Küsitlus

Kui sageli pruugid võro või seto keelt?

Liha eestimaalaste toidulaualt ei kao

Eestlased ei jäta liha söömata, aga kodumaistel lihakasvatajatel ei ole praegu head ajad. Foto: LLi arhiiv

Eestimaalased lihapraele, eelkõige seapraele, selga ei ole pööranud, olgu taluköögis või söögikohas. Seakasvatajatel on aga keeruline aeg, sest loomade eluskaalu kokkuostuhind on juba alla euro ja nad plaanivad karja vähendada. Veisekasvatajad ei ole tänavu saanud loomi Türki müüa ja otsivad väljapääsu. Pikaaegne lambakasvataja vähendas karja juba kaks aastat tagasi ja müüb tänavusest liha vahendajata.

Talunikud ei kujuta talutööd korraliku lihapraeta kuigi pikalt hästi ette. „Õues füüsilist tööd tehes jääb piimatoidust napiks,” ütles Ilmar Käär, Tuti talu peremees Sõmerpalust. Ta märkis, et vahepeal võib ka piimatoitu süüa, kuid liha peab laual olema.

„Meie toidulaual on kõige rohkem ikka sealihast toite, lambaliha harva,” sõnas Käär. Mõistagi eelistab ta kodumaist sealiha, sest seda ostes saab toetada kohalikke tootjaid.

2003. aastast tööd alustanud Hämsa kõrts asub Võru linna serval Meegomäe külas. Perenaine Ulvi Parksepp ütles, et tema küll ei ole märganud, et lihatoitude tellimine oleks tänavu vähenenud. „Pakume mahedalt kasvatatud loomaliha toite,” ütles ta ja täpsustas, et küüliku- ja lambaliha toob ta Põlvamaalt, sealiha koguni Läänemaalt.

Parksepp tunnistas, et märtsis-aprillis avaldas koroona esimene laine oma mõju, sest üritused jäid ära ja ka einestajaid ei tulnud. „Hakkasime kohe soovijatele toitu koju viima, telliti peamiselt lihatoite,” sõnas ta.

Võrreldes mullusega on tema sõnul tänavu klientidest ülekaalus Eestimaa elanikud.

Parksepp ütles, et sojatooted kõrtsi tunginud ei ole, ehkki veganeid on tulnud juurde, kuid mitte palju. „Kõrtsis toidulauale tellitud toitudest on liharoad ikka ülekaalus,” tõdes ta ja lisas, et ega veganitoidud ikka füüsilise töö tegijat toida.

Sealihast toidud on eestlaste laual pea igapäevane ammusest ajast ning sealiha ostavad Eestimaa inimesed võrreldes veise- ja lambalihaga kõige rohkem.

Seakasvatuse püsimajäämine on valituse tahte küsimus
Nii väike- kui ka suurtootjad on kas juba loomade arvu vähendanud või teevad seda peagi, sest liha müügihind on ülimadal.

Arvi Umbleja on oma Siberi talus Kärina külas Rõuge vallas sigu pidanud 1993. aastast. Ta nimetas ennast väiketootjaks, kes on sigade arvu vähendanud, kuid arvud jättis ta enda teada.

Umbleja sõnul on sealiha hind praegu kehv, tootja saab mullusega võrreldes 20% vähem. „Lõpetada ma ei kavatse, sest see on kõige lihtsam,” märkis ta ja lisas, et kuna investeeringud on tehtud, peab ellu jääma.

Räpina vallas 1990. aastast tegutseva Haameri talu perenaine Ave Haamer ütles, et praegu on Eesti seakasvatajate peamine mure väga madal kokkuostuhind, 90 sendi ringis eluskaalu kilost.

„Mullu oli ka tükk aega madal hind, nii 95 senti kuni euro, kuid septembrist hakkas hind kerkima, sest Hiinas nappis sigade Aafrika katku tõttu liha ja hiinlased hakkasid seda Euroopast tarnima,” rääkis Haamer. Ta lisas, et enne jõule hakkas sealiha hind taas kerkima, sest liha nappis meie kasvatajate õnneks hiinlaste toidulaual ja nad vedasid liha jälle Euroopast.

Nüüdseks on olukord muutunud, sest ühes piirkonnas Saksamaal on metssigadel avastatud Aafrika seakatk ja Hiina ei taha Euroopast sealiha enam eriti osta, kui, siis teatud tingimustel.

Haameri talus on praegu 5000 sea ringis. Perenaisel on plaanis sigade arvu tuleva aasta jaanuarist ligi poole võrra vähendada, sest teistmoodi ei saa hakkama. Ta märkis, et kuna teravilja tonnist makstakse 160–200 eurot, ei ole tal kasulik seda sigadele sööta.

„Viimase kuue aasta jooksul on sealiha hind olnud suures hinnaaugus, see on lühikeseks ajaks kerkinud, siis jälle langenud,” lausus Haamer ja lisas, et kui metssigade Aafrika katk Saksamaal jõuab kodusigadeni, jääb sealiha tõenäoliselt vaid hetkega veelgi rohkem üle ja hind võib 90 sendilt eluskaalu kilost veelgi allapoole langeda.

Haameri sõnul on Eestis seakasvatajaid jäänud aastatega järjest vähemaks. „Kui riik midagi ette ei võta, sureb meil seakasvatus tasapisi välja,” sõnas ta. Tema hinnangul on üks väljapääse see, kui Eesti jätab odavama liha Euroopa riikidest sisse ostmata ja hakkab eelistama kodumaist liha.

