giid ja auto, mille kasti kinnitatud pinkidele mahub 15–20 huvilist. Kastid on katteta, mis tähendab, et istuja näeb sõites kogu aeg saare imelist loodust ja merd. Vihma korral tuleb lihtsalt keep peale tõmmata. Kummardus kihnlastele, kes on saarel ringisõitmiseks sobivaima viisi leidnud. Nõukogude aastatel elanutele on autokastis sõitmine nostalgia, noorematele äkki romantika.

Ühe nn reisiauto rooli keerava noormehe sõnul on saarel selliseid sõidukeid kuus ning sõitjad olevat väga rahul, eriti siis, kui ilm ilus.

Tühja kõhtu saarel tunda ei saa, alalised elanikud pakuvad oma õues kioskist kohaliku käsitöö kõrval ka põnevaid toite. Lohu käsitöökioskis on palju kaunist Kihnu käsitööd, pajalappidest Kihnu piltidega kruusideni. Ostsin ühe kruusi kingituseks.

Lohu toidukioskist pakuti muu kõrval kolme euro eest hülgeampsu. Et kõht oli tühi, ostsime ampsu prooviks. Hülgelihaga peab harjuma, igatahes ei riskinud hülgekonservi Rooslaiu talu kioskist osta. Äkki läheb seitse eurot aia taha.

Kohalikku leiba küll ostsin. Seda sai isegi muuseumist osta, väiksem päts kolm ja pool eurot. Rooslaiu kioskis maksis suurem päts viis eurot. Rooslaiust sain viimase karbi räimerulle ja veel karbi praetud kiiska marinaadis. Rohkemaks ei olnud raha kaasa varunud.

Saarel on kaks toidupoodi, Kurase ja Kihnu, ja neis saab kaardiga maksta. Kuna olime varem talunike käest ühte-teist ostnud ja maitsnud, jäid neist poodidest ostud tegemata. Kurase baar, mis asub samanimelise poe teisel korrusel, tundus nii sünge, et pöörasime kohe ringi.

Et arvud saaksid täpsed, helistasin Kihnu abivallavanem Taivi Vesikule, kes tegeleb ettevõtluse ja turismiga. Vesiku sõnul on Kihnu suuruselt Eesti seitsmes saar, kus alaliselt elab 400 inimest, neist pooled on tööealised, lapsi on 80, pensionäre ligi 120. „Sügisel läheb kooli 38 last, kaks neist esimese klassi,” märkis ta.

Reaalselt tegutseb saarel sada ettevõtet, neist 40 tegeleb turismiga. Talvel on saarel vaikne, siis külastavad saart peamiselt pärimuskultuuri huvilised. Abivallavanem meenutas, et jääteede ajal tulid ka teised, kuid viimased neli-viis aastat ei ole loodus lubanud jääteed Kihnuni maha märkida.

Vesik ütles, et noored lähevad saarelt mujale teadmisi ja kogemusi hankima ja tulevad tagasi. „Kihnul on tulevikku,” on ta optimist.

Kas minna Kihnu autoga või reisifirmaga? Kellel vähegi võimalik, eelistagu esimest varianti, sest siis olete oma aja peremees ja saate minna sinna, kuhu firma teid ei vii. Rahaline võit on autoga minejatel vähemalt kolmandik siis, kui sõidate kahekesi.

Nagu Jõnn oli kindel, et mees sõidab merd, mitte paber, olen mina kindel, et Kihnu väärib vaatamist.

 

Autor: MARI-ANNE LEHT
Viimati muudetud: 09/07/2020 09:51:25