Küsitlus

Kas ootad lund ja talve?

Ilm täna
Võru
Põlva
Otepää
Tartu
Antsla
Valga
Räpina
Tõrva
Võru
Põlva
Otepää
Tartu
Antsla
Valga
Räpina
Tõrva
Võru
Põlva
Otepää
Tartu
Antsla
Valga
Räpina
Tõrva

Hetero – tsentrist väljas rokimehed provintsist

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia
Hetero Võru Kubjal, üritus Võru Rock 1984. Foto: erakogu

Nõukogude Eesti lõpuaja ning taasiseseisvunud Eesti algusaja kuulsaimaid rokkansambleid Hetero saab tänavu tähistada 40. sünnipäeva. Sel puhul toimus bändi kodulinnas Võrus suur rokipidu ning lisaks on äsja valminud Hetero-teemaline muusikafilm. Ansambli basskitarrist ja ka bändi biograafia „Hetero: tsentrist väljas” autor Heiki Kelp vaatas LõunaLehe palvel ajas veidi tagasi – ja ka edasi.

Nädalapäevad tagasi linastus filmimuuseumis Heino Maripuu dokumentaalfilm (või rockumentaalfilm) „Hetero – mehed provintsist”. „Ansambli Hetero nimi Eesti rock-muusika ajaloos on kõlavam, kui arvata osatakse,” on filmi kohta kirjutatud. „Kõik teavad Gunnar Grapsi, aga publiku lemmikuks oli sellal paljudes Eesti kohtades Võru heavy-rock-ansambel. He-te-ro skandeeringud ja skandaalid, mis bändi käänulist elukaart palistasid, räägitakse filmis detailideni lahti. Miks läksid asjad Leedus teravaks, miks ansambel ära keelati ja mis võinuks saada, kui ...”

Ning läinud reedel peeti Võru Kandles Hetero 40. sünnipäeva puhul suurt rokipidu, kus Võru rokkareid soojendasid kaasteelised ansamblist Singer Vinger.

„Hetero on rokkansambel, kelle vahetu ja aus esinemismaneer lummab publikut juba 40 aastat,” märgiti enne seda kontserti. „Kaheksakümnendatel esineti paljudel rock-muusika ajaloo tähtsatel festivalidel Eestis, Leedus ja Venemaal. Neli aastakümmet on ansambel elanud tegusa kontsertansamblina.”

Hetero tegutseb praegu koosseisus Peeter (Pepe) Saar (vokaal), Andres Jukk (kitarr), Meelis Jaanimägi (kitarr), Heiki Kelp (basskitarr), Henno Kelp (basskitarr), Andres Neissar (trummid) ja Jaan Randvere (klahvpillid). LõunaLehe küsimustele vastas bassimees ja bändi kroonik Heiki Kelp.

Kuidas sündis 1976. aastal ansambel Eleegia ning miks ja millistel asjaoludel kujunes see 1980. aastal ümber ansambliks Hetero?
Eleegia oli peale Aatomike laialiminekut Võrus seitsmekümnendate lõpu suurim tegija, sest keskendusime uuele muusikastiilile, mida nimetati hard-rokiks. Loomulikult mängiti ka Fixi ja teistegi bändide lugusid. Vahetult enne Eleegiat sai läbi Staatuse aeg ja sinna liitusid kolm kutti Võru keskast. Nii saidki kokku Heiki Kelp, Andres Suss, Andres Neissar, Andres Jukk, Kait Tamra ja Kalev Udras. Hiljem liitus Peeter Saar (Pepe). Kui Kelp ja Jukk 1978 sõjaväkke läksid, toimus Eleegia hüvastijätupidu, kus Kandle kontserdisaali müüdi 1200 pääset.

Kahe aasta möödudes saime taas kokku, aga stiili osas sai mõjutajaks AC/DC (Austraalia hard-rokkansambel – VV) ja siit enam tagasiteed polnud, eleegiline aeg jäi möödanikku ja Hetero alustas hoopis karmimate lugude mängimist. Mängima jäid Jukk, Neissar, Kelp , Pepe ja Kuldar Piiper, kes 1983. aastal bändist lahkus.

Aasta 2020 oktoobris on sõna Hetero küllalt päevakajaline. Millest selline nimi? Oli sel toona bioloogiline tähendus (nt heterosügoot) või viitas siiski heteroseksuaalsusele?
Algul oli nimi Heteronoomia – Immanuel Kanti filosoofiast pärit termin, tähistamaks allumist välise autoriteedi valitsemisele või mingi välise võimu kehtestatud reeglitele. Hiljem kadus liides -noomia, sest fännid kisasid „He-te-ro”. Hetero iseenesest ei tähenda midagi, sinna käib alati juurde liides. Ka tänapäeva seksuaalsusele viitav käibefraas hetero on mugandus sõnast heteroseksuaalne.

