Eetri joomise pits Lorupi firmalt. Foto: osta.ee

Iseenesest pole võimatu, et tõele vastavad korraga mõlemad hüpoteesid: eetri joomine sai alguse Setomaalt, ent hakkas laiemalt levima seoses Puka raudteetõnnetusega Valgamaal.

„Alkoholi kergemini lenduva sugulase (ka vanema venna) avastas väidetavalt 1275. aastal Hispaanias (al)keemik Raymundus Lullius, kes nimetas aine magusaks vitrioliks,” kirjutas oma uurimuses meditsiiniajaloolane Ken Kalling. „Praeguse nime sai eeter 1730. aastal.

Eetril on väga tähtis koht meditsiiniajaloos – 1840. aastatest hakkas kiiresti levima eeternarkoos. Arstid kasutasid eetrit muuhulgas ka alkoholismi raviks.

Inimkond osutus aga piisavalt leidlikuks, et lisaks kehavigade parandamisele tarvitada seda lenduvat ainet ka hingehädade ravimiseks.”

Pikapeale kasvas ka eetri tööstuslik tootmine, see muutus odavamaks ning sai ka lihtrahvale kättesaadavamaks. Samas kõrgem rahvakiht hakkas 19. sajandi lõpu poole eelistama pigem kallimaid kokaiini ja opiaate.

20. sajandi algul levis eetri tarvitamine just lihtrahva seas kiiresti. Sajandivahetusel tarbiti seda enim Ida-Preisimaal, Vene läänekubermangudes, Soomes, Rootsis, Norras ja eriti Põhja-Iirimaal. „Kus vaimupimedust palju – nagu iirlaste, leedulaste ja setude juures, seal möllavad alkohol ja teised joovastusvahendid,“ manas ajakiri Rohuteadlane 1910. aastal.

Poolas peeti eetrit imerohuks. Seda tarvitati seal kokteilina.

„Eetrit joodi seal kas puhtalt või segati näiteks kohvi, piima, mahla ja veiniga. Kõige populaarsem teadaolev eetrikokteil koosnes veest, kontsentreeritud vaarikamahlast ja eetrist,“ kirjutab Ode Alt oma uurimuses.

Puhta eetri ja ka eetri-alkoholi segu kohta kasutati nimetust „liikva”. Puhas eeter oli ka „õuka”. Kuna liikva üks variante on ka „liikver”, siis Ode Alti hüpoteesi järgi võis see tulla sakslaste vahendusel prantsuse keelest – liqueur. Seevastu õuka nime võis tuua eetri joomisel kuuldavale toodav häälitsus „õuh!”

Eesti puhul on Kallingu teatel toodud esile, et eetritarbijate seas domineerivad vanemad naised ja usklikud inimesed. Eetrit võetud, siis kui „oldi üksi, keegi ei tulnud külla, lapsed eemal ja neil mõni häda”. Selline saatus oli paraku sageli määratud just naissoo esindajatele. Kalling toob soo osas veel välja, et naised kui n-ö korralikumad inimesed ei pidanud eetrit alkoholiga võrreldavaks paheks, vaid lähtusid selle ravimistaatusest. Mehed joovad teadaolevalt eetrit rohkem viinaga segatuna ehk taotlevad selgelt joovet, naised aga tarvitavad eetrit pigem puhtalt.

Eetri eelis võrreldes alkoholiga oli selle lühiajaline mõju. Nimelt mõjub pits eetrit kuni pool tundi, lisaks ei teki sellest pohmelli. „Meestel oli aega pidutseda ja juua ning järgmine päev pohmakat pidada, seetõttu viin või handsa sobisid neile joomiseks väga hästi, naistel oli seevastu vaja järgmine päev majapidamistöid teha ja loomi talitada, seetõttu oli eeter neile sobivam jook.“ on märkinud Alt.

Kohalikud arstid ja karskustegelased on Kallingu teatel väitnud, et eetri mõnuainena tarvitamise komme tuli Eestisse Pihkvamaa eestlastelt ehk setodelt. Arvatavalt võis komme tekkida 1880. aasta paiku.

Levinud on aga legend, et eetri tarvitamine hakkas levima hoopiski Valgamaalt. Väidetakse, et eetrijoomine sai alguse Puka raudteeõnnetusest 1897. aastal: sõjaväeešelon sõitis rööbastelt maha. Kalling kirjutab, et õnnetuspaigale toodi meditsiinilisel otstarbel suures koguses eetrit ning seda sattus ka piisavalt „vasakule”, et uuele kombele alus panna.

Nagu ülalpool öeldud: pole võimatu, et tõele vastavad korraga mõlemad väited.

Aga igatahes levis Eestis 20. sajandi algul stereotüüp, et eetri väärkasutamine ongi eeskätt Petserimaa ja setode probleem. 1921. aastal leiti karskuskonverentsil, et karske ühiskonna vastu on kaks tegurit: riigiisad Toompeal ja eetrijoovad Kagu-Eestis: „Ka meil on Molok kahel jalal: üks jalg Petserimaal – liikva pudel, teine Tallinnas Toompeal – piirituse pudel!”

Samas oli Kallingu andmetel juba 1909. aastal kirjutatud, et eetrijoomine pole ainult setode probleem – venelased ja eestlased olla kommet üles korjamas ja setod ise maha jätmas. Võrumaal olla eetri tarvitamine sama levinud kui Setomaal ja setod olevat käinud just Võrumaal oma liikvavarusid täiendamas.

Ühe legendi kohaselt küsis võõras inimene Võru bussijaamas, kuidas leida Haanjasse minevat bussi – ning sai edukaks osutunud soovituse otsida see üles eetri lõhna järgi.

Laiem Eesti on seostanud ning seostab ilmselt tänini eetrit just piiriäärse kagupiirkonnaga.

Allikad: Ode Alti bakalaureusetöö „Eetri tarvitamine Eestis“ ja Ken Kallingu artikkel „Liikwa laened... õõnistavad meie randa...“.
 

 

 

 

Autor: LÕUNALEHT
Viimati muudetud: 29/04/2021 09:15:49