Bazaar Tabrizis. Foto: erakogu

Reisipiirangute ajal on hea reisidele vähemalt kirjasõnas kaasa elada. LõunaLehe pikaajalisel kaasautoril oli enne kurja viirustõve saabumist võimalus külastada varem Pärsiaks nimetatud Iraani ning tunda rõõmu kohalike sõbralikkuse üle.

Nagu pealkiri ütleb, on Iraan kaetud. Esiteks, Iraani saabudes peavad naised, kes ei ole samast kultuuriruumist, katma juba lennukis oma pea, õlad ja jalad, sest muidu näidatakse katmata olekuga äärmist ebaviisakust. Teiseks, meie kultuuriruumist pärit inimestele on internet kui üks inimõigustest. Iraanis on aga paljudel internetilehtedel riigipoolne blokeering peal, sellistel, mida arvatakse läänelikuks ohuks Iraanile ja iraanlastele. Aga mis Iraanis pole mingilgi moel kaetud ega varjatud, on iraanlaste sõbralikkus, see on äärmiselt avatud.

Külastasin Iraanis linna Tabrizi, mida nimetatakse Iraani innovatsiooni ja vaipade pealinnaks. Suuruselt on linn Iraanis kuuendal kohal (1,5 miljonit elanikku) ning asub Ida-Aserbaidžaani regioonis, kust nii Türgi kui Aserbaidžaani piirile pole mitte just liiga palju kilomeetreid. Pealinn Teheran jääb üle 600 kilomeetri kaugusele.

Kuna tegemist on n-ö vaibapealinnaga, siis linnas on tõesti müügil väga palju erineval moel tehtud vaipu, mida iga tootja ka taevani kiidab. Võib-olla teine suurim artikkel vaipade kõrval on vürtsid, mida on samuti äärmiselt palju eri sorte. Sellele kandile kohaselt toimub kõigi produktide müük enamasti suurtel turgudel (bazaaridel), mis võivad tihti tunduda suurte labürintidena, sest käike on ilmatuma palju. Samas on bazaarid siiski loogiliselt sektsioonideks jaotatud: ühes saad tutvuda vaipadega, teises sallide ja kangastega, kolmandas söögikraamiga jne.

„Töökitliga” lauspäikese all
Nagu eespool mainitud, tuleb Iraanis naistel igal pool liikuda nii, et juuksed, jalad ja käed oleksid kaetud. See on kohutavalt raske, kui väljas on umbes 40 kuumakraadi ning lauspäike. Reisi vältel hakkasime kaaskannatajaga oma suuri salle kutsuma töökitliteks, sest kui hotelli uksest välja astusime, tuletasime üksteisele meelde, et töökittel tuleb selga tõmmata, ning kui hotelli tagasi pöördusime, viskasime töökitli kohemaid nagisse.

Kohalike juttude põhjal on naistel valida väga palju erinevaid kangaid oma rüü kujundamiseks. Olenevalt aastaajast on kasutuses ka spetsiaalsed kangad ning ei ole vaid nii, et must on põhivärv. Kuigi tänavapildis on just see värvus peamine. Üldiselt kannavad traditsioonilist riietust vanemad naised, kattes kogu keha rüüga. Noorem generatsioon hoolitseb, et kaetud oleksid juuksed ning moodne tuunika varjaks õlad ja tuharad.

Usk on Iraanis väga-väga oluline. Igas ametlikus hoones ja tänavatel on praeguse liidri Ali Khamenei ning nüüdse Iraani looja (pärast Iraani kuninga troonilt tõukamist) Ruhollah Khomeini fotod. Märkasin, et Iraani televisioonis on enamik kanalitest usuga seotud. Jah, ühelt kanalilt tuli ka meile tuntud „Kobra 11” seriaal, kuid pärast seda järgnesid täistunnil n-ö usulised teadaanded.

Üks sõu tundus mulle natukene meie talendijahi moodi, kuid suur erinevus seisnes selles, et hindajateks olid kolm meest, kes kõik tegid paberile märkmeid, ning esinejateks-talentideks noored poisid, kes laulsid peast koraani. Kuidas ja mille alusel need hindamised käisid, selles jään vastuse võlgu, sest paraku olid need sõud kõik pärsiakeelsed.

Turiste kohtab selles Iraani piirkonnas väga vähe. Kohtasime nädala jooksul kaht – hollandlast ja inglast. Viimane oli siiralt üllatunud, et kondasime linnas oma seltskonnaga ringi, sest Suurbritannia ei lase ühtki oma kodanikku Iraani ilma Iraani akrediteeritud saatjata. Jah, tõsi, ka meile määrati saatja, kuid loobusime tema teenetest, sest vastasel juhul oleksime enamasti istunud ruumides ning käinud kohtades, kus tõelisest kohalikust elust-olust midagi ei näe (tuttav ütles selle kohta: nagu turist Nõukogude Eestis).

