1916. aastast pärit kümblusmaja Jurmala ranna ääres on hakatud tasapsi korda tegema. Foto: Mari-Anne Leht

Maailma haaranud koroonapiirangute hulluses oli reisihuvilistel vähemalt veel läinud kuul võimalus lõunanaabreid külastada. Lätimaa lääneosa ehk Kuramaa regiooni linnad ja kadunud liivlaste radadel käimine on ühelt poolt hariv, teisalt paneb mõtlema kaduvusest.

Jurmalasse sissesõidu eest peab sõidukijuht tasuma kaks eurot, mis tagab isegi tasuta parkimise linnas.

Tutvume 1959. aastal moodustatud linna keskpaiga, Majori linnaosaga. Siin on samanimeline raudteejaam, poodidega ääristatud Jomase tänav, selle pargipoolses otsas kirev uusehitis – õigeusu kirik. Viimane on märgiks, et idapoolseid rahakaid linna jagub. Vene keelt kuulis pargis ja tänavatel läti keelest sagedamini.

Kirikut tahetud veelgi kõrgemaks ehitada, kuid siiani kehtib linnas kord, et ükski maja ei tohi mändidest kõrgem olla, ja nii ei sirutugi kirev kirik kõrgustesse.

„Jurmala suvituspiirkonna alal oli omal ajal 13 kaluriküla ja kaks asulat,” ütleb giid Ludmilla Alver. Praegu ühendab 33 kilomeetri pikkuse katkematu rannaribaga Jurmala linnaosi ka raudtee. Ammusest ajast on jäänud kalurikülade nimed, nende järgi on nimetatud praegused linnaosad.
Kui ülemöödunud sajandi alguses hakkasid kalavarud vähenema ning Euroopas läks puhkamine moodi, alustasid kalurid puhkajatele ruumide üürimist. Sellega pandi alus Jurmalale kui puhkealale.

Esimene hotell kerkis 1834. aastal, kuid juba varem olid avastatud siinne ravimuda ja väävliallikad. Nõukogude perioodil hakkas Jurmala laienema, siia on rajatud palju sanatooriume, isegi kosmonautidele. Osa neist ootab nüüd peremehekätt, kordategemist sooviksid ka läinud sajandi algul meelelahutuspaigaks ehitatud merepaviljon ja kümblusmaja ranna ääres.

Jurmalas ei tekkinud isegi tunnet, et tahaks mändide keskel asuvas väikeses eramus puhkust veeta, rääkimata siin hotellis puhkamisest. Midagi võõrast on selles Vidzeme regiooni kuulsas puhkelinnas.

See-eest on Kuramaa regiooni väikesed linnad nagu Talsi ja regiooni kunagine pärl Kuldiga, mis sakslaste ajal kandis nime Goldingen, palju kutsuvamad.

Talsi asukoht üheksal künkal on põnev, sest kui oled ühest künkast üles jõudnud, näed omapäraseid, mis siis, et ka nukras seisus vanu eramuid ja silm puhkab kaugusse vaadates. Talsis ei ole selliseid pärleid, nagu Kuldigas on Euroopa laiem, 249-meetrine looduslik juga, mida saab imetleda Euroopa pikimalt, 164-meetriselt tellistest võlvsillalt. Sild pärineb 1874. aastast.
Vaatamist väärt on muidugi Kuldiga linnasüda, mille majad pärinevad 17.–18. sajandist, ka need, mille vundamenti pesevad Alekšupite jõekese veed. Nagu näeks killukest Veneetsiast.

Talsi rajoonis asuvat Dundagat tasub külastada samanimelise lossi ja Arvids Blumentalsi pärast.

Dundaga ja Blumentals
Siinne loss pärineb 13. sajandist ja on vanim selletaoline ehitis Kuramaa põhjaosas. Siseõuest vaadates on lossi välisilme väsinud ja siit-sealt parandatud.

Dundagalased on asjale lähenenud teisiti, nad on alustanud lossi kordategemist seestpoolt mitmesugusteks vajadusteks: siin on ruumid muusika- ja kunstikoolile, peosaal, omaaegses lossihärra kabinetis vannuvad abiellujad üksteisele truudust, on isegi hotellitoad jne.

