Milvi Hirvlaane. Foto: erakogu

Kuidas juhtub see, et keegi hakkab oma kodukoha ja selle inimeste lugude kogumise, uurimise ja tulevastele põlvedele talletamisega tegelema? Kas seda mõjutavad aeg, millal sünnitakse, keskkond, kus kasvatakse, inimesed, keda kohatakse? Tõenäoliselt see kõik ja veel palju muudki. Kanepis sündis selline inimene 4. aprillil 1936. aastal Voldemar ja Alma-Adeele Jalase perre teise lapse ja ainukese tütrena.

Milvil olid vanem vend Sulev ja nooremad vennad Hans ja Ülo. Just see koht – kodumaja Kanepi seltsimaja vastas – ning see pere – aktiivsed kogukonna ja seltside tegelastest isa ja ema – andsid esmase kokkupuute ja huvi kultuuriloo uurimiseks. Siis ta veel seda muidugi ei teadnud ja kulus pisut aega ning palju seiklusi, mida elu oli Milvi jaoks varunud: lapsepõlv keerulisel sõja-ajal, õpingud Kanepis, Võrus, Põlvas, Tallinna kultuurhariduskoolis, Tartu ülikoolis, töötamine Tilsi lastekodus, Paides, Tartu ülikoolis.

Lugematu hulk uurimusi, artikleid, loenguid ja raamatuid on tänaseks rikastanud meie teadmisi kodukohast ja selle kultuuriloost. Meil on väga vedanud, et Kanepil on selline inimene. Siinkohal ei hakka ma täiendavalt ülesse lugema kõiki tunnustusi, mis elu jooksul Milvile on omistatud. Lisan pigem mõned mõtted tema rollist oma pere ja lähedaste jaoks enda isiklikele kogemustele tuginedes.

Milvil on poeg Mehis ja pojapoeg Nevil – mõlemad väga tublid ja toredad mehed. Tiitlit „tädi Milvi” kannab ta kõigi oma vendade, laste ja lastelaste ning nende perede hulgas. Tädi Milvi on meie suguvõsa võtmeisik, kes jõuab olla kursis kõigi tegemistega ja seda ikka tänu enda aktiivsele huvile ja osalusele. Traditsioonilised suvised kokkusaamised Kanepi Weizenbergi tänava kodumaja õuel, kust keegi puududa ei tahaks. Suur aed lopsakate taimede, kasvuhoone ja viljapuudega on silmapaistvalt hoolitsetud. Eriliseks teeb aia see, et paljud puud on istutatud mõne pereliikme või sündmuse tähistamiseks. Nii olen minagi saanud omanimelise õunapuu viljadest valmistatud „muhedikku” – erilist Milvi leiutatud magustoitu.

1. septembril Kanadas elava Salme sünnipäevade tähistamised, kus alati on menüüs eriliselt maitsev Milvi tehtud kukeseenesoust ja kotletid. Suurepärase perenaisena pakub ta kõigile oma külalistele ikka midagi head ja oskab ka väga lihtsatest komponentidest suus sulava hõrgutise valmis võluda.

On üks väga isiklik ja armas mälestus: Milvi oli esimeste seas, kes jõudis Põlva sünnitusmajja tervitama oma venna Ülo pojatütart Liisit, kes sündis meie perre keerulisel, samas ka ajaloolisel päeval 19. augustil 1991. Alati peab ta meid kõiki meeles elu tähtsündmuste puhul. Nad on koos abikaasa, onu Endeliga nagu kaks muinasjututegelast, kelle puhul tundub vahel, et nii helgeid inimesi pole vist päriselt olemas, vaid nad on kellegi poolt väljamõeldud. Ja siis rõõmustad kohe, et ei, nad on päriselt meiega!

Just tänu Milvile ja Endelile said mulle selgeks Kanepi kandi parimad seene- ja marjakohad. See on ju suurim usaldus, neid kohti ei avaldata reeglina kellelegi. Nemad võtsid mind alati lahkelt oma Žiguliga metsretkedele, kui olin 32 aastat tagasi saanud pereliikmeks.

Alati optimistlik ja toetav on ta meie kõigi jaoks olemas. Ajaga sammu pidades oskab ta ka tänases keerulises maailmas anda hüva nõu ja vahendada infot kõigi kaasaegsete kanalite kaudu. Tema huvitavaid lugusid võikski kuulama jääda. Nagu tädi Milvi ise on öelnud, liiguvad kultuuriloolised huvid ikka pereliini pidi. Olen sellega nõus, sest minus on ta selle huvi sütitanud.

Milvi nõuannete toel püüan ka Kanepi seltsimaja tegevusi korraldada selliselt, et lisaks uutele ettevõtmistele jääks alles ja au sisse kõik see, mis läbi aja on olnud Kanepi kandis oluline.
Võimalusel osaleb ta ise kohalikel sündmustel, kandes tihti oma kauneid rahvarõivaid. Ka Kanepi Laulu Seltsi tegemistes on Milvi endiselt aktiivne ja toetab oma sügavate teadmistega meie ettevõtmisi.

Ootame väga suve, et taas saada kokku tädi Milvi ja onu Endeli koduaias! Suure tänu ja rõõmuga tervitame kallist tädi Milvit tema juubelisünnipäeval ja soovime tugevat tervist ja palju rõõmsaid kohtumisi!

Lugu ilmus esmakordselt märtsikuu Kanepi Teatajas.

 

Autor: MARJU JALAS, Kanepi seltsimaja juhataja
Viimati muudetud: 08/04/2021 08:49:30