135 aastat tagasi sündis Karl Ast Rumor, kelle eeskuju võib järelpõlvele kasu tuua, kuna oli mitmekülgsete huvi- ja tegevusalade esindaja, esindas ka Eesti vabariiki välismaal, isegi okupatsiooni ajal.

Toone temast ühe kirjelduse, mille rääkis mulle saatusekaaslane Jaan Haagivang, keda ma hooldasin Tartus üle aasta kuni surmani.

Nimelt tema isa Juhan Haagivangu Hilepi talus Võru lähistel viibis suvel pärast Kaug-Idast tagasijõudmist koos kena jaapanlannaga Karl Ast Rumor. Jaan rääkis palju huvitavaid seiku Karl Asti tegevusest, kahjuks ei ole täpselt kõik meeles – ainult see, et kõik oli positiivne.

Jätan teile eraldi tema pikema eluloo ja tegevuse teksti.

Kevadtervitused LõunaLehele ja lugejatele!

***

Karl Ast Rumor
Oma maise matka peaaegu seiklusromaaniks elanud poliitik, kirjanik ja ajakirjanik Karl Ast sündis 19. veebruaril 1886. aastal Võrumaal Orava vallas taluomaniku pojana.

Ast õppis Kahkva, Lokuta ja Vastseliina algkoolis, Petseris vene 5-klassilises koolis, Hugo Treffneri gümnaasiumis Tartus 1901-1905. Ta oli üks põrandaaluse õpilasühingu „Võitlus” asutajaid 1903, mis muudeti Venemaa Sotsiaaldemokraatliku Tööliste Partei kohalikuks organisatsiooniks. Riiga lendlehti trükkima saadetud Ast vangistati, vabanes amnestiaga ja sukeldus seejärel poliitilisse tegevusse. Sõjaväeagitaatorina aitas Tallinnas organiseerida mässu sõjalaevadel, mis kukkus läbi ja Ast pääses ainult juhuse abiga mahalaskmisest. Ta vangistati taas, vabanemise järel rändas Saksamaal, Vahemeremail ja Põhja-Aafrikas. Ta valiti Maapäeva saadikuks 1917 ja oli ka selle sekretäriks; Eesti Sotsiaaldemokraatliku Tööliste Partei asutajaid ja üks juhte ning erakonnalehe toimetaja.

Lühikest aega oli ta töö-hoolekandeminister, Asutava Kogu, hiljem kõigi Riigikogu koosseisude liige, portfellita minister Jüri Jaaksoni valitsuses 1924-1925, pärast parlamentaarse demokraatia lõpetamist ärimees Marokos 1934-1935, Eesti Telegraafiagentuuri esindaja Pariisis, reisija Kaug-Idas, pressiatašee Stockholmis 1939-1940 ning ainult juriidiliselt edasi elava Eesti Vabariigi konsul Rio de Janeiros 1941-1959, kust asus Kanadasse ja sealt USAsse. Karl Ast suri 9. juulil 1971. a New Yorgis ja tema tuhk on puistatud Atlandi ookeani.

Karl Ast tahtis kõige rohkem olla kirjanik ja Karl Rumori nime all ongi ta üks meie parimaid novelliste. Karl Ast Rumori nime all Rootsis ilmunud mälestustes „Aegade sadestus: Olusid, iseloomustusi ja hinnanguid I-II” (1963-1965; alapealkirjadega „Noorusmaa” ning „Punane ja must”) avanevad andeka kirjaniku sule kaudu meie ees autori lapsepõlve- ja algkooliaastad ning tema järjest tormilisemaid tuure koguv riigivastaline tegevus põhiliselt Tartus aastail 1903-1906 sotsiaaldemokraadist poliitiku silmade läbi. Lisatud on ka III köite jaoks valminud ja pärast autori surma avaldatud peatükid. (Allikas: Akadeemia, Eesti Päevaleht: „Eesti mälu”)

Toimetaja poolt mõned väljavõtted Asti lühikesest koolipõlvest Lokutal, allikaiks lib.werro.ee/kirjandusreisid ja Asti autobiograafia.

Pärast kaht talve Orava valla Kahkva külakoolis saadeti Karl edasi õppima Räpina-Võõpsu vahel asuvasse Lokuta külakooli, sest sinna oli suunatud senine Kahkva kindlakäeline koolmeister Kaiv ja samas lähedal elas ka õde Iida, kes oli abiellunud jõuka talunikuga.

„Õe talu kutsuti pererahva väärnime järgi Kisandi taluks. […] Ühelt küljelt piiras põlde maantee, teistelt külgedelt mets ja võsastik. Karjamaa liitus otse põldudega – rõske ning lage. Loomade toitmine toimus peaasjalikult kodus. Seetõttu oli talu õu virtsane, vihmaaegadel paras porikast. Ilust polnud seal vist kunagi hoolitud, rühiti rikkuse poole ja uhkustati varaga. […] Kommertsvaim ja pisimagi teene arvestamine rahasse oli mulle vastumeelne. Nägin esmakordselt, et leivapala eest võetakse raha. Rahvast rändas aga rohkesti – alevikehvikuid, Räpina vabrikutöölisi, venelasi. Vastavalt rahahuvidele toimusid ka kõnelused talus. Visati kõrgi ja pilkava tooniga nalja. […]

Üldine talu laad meenutas ju mõneti Päevakestet ning oleks pidanud mulle meeldima. Ometi tekkis minus hingeline kontrovers: pidasin nii õemehest kui ta vennast nende taibukuse ja korralikkuse pärast lugu, aga südames asus halvustamine. […]

Lokuta koolimaja asus teispool maanteed peaaegu Võhandu kaldal. […] Paistsid varem Kahkva kooliski jõukuse ja vaesuse vahed silma, aga mitte nii teravalt kui nüüd Lokutal. […] Jõukate taskust või kompsust tulid isuäratavad võileivad, kotletid ja keedetud munad nähtavale. Vaesed närisid häbelikult leivakontsu ja külmi kartuleid. […] Olin alles lapsearuga ühiskondlike nähtuste mõistmiseks. Kujutlesin, nagu langeks minulegi ebamäärane osa viletsuse põhjustest. Tegin endale etteheiteid: miks olen ma teistega võrreldes eelistatud olukorras? […]

Õpetaja Kaiv polnud enam too meeski, keda tundsin Kahkva koolist saadik. Kõrvakiilude jagamine ning liinealiga viibutamine ei kuulunud enam tema karistuste hulka. Õpilasi kõnetati karmi viisakusega, raskeimaks trahviks oli nurkapanek. Põhjus seisis kahtlemata Räpina rahva eneseteadvuses. Kujutlen, kuidas Räpina talunikud upsakalt võisid arutleda: Kes on üks tühipaljas koolmeister, et kätt mu lapse külge panna või teda sõimata? […]

Õieti oli Lokuta koolitalv mulle piinapõlveks.”

Pool sajandit hiljem veetis Kisandi talus ühe lapsepõlvesuve Karl Asti emapoolne sugulane Jaan Kaplinski.

 

Autor: OLEV KASAK
Viimati muudetud: 08/04/2021 08:47:27