Lossis on väike näitus Dundaga lähedal 1925. aastal sündinud, kuid peale sõda Saksamaa kaudu Austraaliasse jõudnud Arvids Blumentalsi elust ja tegemistest. Kui üks krokodill oli tema koera ära söönud, otsustas mees hirmuäratavaid elukaid, kelle kohta ta on lausunud, et „sead jäävad sigadeks”, hävitama hakata. Kui palju elukaid jõudis mees surmata 1968. aastani, mil nende tapmine keelati, pole teada. Neid olla vähemalt 8000, mõnedel andmetel enamgi.

Blumentalsi elupaigaks oli elu lõpuni koobas, kuid see ei takistanud sarmikat meest selles naisi võõrustamast. Neid olla seal käinud sadu, kuid mehe järglaste kohta ei ole midagi teada. Pidades kodumaaga küll kirjavahetust, ei jõudnud maailmas rohkem Krokodill Harry nime all tuntud mees kunagi enam sünnimaale. Ta suri Austraalias 2006. aastal.

Dundaga keskele on paigutatud paaritonnine kivist krokodill, kuid neil, kes ei tea midagi Blumentalsist ja tema seotusest paigaga, tasub enne lossist või siis seal asuvast i-punktist läbi astuda.

Lembergsi linn Ventspils
Linnas jalutades süveneb tunne, et Ventspilsi võib julgelt nimetada linnapea Aivars Lembergsi järgi Lembergsi, lillede ja lehmade linnaks. Ka purskkaevude linnaks.

Linnas on lilleskulptuure, pilkupüüdvate kujudega purskkaeve ja lehmaskulptuure nii palju, et lühikese ajaga on võimatu neid kõiki näha. Aastaid tagasi oli lillekell lihtsalt ümmargune, numbritega kujund, nüüd on sellesse monteeritud aega näitavad mehhanismid. Lehmadest suurimana jäi silma lillelehm ehk lehma skulptuur on üleni lilledes. Muidugi on siin must naftalehm. Guugeldades leidsin, et linnas on 27 lehmaskulptuuri.

Keskväljakul on uus Latvia-nimeline kontserdisaal, selle ees purjekat meenutav purskkaev.
Vanalinn ei paku pärleid või ei oska ma neid leida: raekodagi on madal pooleteisekorruseline hoone. Kohalik orduloss on korda tehtud ja sinna tasub minna, kuid õhtueelsel ajal on pea juba päevasest informatsioonist pungil ja nii läheb eestikeelnegi jutt kõrvust mööda.

Ükskõik mida linnapeast kirjutatakse, saab ka võõrale mitmetunnise jalutamise ja turismirongikesega ringisõitmise järel selgeks, et linn on kujundatud avaraks ja inimsõbralikuks kõigile.

Ühelt linlaselt kuuleme, et linnapea elab 30 kilomeetri kaugusel linnast rantšos.

Lembergsi haardele mõeldes tekib paralleel minevikuga. 17. sajandil, kui neil aladel oli Kuramaa hertsogiriik, oli üks valitsejatest Jakob Kettler samuti ettevõtlik ja laia haardega, jõudes hertsogiriigile kaks kolooniat muretseda, ühe Lõuna-Ameerika ranniku lähedale, teise Aafrikasse. Ajad ja huvid on teised, aga inimestele on oluline, et nende elukeskkonnale mõeldakse. Ventspilsis on seda tehtud.

Mida sealt osta? Kindlasti Pobedas tehtud komme. Linnas on juba mõnda aega Pobeda-nimeline kommivabrik, mille toodangust minevat palju Euroopasse, kuid midagi on müügil turu lähedal kommipoes. Ostes on mõistlik ütelda, et soovite Pobeda komme, sest paberis kommide valik on lai ja neid müüakse kaaluga. Ehtne nõukaaegne pood ja müüjagi suhtumine meenutas ammust aega.

Liivlastest on järel mälestus ja keel
Liivlased ning nendega seotud Mazirbe ja Kolka neem olid peamised põhjused, miks lühikesele reisile läksin. Ammu sealkandis käinuna tekkis igatsus.

Sakslastest sissetungijate tõttu 13. sajandi alguses jäi liivlaste aeg ajalooareenil lühikeseks. Nad elasid 12. sajandi lõpul tänase Läti alal neljas piirkonnas, neist metsepole ja väina liivlastest ei teata suurt midagi, koiva liivlased kadusid 19. sajandi keskel. Kõige kauem pidasid vastu kura liivlased, viimase suure sõjani, mil nende 12 küla Läänemere rannikul olid elujõulised.
Liivlased nimetasid endid enne ristirüütleid kalameesteks ja randlasteks.

