LõunaLeht palus vastukaaluks maaelu positiivsusest hõiskamisele panna ühel maaelu nuusutanud, kuid linna tagasi pagenud lõunaeestlasel kirja oma mõtteid teemal „miks ma ei taha maal elada”. Tulemus on kahtlemata üle vindi ja läbi iroonia ning musta huumori, kuid eks terakese tõtt tartlase Mareki mõtetest siiski leiab.

„Te võite rääkida värskest õhust ja imeilusast loodusest, aga minu meelest oleks maal elamine tüütus ja piin.

Tavaliselt on iga viimane kui pisiasi vaja kohale tarida poest, mis on umbes viie kilomeetri kaugusel või veel rohkem. Kui hapukoort unustad osta, siis sa mitte ei jaluta uuesti poodi, vaid ajad ilma läbi.

Üleüldse maal on kõikvõimalik kaubandus lahja. Kui sa vajad näiteks kingi või tahad sušit, siis unista edasi. Kohalikust kilakola poest leiad mingid number liiga suured kalossid, kui tahad. Võib juhtuda, et ehituspoest soojustusvilla ei saa, sest kõik kolm laos olnud rulli on sel päeval juba ära müüdud.

Maal elades kohe kõik eeldavad, et nüüd sa kasvatad endale aedvilja. Kartulid, kapsad, kaalikad jne. Kui sa ei viitsi sellega mässata, siis imestatakse, et miks ometi, see on ju nii lihtne ja mõnus ja mahe. Eriti lolliks ja laisaks peetakse sind siis, kui sul pole isegi tilli või murulauku kasvamas.

Muidugi muru peab olema pidevalt ilusti niidetud, kõik sada hektarit. Sul on vaja murutraktorit, muruniidukit, trimmerit, murukääre, vikatit, terasid, kütust, tamiili, reduktorit, luisku ja autokäru, millega katkist traktorit linna remonti vedada.

Kõikvõimalik teenindus on maal nõuka-aegne ja puuduv. Arstiuuringutele pead nagunii linna minema. Asutused on lahti aegadel stiilis kolmapäeval kella poole 12-st kolmveerand 1ni. Üksainus autoremonditöökoda remondib masinaid haamriga põlve otsas ja neil on ka järjekord.

Külatee on sügisel ja kevadel läbimatu mudamülgas, talvel tuleb sahk umbes nädal pärast lumesadu, seni istud oma putkas.

Interneti pead linnast pangega kaasa võtma, sest kaabliühendust maal pole. Mõnikord pole telefonilevi ka.

Kogu aeg juhtub midagi. Mingi puu murdub ära, katus hakkab läbi laskma. Siis pead leidma külapoe juurest mingi Stjopa, kes võib-olla tuleb ülehomme appi, kui kaineks saab.

Teatrit, kino ja diskot saab kohalikus pensionäride päevakeskuses kord kvartalis.

Marek, maal elamist proovinu, Tartu.”

 

 

Autor: MAREK, Tartu
Viimati muudetud: 01/10/2020 09:19:14