Lihatööstustel aga pole praegu põhjust tootmises kodumaist sealiha kasutada, sest lihtsam ja kasumlikum on valmistükke importida ning jätta tapmise, lõikamise ja ülejäägi utiliseerimise kulud oma kuluridadest välja. Kokku võttes on see suur probleem Eesti seakasvatajatele ning kodumaist sealiha eelistavatele tarbijatele.

„Seakasvatuse püsimajäämine Eestis on valitsuse tahte ja põhimõtte küsimus,” rõhutas Haamer.

Türki on teised riigid tänavu ette jõudnud
Taivo Koka talu Lasval Võrumaal on lihaveiseid kasvatanud 2008. aastast. Kui varasematel aastatel said Eesti lihaveiste kasvatajad aasta jooksul sündinud pullvasikad sügisel Türki müüa, siis tänavu on paljud kimpus, sest Türgi enam noorloomi ei osta.

„Maailm on muutustes, Ameerika ja Euroopa vahel on vabakaubandusleping, mille alusel Ameerika saadab Türki veiste lihakehasid, sama teevad ka Austraalia ja Uus-Meremaa,” rääkis Koka talus tegutsev lahkunud peremehe tütar Karin Sepp.

„Praegu ei ole meil lihaveiseid kuhugi müüa,” tunnistas ta. Kui muud väljapääsu ei ole, peavad kasvatajad ise loomi nuumama, kuid see on väga kulukas ega too neile peale töörõõmu muud kasu, lisas ta.

„Noorlooma eluskaalu kilohind tulenevalt looma tõust on kasvatajale kaks eurot kuni kaks eurot 30 senti, mis teeb ligikaudu 500 eurot. Peale nuumamist võib saada 1000 kuni 1100 eurot, kuid meie kasvataja on looma nuumamiseks kulutanud enam kui 500 eurot,” selgitas Sepp, miks see ei ole Eesti veisekasvatajatele kasulik.

Kuna Türgi on islamimaa, kus süüakse veiseliha, siis doteeritakse veiste nuumamist riiklikult ning seal on loomade nuumamiseks suured farmid, kuhu varem on ka Eestist lihaveiseid saadetud. Mõistagi on türklastel kasulikum lihakehi osta, sest loomade nuumamisega seotud kulud jäävad ära.

Koroona mõju kohta ütles Sepp, et see on mõjutanud kõige rohkem neid, kes on varustanud lihaga restorane. „Lihatööstustes läheb odavam liha vorsti sisse, kallim saadetakse restoranidele, kus aga tänavu on einestajate arv mitu korda väiksem, sest peamiselt käivad neis väliskülalised,” rääkis Sepp. Ta lisas, et mõned restoranid on pidanud uksedki sulgema.

Tänavu pea olematu turistide hulga tõttu on veiseliha kokkuostuhind langenud, sõltuvalt rümba suurusest kas euro 80 senti või kaks eurot 30 senti.

Tuuma talu lambaliha jääb tänavu Eestisse
Kui lambakasvataja on suutnud ise turu leida, jääb ta ellu.

Tuuma talus Varstu lähedal on lambaid kasvatatud 1995. aastast. Peremees Ants Schmidt ütles, et tema tegevusele ei ole koroona mõju avaldanud.

„Tänavu enne jaani hakkasin ise lambaliha müüma ja seda ainult Eesti turule,” ütles Schmidt. Ta lepib iga ostajaga hinnas kokku ning hind jääb vaid ostja ja müüja teada. Tapamaja on lähedal, Nursis.

Kui hind Euroopas ei kerki, jääb ta ka tulevikus lambaliha vaid Eesti turule müüma, seda enam, et kui aastaid oli Tuuma põhikarjas 400 pead, siis kaks aastat tagasi vähendati põhikarja 250 peale.

Veel mullu saatis Tuuma talu lambad samas vallas tegutseva OÜ Baltic Vianco kaudu Euroopasse, millistesse riikidesse, seda kasvataja ei tea. Küll teab ta, et jäärtallede kilost sai vähemalt 10 senti rohkem.

„Sain mullu lammaste eluskaalukilost vaid euro 30 kuni euro 50 senti, varem sain euro 80 senti,” rääkis Tuuma talu peremees ja lisas, et sellise raha juures ei olnud talu pidamine enam jätkusuutlik.

„Ise kõiki töid tehes ja kuus miinimumpalka saades sai kuidagi hakkama,” sõnas Schmidt. Mõnda teenust tellides oleks aga kohe miinusesse jäänud, tõdes ta. Kulud erinevatele materjalidele, mida talu korrashoidmiseks ja nõuete täitmiseks on vaja osta, ei ole väikesed.

Karin Sepa sõnul on põllumajandus majandusharu, kus ei kehti tavapärane hinnamudel. „Põllumajandustootja ei saa pakkuda turule omahinna ja kasumi arvestusega toodet, vaid peab turustama talle pakutud hinnaga toorainet,” selgitas ta.

Sepp lisas, et selles sektoris tegutsevad fanaatikud, kes tihti unustavad reaalsuse ja toimetavad helgema homse nimel.

 

 

 

 

 

Autor: MARI-ANNE LEHT
Viimati muudetud: 29/10/2020 10:34:34

Lisa kommentaar