Küsitlus

Kui sageli pruugid võro või seto keelt?

Raske aja monument pälvib esialgu viltuseid pilke

Foto: Vidrik Võsoberg

Krootuse asula tulevase ilmselt suurima vaatamisväärsuse loo sissejuhatust kuulnud ministrid ja lehetoimetajad kipuvad kulmu kortsu tõmbama. „Miks ülistada seda jõledat kolhoosiaega?” küsivad nad otse või vähemasti mõttes. „Sisult sotsialistlik ja vormilt rahvuslik?” parastavad skeptikud. LõunaLeht võttis koos vastuolulise põllumeeste monumendi autoriga kuju nii-öelda pulkadeks lahti ja tõestab, et asi pole kaugeltki nii.

Pensionieas Raimu Vaikmäe on Põlvamaal Krootusel oma töökojas keevitanud kokku metallist monumendi, mis on mehe sõnul „pühendatud ettevõtlikele ja tublidele põllumeestele läbi aegade”. Kolm ja pool meetrit kõrge ja arvatavalt ligi 700 kilo raske metallkuju on aga mõnevõrra takerdunud vastuoludesse. Näiteks nendib Vaikmäe, et ta pole suutnud kuju rinnaturvisele kirjutamiseks välja mõelda teksti, mis kedagi ei riivaks.

„Kedagi riivab ikka,” rehmas käega Vaikmäe sõber ning endine ülemus Sassi kolhoosi päevilt Toomas Paur. Ning viskas siis villast: „Võiks panna „Käige p***e, kolhoosnikud!””

Paur sõnastas metallist monumendi idee järgmiselt: see on pühendatud meestele ja naistele, kes raske 45-aastase orjaaja ehk kolhoosiperioodi üle elasid.

Aga just selle perioodi kujutamine on toonud nii autorile kui ka tema PR-mehele omajagu seletamist – on ju vastuolud sellesse monumenti nii-öelda sisse kirjutatud.

Esimese asjana tõstab Vaikmäe oma monumendi puhul esile mõned sinna päriselt sisse kirjutatud arvud, mida kuju vaataja peab sealt ise üles otsima. 1941, 1947, 1949, 1992. Esimene küüditamine, kolhooside algus, teine küüditamine, kolhoosiaja lõpp.

Keeruka aja põllumeestele pühendatud monumendi mõte hakkas Vaikmäel vaikselt idanema siis, kui ta nägi sugulaste juures vanaraua kokkuostu viimist ootavat iidset viljaniidukit Deering Ideal.

„Kopp oli välja kaevanud suure kobaka. Vaatasin: Deering. Mina olin lapsena näinud seda töötamas, naised sidusid vihku ja panid hakki, kaks hobust olid ees. Otsustasin, et mina seda vanarauda viia ei lase. Ostsin ära, puhastasin mullast, kolm-neli kuud vedeles mul siin. Et mida tegema hakkan sellega,” meenutas Vaikmäe.

Viljaniidukist puskaritoruni
Lõpuks inspiratsioon tuligi. Talvel pani mees monumenti vaikselt kokku ja tänavu kevadel oli see suuremalt jaolt valmis. Lisaks vanarauale kulus ohtralt keevituselektroode, lõikekettaid, elektrit ja aega.

„See oli väga hea masin, kolhoos võttis need käest inimestel,” meenutas Vaikmäe oma monumendi koostisosi tutvustades ja nimetatud viljaniidukile osutades. „Siin on õmblusmasin – mõni sai selle Siberisse kaasa võtta ja selle abil seal leiba teenida. Sirp ja vasar on pandud kuju selja taha. Puskaritoru on siin ka ... Asju on kuni kolhoosiaja lõpuni välja. Spidomeeter – kui palju mehhanisaatorid said seda omal ajal vahtida. Siin on hobust, vankrit, saanivärki – enamik vanaraud. Piimaämber kuju peas on ainus uus asi, poest ostetud. Vanad, katkised asjad, millega on palju tööd tehtud.”

Vaikmäe demonstreeris ka üheks koostisosaks olevat vana linttraktori roomiku tükki ja meenutas, kuidas omal ajal üks traktorist kündis linttraktoriga 24 tundi järjest ning sai selle eest Lenini ordeni. Toomas Paur uuris, kas too mees ehk elab veel. Vaikmäe nentis aga, et tervist kahjustanud vene tehnikaga töötanud inimestele paraku väga sageli pikka eluiga ei antud.