Mida kujutas endast rokkbändi tegemine 1980. aastatel? Kuidas hankisite pillid ja proovikohad, kui kättesaadavad olid iidolite-eeskujude muusikasalvestised, milline oli ühiskonna suhtumine rokimeestesse?
Teha rokki tähendas vastanduda nõukogude ideoloogiale. Pille hakkasid tegema sotsmaad, ja sealt tulid ka esimesed kidrad ja trummid. Nõukogude pillitööstus tegi pille kui labidaid ja trummidki olid üsna kehvakesed. Paljud kidramehed saagisid endale ise pilli välja. Muusikat liikus, kusjuures liikus ka tänapäeva mõistes väga head rokkmuusikat, praeguseks nn klassikat.

Ühiskonna suhtumist ei tea, aga noorte hulgas olid bändimehed hinnatud ja lugupeetud.

Kas saite 1980ndatel küllalt tuntud ansamblina nautida ka rokkmuusika mesisemat poolt: rohked esinemiskutsed kolhoosikeskustesse, prisked esinemistasud, tasuta viin, naisfännid...? Või jäid sellised asjad siiski pigem rohkem mainstream-ansamblite, nagu näiteks Singer Vinger pärusmaaks?
Hetero ja kolhoosipeod? Mitte kunagi. Hetero oli stiilne bänd ja meie pärusmaaks olid kultuurikeskuste lavad ja suured lavad, nagu linnahall, Kalevi spordihall, Pirita jõekäär, Elva ja Kubja vabaõhulavad. Hetero on üks väheseid bände, kes on esinenud viiel korral Tartu Sügise festivalil ja neljal korral Tartu levimuusikapäevadel. Tulid mängud Lätti, Leetu, Venemaale.

Esinemistasu pole kunagi olnud väga tähtis, pigem luges ürituse maine. Karsklane pole meist keegi ja nagu meie trummimees ütleb, ilmselt tehakse viina baarides välja kuni vanaduseni. Suurimatest naisfännidest said aga abikaasad ja see on tohutu väärtus, kui on pere. Selles suhtes pooldame konservatiivset joont.

Kes, miks ja kuidas ansambli 1987. aastal ära keelas? Mida see teile tähendas ja kuidas te tegutsemiskeelust mööda hiilisite?
Ära keelati meid Vilniuse Statiba staadionil toimunud Leedu rahvusliku rokiklubi moodustamise suurel galakontserdil öeldu pärast. Olime seal peaesineja ja me uskusime, et aeg on sealmaal, et sõna on vaba. Polnud ta miskit. Liit hakkas lagunema ja seega hakkas ka keelust hoolimata tekkima kutseid mängudele, mida „suur karvane käsi“ enam peatada ei suutnud. Paraku niigi kesine eetrivõimalus kadus.

Peaaegu terve bänd on tegutsenud algkoosseisust saadik. Kuidas see on õnnestunud? Kas ühed ja samad näod ja maneerid 40 aastaga ära ei tüüta?
Rutiini vastu on tulnud appi suur juhus, saada vahelduseks kampa ka nooremat verd. Nii tulid üheksakümnendatel bändi Jaan Randvere, Henno Kelp ja Meelis Jaanimägi. Nende meeste liitumisega tuli juurde ka palju uut repertuaari. Samas on meil oma salarelv: me ei mängi kunagi ühtegi lugu kiivalt ühtmoodi, vaid nii, nagu tuju on. Juki soolosid võib alati nautida, sest neis on hetkeemotsioon sees.

Wikipedias mainitakse vaid üht teie helikandjat ja seegi CD on kontserdi salvestis. Kui palju teil füüsiliselt salvestatud muusikat üldse on?
On ka stuudiosalvestisi, ehkki suur osa salvestistest kadus arhiivist, sest neil oli peal märge „mitte kasutada”. CD-l on meie 30. sünnipäeva kontserdisalvestis. Linnahalli helirežissöör Johannes Lõhmus ütles, et see on üks parimaid kontserdiplaate, mida ta on masterdanud. Kuna oleme aastakümneid kontsertidel hullanud, on üsna aus, kui kuulaja ka plaadil sellest osa saab.

Hetero provintsimehed vist pole saanud kordagi nautida kutselise muusiku elu – või olete mingil ajal saanud ka kontsertide andmisest ära elada? Millega Hetero mehed tänasel päeval leiba teenivad?
Pole väga kindel, et on nauding päevast päeva, aastast aastasse ühte mussi tampida, siis vist hakataksegi jooma ja narkotsi panema. Meie pääsesime, võiks pigem öelda. Pepe on endiselt hinnatud laudsepp, teeb uksi-aknaid. Jukk on Kandles hinnatud iga töö peal, saanud ka teatri auhinna. Neissar õpetab muusikakoolis trumme. Heiki Kelp on 26 aastat Kandle eesotsas olnud. Jaan Randvere on tunnustatud muusik ja pedagoog. Madis [Eiche], meie esimene helimees ja vahel ka kidramees, on oma ala parim siinpool Emajõge.

