Küsitlus

Kas oled alustanud kevadiste aiatöödega?

Aapo Ilvest tema juubelikonverentsil täielikult ei paljastatud

Ilves kuulamas Veiko Märka ettekannet oma koduloolistest näidenditest. Foto: Elina Allas

20. oktoobril ületas multitalent Aapo Ilves 50 eluaasta künnise ja sel puhul korraldasid tema kirjanikest sõbrad Veiko Märka ja Contra Räpinas konverentsi „Ilves Võhandu kaldalt”, mis aga ei toonud esile ega käsitlenud kogu juubilari rikkaliku loomingut.

Aapo Ilvese kirjanduslik looming on ilmselgelt kergemini lahatav kui tema erinevates vormides visuaalse kunsti tööd, millest publik ei saanudki konverentsil teada ega näinud ka ühtegi reprot. Ometi sai Ilvese loometee alguse just kunstnikuna, ta on õppinud isegi ERKIs ja üks tema õpetajaid on olnud Eesti Nõukogude kunstnike liidu omaaegne esimees ja pallaslane Boris Lukats.

Konverentsil ettekande pidanud Jaak Urmet leidis, et Ilvese loomingulisel teel on toimunud evolutsioon kerguse suunas: kunstnik peab kaasas kandma värve ja molbertit, pillimees kitarri, ent lõpuks on jõudnud Ilves kirjutamise juurde, milleks on vaja vaid pastakat.

„Kirjanik tuleb konverentsile, saab pastaka ja kaotab sellegi õhtu lõpuks ära,” iseloomustas Urmet kirjanikuks olemise füüsilist kergust.

Jaak Urmeti ettekanne oligi konverentsil üks sisukamaid, samuti tuli põhjalikkusega esile Veiko Märka ettekanne Ilvese Räpina-ainelistest näidenditest. Publikule sümpatiseeris ka Olavi Ruitlase humoorikas ettekanne „Aapo Ilves, füüsilisest ja vaimsest isikust ettevõtja”, mis rääkis eelkõige naljakatest juhtumitest, mis lugematutel esinemistel ja järelpidudel on ette tulnud.

Ühtlasi oli publiku seast kuulda arvamust, et kindlasti oleks pidanud ettekande tegema ka Ilvese ema Tiina. Muljet avaldasid ema koostatud ja konverentsile kaasa võetud lugematud mapid, kuhu naine on kogunud kõik artiklid, mida tema pojast on aastate jooksul kirjutatud. Tegu on vaieldamatult unikaalse kirjandusloolise materjaliga, nentis Jaak Urmet.

Urmeti sõnul iseloomustab Ilvese loomingut vahe absurdi- ja luuletaju, kuid ühtlasi ei jää märkamata ka filigraanne käsitöö. Urmet tõi välja, et Ilvese teostes kohtab olulisel määral isikukultust ja samuti on seal tähtis roll sõpruskondlikkusel ehk tekstidest võib lugeda nii Ilvesest endast kui ka Jaanist, Veikost, Contrast, Ruitlasest jne.

Urmet rõhutas, et Ilvese looming ei ole ainult nali, seks, rock’n’roll ja tümistamine, vaid selles leidub ka kodukandilist koloriiti. Samas aga leidis Urmet, et Ilvese loomingulises portrees leidub ka glamuuritsemist, sest olgugi, et ta on nimetanud Tallinna Lolllinnaks, kipub ta ikka Eurovisioonile ja kirjutama sõnu lugematute popartistide hittidele.

„Hõbedaste kaksikute” üks esindaja muusik Vaiko Eplik tõi välja, et laulusõnade loojana on Ilves suur puändimeister ja tema looming kannatab korduvat kasutamist.

„Ilves on isikupärane ja huvitav kitarrist ja tal on suured saavutused kõrilaulu vallas,” sõnas Eplik.

Teine „hõbedane kaksik” Jaan Pehk, kes on sadu hommikuid Ilvesega samas ruumis üles ärganud, tegi aga stiilipuhta ettekande Ilvese hommikustest esimestest lausetest. Näiteks teeb Ilves silmad lahti ja ütleb: „Väljas on päev.” Seejärel on tund aega vait. Kord aga Tartu kirjanike majas silmi avades vaatas uksest sisse maja toonane boss Janika Kronberg ja ütles: „Mingit joomist siin küll näha ei taha.” Ilves vastas: „Ära siis vaata.”

Konverentsi paljudest ettekannetest joonistus pilt, et Ilvese panus eesti kunsti, muusikasse ja kirjandusse (sh koduloolisesse ja võrukeelsesse), on väga rikkalik ning lõunaeestlasliku rämeduse, ropu kõnepruugi ja karususe on ta osanud oma loomingus valada esteetilisse ja kunstiliselt kõrgel tasemel vormi.

 

 

Autor: ELINA ALLAS
Viimati muudetud: 22/10/2020 10:40:14

Lisa kommentaar