Küsitlus

Mida toob Eestile kaasa valitsuse vahetus?

Ilm täna
Võru
-9°
Põlva
-9°
Otepää
-9°
Tartu
-8°
Antsla
-11°
Valga
-11°
Räpina
-9°
Tõrva
-8°
Võru
-9°
Põlva
-9°
Otepää
-9°
Tartu
-8°
Antsla
-11°
Valga
-11°
Räpina
-9°
Tõrva
-8°
Võru
-5°
Põlva
-5°
Otepää
-5°
Tartu
-4°
Antsla
-6°
Valga
-7°
Räpina
-5°
Tõrva
-6°

Abiturient: kiusamist on liiga palju – miks suruvad inimesed silmad jõuga kinni?

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia

Kiusamise ignoreerimine ei tähenda, et seda probleemi ei oleks olemas. Mina ei karda enam igal hommikul kooli minna, aga see ei tähenda, et siiamaani poleks neid lapsi, kellel see hirm ikka veel on. Miks suruvad inimesed silmad jõuga kinni, kui märkavad enda ümber kiusamist?

Olin terve põhikooliaja koolikiusamise ohver. Minu jaoks oli tavaline, et keegi lõi mind jalaga selga või kutsus mind herneks. Miks just mina, seda ei oska ma siiamaani öelda. Mina ja mu perekond palusime abi ka klassijuhatajalt, aga tema ignoreeris mu probleeme. Selle tulemusena vihkasin kooli minemist üle kõige maailmas. Üritasin igal hommikul välja mõelda haiguseid, et saaksin koju jääda. See ei ole normaalne ja tegelikult ei tohiks ka normaalsuseks jääda, sest lapsed peavad minema kooli hea tujuga ja veel paremaga koju tulema.

Vastutus mõtestada juhtunut lasub igal asjaosalisel
Mitmed tänuväärsed algatused nagu Kiusamisvaba Kool, Kiusamisest Vabaks ja Telia „Suurim julgus“ seisavad selle eest, et meie ümber poleks nii palju kiusamist. Ometi on ikkagi nii rohkesti olukordi, mil inimesed suruvad silmad jõuga kinni. Näiteks meenub mulle kord, kui klassivennad peitsid mu jalanõud ära ning lukustasid mind koridori. Kui ma ukse taga koputasin ja nutsin, tuli teisest klassist välja õpetaja, kas hakkas hoopis minuga lärmi tekitamise pärast pahandama. Olukord justkui lahenes, sest õpetaja käskis poistel ukse lihtsalt lahti teha ja lahkus. Teisel korral viskasid klassikaaslased mind suurte hüppepallidega ning kui mu ema klassijuhatajale kirjutas, saime vastuseks, et klassikaaslased tahtsid vaid mängida ja mina ei saanud sellest aru. Jällegi oli vastutus olukord ümber mõtestada just minu õlgadel, mitte klassikaaslastel või õpetajatel. Nende jaoks olid olukorrad läbi ja võimalus minema jalutada – mõistmata, et mina võtan kogetu endaga kaasa.

Füüsiline vägivald lõppes pärast algklasse, aga mõnitamine ja tõrjumine jätkus kuni 9. klassi lõpuni. Koridorides kutsuti mind rõvedate sõnadega ja sotsiaalmeedias levitati minu kohta jutte ning pilte, mis ei olnud tõsi. Mu ümber olid küll inimesed, kes uskusid, et sellised sõnavõtud ja pildid minu kohta ei olnud tõesed, aga samas ei julgenud keegi midagi teha või öelda. Ma saan neist tegelikult aru, sest nii oleks nende enda kohta hakanud samasugused kuulujutud levima. Küsisin oma õpetajalt, mida teha, kui minust levitatakse intiimset sisu, kus tegelikult pole mina. Ma ei saanudki sellele vastust.

Tugi ja usaldus on kõige suuremaks abiks
Otsisin abi aastaid, aga andsin ühel hetkel alla. Kaotasin usu ümbritsevatesse inimestesse ning otsustasin ühel või teisel moel ise hakkama saada. Kiusamine oli minu jaoks igapäevane ja minustki sai ühel hetkel kiusaja – selleks, et mulle tehtaks vähem halba. Tagantjärele mõeldes on mul meeletult häbi, sest otsisin abi kaasõpilaste solvamisest ja alandamisest. Kiusamine tundus lihtne lahendus omaenda probleemidele, praegu on mul kahju mõelda, kui palju ma ise teistele haiget tegin. Kiusamise ja vihatundeta on kõigil palju parem elada, mitte ükski halb sõna või žest ei ole seda väärt.

Minu hirm kooli minemise ees lahenes siis, kui ma läksin gümnaasiumisse. Seal olid uued inimesed ja sain alustada justkui puhtalt lehelt. Kõigil aga nii hästi ei lähe ja tegelikult ei saa koolikiusamise probleem mitte kunagi lahendust, kui kooli õpilased, õpetajad ja juhtkond pole valmis kiusamisele vastu astuma. Eesti koolidesse on vaja rohkem õpetajaid, kes oskaksid vajadusel sekkuda ega kõnniks lihtsalt minema. Vaja on ka empaatiavõimet ja oskust mõtestada oma käitumist ning selle mõju kaasõpilastele, et üheksa või kaksteist kooliaastat ei mööduks mitte kellelgi kannatades.
Kiusatule on kõige suuremaks abiks tugi ja usaldus. Minul seda ei olnud ja peale minu on teisigi õpilasi, kes on oma muredega üksi jäänud. Mis oleks, kui lepiksime kokku, et enam ei pigista silmi kõvasti kinni?

 

Autor: NATALI MARIE ERNITS, Tartu Jaan Poska Gümnaasiumi 12. klassi õpilane
Viimati muudetud: 26/11/2020 10:11:43

Lisa kommentaar


Fatal error: Uncaught Error: Call to a member function get_total_time() on bool in /data05/virt4608/domeenid/www.lounaleht.ee/htdocs/index.php:247 Stack trace: #0 {main} thrown in /data05/virt4608/domeenid/www.lounaleht.ee/htdocs/index.php on line 247