Siis saame prooviruumis ja laval kokku ja oleme Hetero.

Siin küsija jaoks algas teadlikum (rokk)muusika kuulamise periood 1990ndate teisel poolel Võru naaberlinnas Põlvas. Nullindate alguses sõitsin Jawaga Ring FMi stuudiosse, astusin pikkade juuste lehvides uksest sisse, nahkpüksid jalas. Võrus sündinud raadio toonane omanik ja juht Toomas Hoole tahtis kohe teada, kas mina kui hevimees tean ansamblit Hetero. Ta oli väga üllatunud, et ma ei teadnud. Miks see nii võis olla, et teie muusika läks vist mõnest rokipõlvkonnast justkui mööda? Kas 1990ndad oli teil vaikne periood, kas ärakeelamine mõjutas teie tuntust?
Heterost kirjutatud raamatus jutustan kogu loo 180 leheküljel, sealt saab ammendavad vastused nüanssidele, mis hõlmab ka üheksakümnendaid.

„Vabadusega kaasnes paratamatult turgude loovutamine,” on Kelp kirjutanud peatükis „Üheksakümnendad”. „/---/ Paraku ei tundnud meie roki käekäigu vastu maailmas keegi eriti huvi ja kuna Eestis kogus hoogu ainult kõige enesele kahmamine, läksid asjad omavoolu teed. Tõsi, meedia kaasabil toodetakse tänaseni juurde üha uusi „produkte”, aga need kujundatakse juba eos universaalideks, kellega võluda „laia kuulajaskonda”, kuhu kuulub hällist hauani kogu Eesti elanikkond, umbes 1,4 miljonit inimest. /---/ Olulised esinemised olid jäänud Heterol pärast 1991. aastat seljataha. Tegime küll proove, kuid toimusid vaid üksikud ülesastumised. Bänd oli nagu rööbastel seisev rong, mille vagunid on pargitud kõrvalteele ja vedur on kuhugi ära sõitnud. Hetero lugudesse, mis sel perioodil valmisid, on kätketud äng.”

„ ...polnud sisemist jõudu ja puudus ka nõudlus. Publikut, meie jõu allikat, polnud. Tuli pikk, aastaid kestev stagnatsioon.”

Ka film „Hetero – mehed provintsist” läks minust kuidagi nii mööda, et alles äsja seoses mõne filmiõhtuga sain sellest teada, kuigi film ise vist valmis juba eelmisel aastal (selle mulje jättis küsijale filmi internetti riputatud sissejuhatus, mis kannab 2019. aasta jaanuari kuupäeva). Olete ise kindlasti seda põhjalikult analüüsida saanud. Kas olete tulemusega rahul? Mida film teile tähendab? Kus ja kuidas rokihuvilised ja võrukesed seda näha saavad?
Film on tuliuus. Esilinastus toimus 20. oktoobril Eesti Ajaloomuuseumi filmimuuseumi majas, kus seda näidati Eesti muusika kuulsuste koja punase vaiba üritusena. Väga väärikas oli osaleda. Ainult mina olengi seda näinud. Teised bändimehed ja võrukad näevad filmi 24. oktoobril Kandle kinos (vestlus toimus päev varem – VV). Film on aus ülevaade ja aus ka selles mõttes, et enamik muusikat, mis filmis kõlab, on filmitud suvalisel kontserdil, ning me ei osanud arvata, et sellest film tuleb.

Maailma tuntuimaid seni tegutsevaid rokkbände Rolling Stones on nüüdseks olnud koos 58 aastat ja Hetero 40. Kas on kavas rollingute eeskujul tegutseda seni, kuni vähegi eluvaimu sees, või annab ikka väsimus tunda ja pigem tegutseb bänd juba nüüd n-ö sordiini all ehk pigem paberil?
Hetero on siiski veel elus ja kui viirus poleks röövinud kevadet ja suve, oleks meid mitmel üritusel nähtud. Kui kaua, seda näitab aeg.

 

Autor: VIDRIK VÕSOBERG
Viimati muudetud: 29/10/2020 10:04:07

Lisa kommentaar


Fatal error: Uncaught Error: Call to a member function get_total_time() on bool in /data05/virt4608/domeenid/www.lounaleht.ee/htdocs/index.php:247 Stack trace: #0 {main} thrown in /data05/virt4608/domeenid/www.lounaleht.ee/htdocs/index.php on line 247