„Tosin küla Põhja-Kuramaal olid isoleeritud, isegi düünid eraldasid neid lätlastest, kuid liivlastest kalurid vahetasid lätlastest talunikega kaupa,” rääkis giid ja lisas, et liivi naised parandasid kodus kalavõrke, töötlesid kala ja tegid väheseid põllutöid. Peamiselt püüdsid kalurid räime, kilu ja lesta, millega kindlustati oma pere toiduvaru, ülejääk müüdi või vahetati talunikest lätlastega majapidamises vajaliku vastu.

Liivlastel olid tihedad sidemed saarlastega. Kolkast on Sõrve sääreni ligi 30 kilomeetrit. Saarlasi tuli ka liivlaste juurde sulasteks. Hobune pidi iga liivlase majapidamises olema, hoolimata sellest, et heina tuli teha kümne kilomeetri kauguselt. Väikese piimaanniga lehmi oli üks või kaks, samuti sigu, keda enne tapmist nuumati.

Väheviljakale alale korjati merest väetiseks adru ja sellel kasvatati veidi kartulit.

Viimane suur sõda lõi kura liivlaste elu sassi: Kuramaal käisid ägedad lahingud ja paljud inimesed põgenesid. Pärast sõda tulid sajad liivlased küll tagasi, kuid nõukogude võim muutis nende elukorraldust, nad ei pääsenud rannaääre piiritsooniks kuulutamise järel enam vabalt merele.

Nüüdki on mere ääres mändide all paatide jäänuseid. Võta siis kinni, kas tõmbasid kalurid punavõimu ajal need kaugele puude alla paremaid aegu ootama või tulid uued paadid ja vanad lihtsalt tõmmati eest ära.

Kuid nõukogude võimu ajal lahkusid noored küladest Riiga, Ventspilsi ja mujale ning alles jäid vanemaealised, kes ajapikku läksid igaviku teele.

Hõimurahvad on liivi keele alles hoidnud
„Eestlastest ja soomlastest keeleuurijad tõstsid liivlaste eneseteadvust,” ütles liivi juurtega Baiba Šuvcane liivlaste rahvamajas Mazirbes. Ta lisas, et tänu eestlastele ilmus 1936. aastal esimene liivikeelne brošüür.

Läinud sajandi iseseisvuskümnenditel käisid soomlasest keeleteadlane Lauri Kettunen ja eestlasest rahvaluuleteadlane Oskar Loorits liivlaste juures keeleekspeditsioonidel. Miskipärast ärritas nende tegevus Läti valitsust nii, et 1937. aastal ei antud Looritsale isegi Läti viisat. Nõukogude ajal käis liivlaste juures tihti Tartu (riikliku) ülikooli õppejõud Eduard Vääri.

Šuvcane meenutas, et tema ema ja vanaema rääkisid liivi keelt, tänu sellele on talle meloodia tuttav. „Koolis liivi keelt ei õpetatud, oli vaid kaks fakultatiivset tundi nädalas,” lisas ta.

Tänapäeval ei ela enam liivikeelses peres sündinuid, kuid neid, kellel on suguvõsas liivi juured, kõiki ei teatagi. Nõukaajal märkisid liivlased rahvusena kas lätlase või venelase.

Praegu räägib liivi keelt üle 20 inimese, neist perfektselt kolm-neli. Viimastest tuntuim on Riias elav keeleteadlane ja kultuuritegelane Valts Eršntreits, kes on isa poolt liivi juurtega. Ta on kaitsnud doktoritöö liivi kirjakeele kujunemisest.

Liivi juured on ka ekspresident Vaira Vike-Freibergal ja praegusel peaministril Arturs Krišjanis Karinšil.

Majadest on tuntuim liivlaste rahvamaja, mis avati 1939. aasta augustis, ehitamiseks minevast rahast pool tuli Soomest, toetasid ka Eesti ja Läti. Arhitektiks oli soomlane Erkki Huttunen.

Rahvamaja on siiani püsti, sest nõukogude ajal oli see kultuurimajana kasutusel. Augusti kolmandal nädalal vahetati maja katust ning saalis oli soomlaste fotonäitus, millelt näeb liivlaste elu läinud sajandi alguskümnenditel. Läinud kuul arutati siin liivikeelsete kohanimedega kaardi väljaandmisega seotud küsimusi.

 

Autor: MARI-ANNE LEHT
Viimati muudetud: 03/09/2020 11:05:27