Foto: erakogu

Viimased neli aastat on Võru haiglas peaarsti ja röntgenoloogi ametit pidanud Hillar Kalda (88) oma elus juhtunule tihti mõttes tagasi vaadanud, mõtted kirja pannud ja kaasa Tiiu toel need raamatutena välja andnud. „Tulnud mõtetest peab vabanema, sest peale kirjapanemist on kergem tunne,” tõdes ta.

„Pensionäril peab samuti kogu aeg tegevust olema,” sõnas Hillar Kalda, kes pensionile jäädes hakkas kirja panema oma lapse- ja noorukiea eluolu ning samuti seda, mis meenus isa juttudest nii esimesest maailmasõjast kui ka Vabadussõjast. Paraku ei tulnud kõik enam meelde ja pere noorima lapsena ei ole enam kelleltki võimalik küsida.

Enda sündmusterohkele elule hakkas ta tihedamini mõtlema, kui nägemine nõrgenes ja neli aastat tagasi ilmus esimene mõtiskluste raamatuke „Vana mehe mõtisklusi.”

Ta õppis üheksandas klassis, kui haigestus difteeriasse ja vanematekodust Haanjamaalt toodi raskes seisus nooruk ravile Võru vanasse haiglasse. „Haiglast saadeti mind mõne aja pärast koju, kuigi olin väga nõrk. Ilmselt oli mu seis lootusetu, hädalisi palju ja haigla väike,” meenutas ta.

Esimese raamatu pikemas meenutuses „Vana mehe nõuanne” vaatab ta lühidalt tagasi nii lapsepõlvele, haigusele, õpingutele kui ka täitunud unistustele.

Selles mõtiskluses meenutab ta muu hulgas oma haigestumist difteeriasse ja lühikest ravi Võru väikeses haiglas. Ruumipuuduse tõttu saadeti nooruk koju veel haigena. Ta kirjutab:

„Ma mäletan siin selgesti
kui õde, ema, voodi ees
siis halasid nad valjusti,
et surnud poeg on voodi sees

Ma nägin kõike kõrvalt sealt
just toa nurga pealt...”

„Kodus oma voodis lamamise ajast on meeles, et mingil hetkel toa nurgast kõike nähes-kuuldes hakkas mul halb, ju siis sel hetkel tulin tagasi oma kehasse Heade Haldjate abiga,” rääkis ta.

Haiguse ajal andis ta endale sõna, et õpib arstiks, sest selle ameti pidaja saab inimesi aidata. Teine unistus oli Võrru suure haigla ehitamine, sest suurest haiglast ei pea inimesi haigena ruumipuudusel koju saatma.

Esimese unistuse elluviimine oli mehe enda kätes. Võru keskkooli lõpetamise järel astus Hillar Kalda Tartu (Riikliku) Ülikooli arstiteaduskonda. Et Kalda lõpetas teaduskonna kiitusega, sai ta töökohta valida. Ta valis koos abikaasaga kodulähedase Rõuge haigla, milleks oli kohandatud kirikumõisa hoone, ning samasse majja anti noortele tohtritele ka korter.

Rõugest haigla peaarstiks Võrru

Mõneaastase töötamise järel sai Rõuge tohter 1959. aastal kõne Võrust, parteikomiteest, kuhu teda kutsuti. „Alguses veeretasid partei- ja täitevkomitee ametnikud niisama juttu, äkki ütlesid, et tulete Võru haiglasse peaarstiks,” meenutas Kalda ja lisas, et sellega kaasnes ka autoostuluba, et tohter saaks Rõugest Võrru tööle sõita.

Toona olid haigla arstide seas ülekaalus võõrriigi sõjaväelaste naised, kes eesti keelt ei osanud. Eestlastest tohtreid oli vaid neli-viis. „Kaks korda nädalas olid viieminutilised nõupidamised, mida hakkasin eesti keeles läbi viima, kuigi oli aru saada, et vene rahvusest tohtritele see ei meeldinud,” meenutas ta. Peaarstile viimased aga vastu ei hakanud.

Oluline oli ehitada uus haigla, selle vajalikkust pidi peaarst igal pool selgitama ning seoses sellega soovitati Hillar Kaldale, kes ei olnud kommunistliku noorsooühingu liigegi, astuda NLKPsse, sest partei liikmena on haigla vajalikkust mõnes asutuses kergem tõestada.

„Peatohtrina oli raskeim ülesanne partei ja valitsuse liikmetele igal pool haigla vajalikkust Võrru selgitada, neile tuli iga ruumi vajalikkust põhjendada kuni selleni, et miks üks või teine ruum peab just niisugusena tulema,” meenutas usutletav.

Haigla ehituseks oli vaja pea viis pool miljonit Nõukogude rubla, kuid miljon tuli puudu. „Arvati, et projekteerija paneb nagunii viiendiku hinnast juurde, ja sellepärast oli tavaliselt ettenähtud summa väiksem,” selgitas ta.

Et saada vajalikku lisaraha maja valmis ehitamiseks, sõitis peaarst koos projekti peainseneri ja tervishoiuministeeriumi osakonnajuhatajaga Moskvasse riiklikku plaanikomiteesse miljonit küsima. „Tõestasime neljale-viiele Moskva ametnikule, miks meil sellist haiglat vaja on, ning lõpuks kuulajad vist väsisid ja ütlesid, et saame selle miljoni,” meenutas Kalda.

Teise unistuse täitumise kohta on ta „Vana mehe nõuandes” kirjutanud:

„Uus haigla võttis palju vaeva,
ta tegi rõõmu, aga kulus aega.”