Iraanil on täitsa oma taksoäpp (mille saamiseks tuleb küll kohalik telefoninumber soetada ja see on asjaajamiselt äärmiselt keeruline). Taksoäpp andis aga meile vabaduse lihtsasti takso tellida ja see maksis umbes 20 eurosenti.

Üliodav kütus ja vanad Peugeot’d
Kütuse hind on Iraanis pea olematu. See on muidugi põhjustanud autostumise ning neid nelja- ja kaherattalisi, mis ringi liiguvad, on meeletult ja väga erinevas seisukorras: mõnel puudub kapott, mõni on saanud igast küljest rammida jne. Peamine automark peale kohalike markide (mida oli raske tuvastada ning millest ilmselt laiem üldsus pole kunagi kuulnud) on Peugeot 405 (vähemalt 20 aastat vana). See on sealne luksuskaup ning seda autot hoitakse. Mis siis, et meil selliseid juba ammu kasutuses pole.

Kuna taksosõit on Iraanis imeodav, külastasime Tabrizist 60 kilomeetri kaugusel asuvat Kandovani küla, mis asub ca 2000 meetri kõrgusel merepinnast ning kus inimesed on ehitanud enda kodud kaljude vahele. See piirkond on tõesti väga imetlust vääriv. Inimesed elavad tõesti kaljude sisse ehitatud hüttides, kuhu on loomade jaoks tehtud ka laudad. Isegi kanalisatsioon mingis osas toimib, sest ülevalt alla on uuristatud rennid. See on tõesti midagi, mida peab oma silmaga nägema. Sõit sinna kulges läbi imelike maastike üles-alla ning see 120 kilomeetrit edasi-tagasi taksosõit läks meile maksma täpselt 8 eurot.

Söök, mida erinevates kohtades sõime, on Iraanis imeline. Sealiha seal loomulikult pole, kuid lammas, veis, hummus, läätsed, supid jms on imelise ja puhta maitsega. Söök algab ja lõpeb traditsioonilise teega ning alkoholi Iraanis ei tarbita, see on keelatud. Selle asemel juuakse aga meeletult palju suhkruseid jooke. Eriti populaarsed on alkoholivabad õlled, kus humala maitset pole ollagi, suhkrumaitset küll. Neid meeletuid koguseid suhkrustatud jooke nähes tekib paratamatult küsimus: kas nende joomine pole veel hullem kui alkoholi tarbimine?!

Keerukas rahavahetus
Üldist elukeskkonda vaadates võib öelda, et nähtu põhjal pole loomulikult tegemist euroopaliku elukeskkonnaga, kuid autoteed on korras, leidub kenasid hooneid, ajaloolist läänelikku arhitektuuri, kenasid kaubamajahooneid turgudele konkurentsiks ning viietärnihotelle. Tänavatel pole koeri, sest pärslaste kultuuris on koer räpane loom, kuid samas pole ka hulkuvaid kasse eriti palju näha.

Imelik on vaid meiega võrreldes pooleteisetunnine ajavahe ning tõeline müsteerium seoses rahavahetuspunktidega. Nimelt, raha vahetamine pidavat Iraanis olema illegaalne ning seepärast nad ei reklaami ka rahavahetuspunkte. Õnneks ühe me siiski leidsime, seal uuriti raha vahetamiseks ka meie passe ning kõik nägi vähemalt seaduslik välja. Kohalikud pangad ütlesid, et nemad raha ei vaheta. Sealjuures on Iraanis kasutusel kaks valuutat – riaal ja tomaan – ning hindu vaadates tuleb alati küsida, mis väärtuse alusel on hind arvutatud. Makstes kasutatakse aga riaali.

Igal juhul on Iraan riigina külastamist väärt, sest see pakub kultuuriliselt väga palju. Ka on kohalikud väga varmad külalisi vastu võtma, toonitades, et neil on kõik hästi ja tulge uuesti ja veel suurema seltskonnaga.

Veel, kui keegi kardab, et pärast Iraanis käimist ei saa ta enam Ameerika Ühendriike külastada, siis vähemalt Iraani piirikontrollis riiki sisenemisel ja väljumisel pitserit ei saa. Ja kuigi suvel on Iraan meie jaoks täielik troopika, siis talvisel perioodil pakutakse teatud piirkondades ka talviseid tegevusi, nagu mäesuusatamine, sest Iraan on väga mägine maa. Ühesõnaga, Iraan on riik, mida tasub minna avastama.

 

Autor: ANU KIKAS
Viimati muudetud: 17/09/2020 09:10:17