Valgevene rahvas mässamas. Foto: Kalvi Noormägi

Võrust on Valgevene piirini 280 kilomeetrit. Peaaegu sama pikk maa kui Tallinnasse. Valgevene, mis rõhutab erinevust Venemaast, on viimasel ajal meite meelel ka seoses sündmustega, mis sel suvel Belarusis (peab märgutama, et võib-olla olekski eesti keeles ka parem kasutada Belarusi nime?) toimusid.

Kui riik valis endale 1991. aastal sarnaselt Eestile iseolemise demokraatliku tee, siis 1994. aastal tuli võimule, muide, ausate valimiste käigus Aleksander Lukašenka, kes peagi muutis põhiseaduse, võttis kasutuse vana nõuka-ajast pärit vapi, vahetas valge-puna-valge lipu välja rohe-punase vastu ning kuhjas presidendi rollile rohkem võimutäiust. Vea teevad need, kes kipuvad batkat, nagu teda rahvasuus heatahtlikult nimetati, kohe mingiks hulluks kolhoosiesimeheks pidama. Lukašenko on olnud kaval ning suutnud riiki juhtida läbi mitmete raskuste ja karide, kõrval Vene karu. 26 aastat hiljem on rahvas liidrist tüdinenud ja sedavõrd mõõt täis, et juba kuu aega on rohkem kui sajatuhandelised grupid marssinud rahumeelselt pealinnas ja teistes kohtades ning nõudnud batka lahkumist. Kõige raskemad ja vägivaldsemad olid valimispäevale, 9. augustile järgnenud päevad ja ööd, mil võimud kasutasid rahva vastu erakordset vägivalda. Ametlikult hukkus viis inimest, aga teadmata kadunuid on veel tänagi.

Mis siis katlalt kaane minema viskas? Batka oma rahvamehisusega oli vanema generatsiooni lemmik, kes enda mahlakas kõnes suutis ühtlaselt maha teha nii Venemaa, NATO kui ka Ameerika, rääkimata Euroopast. Ta kujundas süsteemi, kus tööd leidsid kõik soovijad ning elatusmiinimum oli garanteeritud. Tasuta haridus, arstiabi sinna juurde. Aga majandus, mis vanast ajast oli peamiselt orienteerit suurtööstusele, vireles, toodetud kaubad läksid ainult Venemaale, sest Euroopa jaoks ei olnud need piisavalt kvaliteetsed. Inimesed nägid, et ees on tupik ja edasi pole minna kuhugi. Vanad käibetõed ja lööklaused ei aidanud ka enam rahvast veenda ning nii kujuneski aegamööda austatud rahvaliidrist, isakesest, rahva arvates hoopis kõige suurem takistus elutasemel parandamisel.

Nooremad ihkaksid elada nagu eakaaslased Vilniuses, Riias või Varssavis. Ülikooli proovitigi minna pigem Poola kui Venemaale. Reisile lennati Minsk3 lennujaamst, mida rahvasuu Vilniuse lennujaama kohta kasutab, sest Vilniusest väljuvad odavlennufirmad, aga Minski enda lennujaama neid maanduma ja õhku tõusma ei lubata.

Vahel on paralleele toodud Ukrainaga. Siin on veidi sarnasust, aga rohkem erinevat. Vastupidiselt Ukrainale on meeleavaldused olnud rahulikud. Nendes osalevad inimesed igas vanuses. Palju on imestatud, et keegi justkui ei juhi neid demonstratsioone, aga rahvas neist ei väsi ka. Pole tekkinud ka ühtegi vastaskandidaati või liidrit, keda nende meeleavaldustega saaks siduda. Või kes pakuks välja, kuidas riiki võiks edasi arendada, milliseid liitlassuhteid eelistada. Kui üldse miski neid proteste juhib, siis on see telefonis kasutatava rakenduse Telegram grupp Nexta. Selle kanali tegi üks noor poiss, kes hakkas seal avaldama teateid riigi korruptsioonist ning poliitikutest, kes võtsid altkäemaksu. Hiljuti oli sellel kanalil üle kahe miljoni jälgija. Selle rajaja aga pages Valgevenest Poola, et mitte vangi sattuda.

Millega see revolutsioon lõppeb, ei oska täna keegi ennustada. Võib-olla on tulemuseks hoopis tõik, et midagi ei muutu. Aga rahva meelepaha ka enam pudelisse tagasi ei suru. Tundub, et Lukašenko on noorte inimeste jaoks nagu vamm, keda muidu majast välja ei saa, kui tuleb maja põlema panna. Et aga haritud valgevene rahvas väärib paremat tulevikku, võiks ka meile, peaaegu üleaedsetele korda minna.

Lukašenko enda tulevik on ka lahtine, ilmselt jäi ta hiljaks võrreldes teise riigiisa Nazarbajeviga Kasahstanis, kes suutis õigel ajal muuta põhiseadust ning kindlustada endale rolli, milles tema sõnal on jõudu kogu oma elupäevade lõpuni. Kas Lukašenko lõpetab nagu Janukovitš Rubljovka külas, Putini riigidaatša läheduses või lahkub ta võimult ja rahvas jätab ta hinge rahule, ei oska praegu ka selgeltnägija Nastja öelda. Valgevene rahvas kindlasti ei soovi, et lühema hokimängija juhitud riik ta endale kahmaks.

Ja nagu ütleb Valgevene vanasõna, et kui prussakas üritab inimest maha lüüa, jääb ta ise peata.

 

Autor: KALVI NOORMÄGI, endine võrulane, Minsk
Viimati muudetud: 10/09/2020 10:10:05