1982. aastal sai 400 voodikohaga uus haigla valmis, lint lõigati pidulikult läbi ning peale seda panid uksed kinni kõik väikesed haiglad Võrumaal. Üle poolesaja aasta tagasi oli pisike haigla Rõuges, Varstus, Vastseliinas, Osulas, Meremäel ja Missos ning vana haigla Võrus. Maakohtade haiglad oli enamasti kümne voodiga ning neis puudus uuringuteks vajalik aparatuur.

Peaarstina töö lõpetanud Hillar Kaldast sai 1986. aastal Võru haigla röntgenoloog. Aasta hiljem astus ta ametlikult kommunistliku partei ridadest välja.

Sõnal on suur jõud
Eakas tohter sõnas kindlal häälel, et sõnal on suur jõud, sellest tulenevalt ei tohiks me neid mõtlematult loopida. Ta teab oma kogemustest, et sõnaga võib inimese hävitada, aga ka terveks teha. Viimast on ta ise teinud, seega teab ta sõna jõudu oma töökogemustest. Noore tohtrina ravis ta Rõuges ja hiljem ka Võrus inimesi hüpnoosiga.

Hüpnoosiga ravi oli Nõukogude Liidus keelatud, Võru täitevkomitee tervishoiuosakonnast öeldud talle, et võib küll ravida, kuid ravimisest ei tohi ühtegi paberit alles jääda.

Hüpnoosiraviga aitas ta pea 60 inimest. Haigete tulemused olid head, aga ravijalt nõudis see energiat, sest viimane peab seansi ajal suutma haige tahet muuta ning tükk aega enne raviseanssi mõnestki asjast loobuma, nagu pokaalist veinist ja muustki. „Arst peab uskuma ja olema kindel, et tema öeldavatel sõnadel on haigele mõju,” märkis usutletav.

Tema mõtisklusteraamatukestes on tihti sõnapaar Head Haldjad. Hillar Kalda sõnas, et tal on elus vedanud, sest ka Head Haldjad on aidanud, olgu selleks siis noorukina raskest haigusest tervenemine või 1949. aasta märtsiküüditamisest pääsemine tänu heade inimeste hoiatusele.

„Paar nädalat peale küüditamist varjasime ennast, kodutalu Haanjamaal võeti ära, kuid vend Ülo sai talu aastaid hiljem tagasi osta, tegi korda ja praegu elab talus vennapoeg oma perega,” tunneb ta heameelt.

Omaette õnn on ka see, et tema isa oli üks, kes Vabadussõjas Eestile vabaduse relvaga tõi, poeg Hillar aga hääletas Eesti ülemnõukogu liikmena 1991. aasta 20. augustil Eesti taasiseseisvuse poolt. Kuna poliitika tegemine ei sobinud tema vaimuga, loobus ta riigikokku kandideerimisest.

Hoolimata tihedast töögraafikust on ta tööaastatel ja hiljemgi palju perega reisinud. Aastakümneid tagasi ei olnud perereisideks matkabusse, ainsa väljapääsuna tuli endal haagissuvila ehitada ja mees ehitaski Ukakära-nimelise haagissuvila, mille sai auto järele haakida. Niimoodi sõitis pere läbi palju riike, Krimmist Norra Nordkapini välja. Norra ongi talle enam meeldinud sealse looduse pärast. Loodusest ja sellest lugupidamisest mõtiskleb ta oma raamatuteski.

Tänavu ilmunud viimases raamatukeses „Mõtisklusi kodust ja loodusest” mõtiskleb Hillar Kalda tunnustamise aja üle:

„Sageli aga tehtu väärtust ei hinnata, kui elad veel
vaid tehakse seda siis, kui on lõppenud rännak eluteel.”

Eakas tohter peab mõistlikuks inimeste väärt tegusid kas nende tegemise ajal või valmimise järel tunnustada, sest head sõnad soojendavad hinge ja parandavad käsiloleva tulemusi. Jäädavalt lahkunut meenutame alati heade sõnadega, kuid paraku ei ole temale neist enam kasu.

Mõtisklusi on pensionil tohtril viimase nelja aasta jooksul ilmunud kuus raamatut, kokku üle 300 mõtiskluse. Ta on neid kinkinud sõpradele. Kõigist raamatutest on üks eksemplar nii Võrumaa keskraamatukogus kui ka Rõuge raamatukogus.

Ta on oma mõtted kirja pannud värsivormis, kuna nii on kergem nõrgenenud nägemise tõttu kirjutada. „Kui mõtted tulevad, peab nendest vabanema, sest peale kirjapanemist on kergem tunne,” sõnas usutletav.

Jutuajamisel puudutame veidi ka koroonateemat. Eakas tohter on seda meelt, et peaksime nii käituma, et me teisi ei nakataks, sest COVIDi vastu ei ole veel kaitset ja me ei tea ka selle tagajärgi.

Rõugetest ja leetritest sai inimkond jagu tänu vaktsineerimisele. „Minu tõsine soovitus on, et kui vaktsiin kohale jõuab, tuleb koroona vastu vaktsineerida, sest vaktsiin valmistab organismi tõve vastu ette,” paneb Hillar Kalda kõigile südamele. Ta lisas, et praegu peame valitsuse kõiki korraldusi täitma, et enda ja teiste tervist hoida ning eakaid kaitsta.

„Inimesed peaksid sõbralikult elama ja mitte loopima asjatult sõnu,” soovitas ta lõpetuseks.

 

 

 

 

Autor: MARI-ANNE LEHT
Viimati muudetud: 18/12/2020 08:56:13