Kaunistatud küüslauguvanikud. Foto: Mari-Anne Leht

Lüübnitsa sibula- ja kalalaadal laupäeval jäid kõige rohkem silma sibulad: lahtised, erinevas koguses võrkkottidesse kaalutud ja vanikutesse punutud. Küüslauk oli samuti nähtav, nii lahtine kui ka vanikutes. Üksikute kalatoodete müüjate leti ees looklev järjekord näitas, et kala napib.

Lüübnitsa laadale läksin esimest korda, et kiidetud sibulate rohkuses oma silmaga veenduda, osta neid endalegi ja uudistada, mida nende kõrval veel pakutakse.

Laada tunne hakkas vaikselt tekkima juba Võõpsus, sest kohalikud sibulakasvatajad olid oma kauba tänava äärde müügiks pannud. Lahtise sibula kilo kaks ja kahekilone vanik seitse eurot. Etteruttavalt: lahtise sibula kilost küsiti laadal ka kaks eurot, vaniku hind oli erinev – kes küsis kuus, kes seitse eurot.

Et laadal saaks vabalt uudistada ja juttu ajada, otsustasin sibula enne ära osta. Võõpsust Lüübnitsasse suunduva tee ääres oli talupere toonud kauba ja laua tee äärde.

Laua taga olijad selgitasid lahkelt, et müüvad oma talu ehk kõrvalasuva Parve talu sibulat ja küüslauku ning talu vanaperenaise nimi on Valentina Luigelaht. Nad lisasid, et proua Valentina on terve elu sibulaid kasvatanud. Veel kuulsin neilt, et õige sibul annab toidule maitse, on hea lõhnaga, vitamiinirikas ja võtab koorides pisara silma. Ostsin kaks kilo punakaid sibulaid ja kimbukese pisikesi küüslauke.

Pärnumaalased Margit ja Mati peatasid samuti Parve talu laua lähedal auto. Viis kilo sibulat ostnud pärnumaalased ütlesid, et Peipsi-äärne ja Lüübnitsa sibul on mujal kasvatatust tükk maad kangem. „Terve köök on selle sibula lõhna täis,” märkisid nad ja lisasid, et neil kulub aastas kümme kilo sibulat. Ikka seda kangemat.

Lüübnitsa küla ees oli parkimisvõimalus kahel pool teed ja kuna olime kohal pisut pärast laada ametlikku avamist, saime ruttu koha. Kolme tunni pärast tuli sõiduk laadaplatsi äärest palju kaugemale parkida.

Vasakul olid istikute müüjad, laadaplatsi vastas riided ja muu pudi-padi. Teeserval müüdi ka sibulaid.

Maksin väravas kaks eurot, sain sinise randmepaela ja pääsesin laadaplatsile, kust rippuvad sibulavanikud vastu vaatasid, paremal samuti sibulad, vasakult algas n-ö toidutänav.

Sibulaseeme on kõige tähtsam
Mis on siinse sibula kasvatamise juures olulisim? „Seeme on kõige tähtsam,” ütles Maria, kes peab pensionipõlve Audjassaare külas Setomaa vallas. Ta tõi laadale 280 kilo lahtist sibulat ja 70 vanikut. „See on ju sibulalaat,” lausus 20 aastat sibulaid kasvatanud naine.

Maria kasvatab seemne ise. „Võtan nende sibulate juurest, kuhu on alla kasvanud kuus-seitse mugulat, igast ühe, 40 sibula ringis, viin need keldrisse ja riputan lae alla. Seal lasen neil kogu talve olla,” rääkis Maria ja lisas, et rippuvad sibulad ei tohi külma saada.

Kevadel paneb ta need sibulad maa sisse ja kui pealsetele tulevad õisikud, saab neist sügisel n-ö musta seemne, mille kuivatab päikese käes ära ja järgmisel kevadel külvab maha, sellest kasvavad tippsibulad. Neist kasvavad kolmandal aastal n-ö õiged Peipsiveere sibulad.

Ja viimastel oli laadal minekut. Kella üheks päeval oli Marial alles veel 28 vanikut ning mitte ainsatki kilo lahtist sibulat.

Parve talu õue ees oli kolm tundi hiljem küll laud alles, kuid maas ei olnud ühtegi sibula- ega küüslaugukotti.

Üksikuid kalalette toidutänaval ei õnnestunudki lähedalt uudistada, ammugi siis kala osta, sest pakkujate leti ees lookles nõukaajast tuttav saba.

„Kala ja kalatooteid on laadal väheks jäänud, sest inimestel on probleeme püügilubade ja kalade käitlemisega,” selgitas Raul Kudre, Setomaa vallavanem. Tema sõnul on igal laadal oma lugu: „Selle laada lugu on Lüübnitsa kuldsete sibulate lugu.”

Vallavanem, kes oma põllul kasvatab sibulate kõrval kõike muudki toiduks vajalikku, märkis, et sibulate saagikus oleneb ka mulla viljakusest. „Lüübnitsas kasvatatakse sibulat samamoodi, nagu seda teevad vanausulised,” täpsustas ta.

Laat Lüübnitsas võimaldab kohalikel oma toodangut müüa. „20 aastat tagasi saigi laat alguse kohalike toetamise mõttest,” lausus Kudre.

Küüslauk oli number kaks
Jäi silma, et küüslauk oli ostjate seas sibula järel teisel kohal.

Toidukauba tänaval oli ka muud peale sibula, küüslaugu ja napi kala, nagu mitmesuguseid küüslauguga määrdevõideid Tartumaalt, leiba nii Saare- kui ka Lätimaalt, maitsvaid Viini saiu ja teisi saiakesi Riiast. Gruusiast hästi tuntud tsurtselad ehk viinamarjamahlas keedetud pähklipõimikud olid liiga säravad, andes märku, et värvainega ei olnud koonerdatud.

Kätlin Võrust oli kaheksandat korda laadal: „Sibul on olemas, ostsin kaks kilo küüslauku, millest osa jagan.”

Siivi Räpinast kasvatab ise sibula: „Ostsin taliküüslaugu seemne ja paki küüslaugu määrdevõid.”

Aare Jaama Valgamaalt müüs enda keedetud karurasvaseepi: „Karurasvaseep tapab viirused, sest seep lõhub viiruse rasvase kesta.” Ta lubas sibula osta tänava äärest tädikeselt, sest siis on kindel, et saab ehtsa sibula ja ka tädikest toetada.

Ostsin küüslauku, taliküüslaugu seemne, suure tüki karurasvaseepi ja pohli.

 

Autor: MARI-ANNE LEHT
Viimati muudetud: 24/09/2020 10:12:43