Mehed ei meenuta kolhoosiaega erilise heldimusega. Paur oli omal ajal Voldemar Sassi nimelise sovhoosi asedirektor ning edutas haritud ja oskusliku Vaikmäe peainseneriks. Meeste tööelu sai noil ammustel aegadel alguse juba poisikesena: Vaikmäe pandi seitsmeaastasena kolhoosis kõplama, Paur alustas aga loorehal töötajana. Üks töödest, mida kolhoosiajal lapsed pidid tegema (sest vanemad rühmasid põllul), oli lehmade edasipanek karjamaal. Seda meenutab monumendi küljes kirvesilmast ärataotud vai koos lehmaketiga.

Väga paljudest detailidest koosnev kuju pakub uudistamist ja äratundmist pikalt. Pipratoos, püss, gaasimask, toonaste poisikeste unistus ‒ võrri mootor, mootorsaag Družba, mis kord käivitus ja kord mitte. Kaks strateegilistesse kohtadesse paigutatud prisket kolbi näitavad, et kuju on meessoost. Lukk, mis sümboliseerib talude lukustamist, kui pererahvas Siberisse viidi ...

Monumendi koduks suurtulekahju alguse paik
Lapsest saati tehnikamees Vaikmäe remondib pensionipõlveski autosid ja traktoreid. Tema töökoda ja põllumeeste monumendi kodu asuvad vanas sovhoosi viljaaidas, mis enne oli mõisa karjalaut. 1963. aastal süttis sama hoone katus põlema ja kuna tuul oli tugev, siis süütas viljalaut terve Krootuse küla, sädemeid lennanud isegi Piigastesse välja.

Vaikmäe on nii kogenud töömees, et tema tööd tehes tulekahju tekitada ei pelga.

„Ta on Lõuna-Eesti parim keevitaja!” torkas Paur vahele.

Vaikmäe on sellise komplimendiga nõustumiseks liiga tagasihoidlik, kuid tunnistab, et talle on alati meeldinud oma kätega asju kokku panna. Tänini võiks ta valmistada näiteks halumasina.

Aga viimasel ajal on mees pühendunud monumendi valmistamisele. Kohtki on selle jaoks olemas: alus sama töökoja ees. Üks monumendi mõtteid oli märkida sellega taasiseseisvumist.

„Me tähistame 30 aastat iseseisvust, aga tuleks mõtelda ka ajale, mil me polnud vabad. Ajale, mis algas talude äravõtmisega. Need inimesed (kolhoosnikud – toim) tegid ka kõvasti tööd. See on selle aja monument,” märkis autor. „Aga laiemalt mälestusmärk põllumehele läbi aegade.”

Muu hulgas on kuju esiküljele kinnitatud rong, mis meie ajaloos tähendab teadagi mida. Vaikmäe kinnitas vastalistele: kuju mõte pole mingil juhul nõukogude kolhoosikorra ülistamine.

„See on vihane sõdalane, kes on vabaks saanud korrast, kus me ei tahtnud olla,” märkis mees ning demonstreeris järjekordset detaili: lahtikistud orjaahelaid sümboliseerivaid kette kuju kätel.

„No näiteks see külvik – kas see oli hea?” osutas mees. „Me pidime selliste kuramuse asjadega tööd tegema. See näitab, kui viletsalt me pidime elama. Tootsime Venemaale tohutult ja endal polnud võimalik poest vorstigi osta.”

Ministrid pelgavad kolhoosihõngu
Siiski on monument – ilmselt seetõttu, et pole leitud võimalust seda põhjalikumalt lahti seletada – esialgu tekitanud vastuolulisi mõtteid. Siiani on küsimus, mida kirjutada selle rinnale. Vaikmäe märkis, et kui kellelgi on head ideed, siis andku ta sellest teada.

Teine küsimus on monumendi ametlik avamine. Autori arvates pole mingi tseremoonia tingimata vajalik, peaasi, et inimesed saaksid tulla kuju uudistama ja detailidest äratundmisrõõmu saama. Eriti sellistest, millega ise omal ajal tööd tehtud. Paur aga pole sellega nõus, et autor tahaks kuju lihtsalt, ilma mingi tähistamiseta maja ette vedada.

„Kui selline asi on valmis tehtud, siis tuleb see avada pidulikult. See on meie ajalugu, mida sa oled siia pikki kuid kokku pannud,” vaidles ta sõbrale vastu.

Mehed tunnistavad, et mitmed kuju avamisele, mis algul oli plaanitud taasiseseisvumispäeva kanti, kutsutud kõrged külalised ütlesid ära ja mälestusmärgi vastuolulisusele viidates on teemat tõrjunud ka mitmed lehetoimetajad.

„Paljud vist kardavad,” nentis Vaikmäe. „Toomas on vist ka liiga kõrgeid inimesi kutsunud, liiga kõvad mehed ei taha end sellise asjaga seostada.”

„Nad ei saa aru,” leidis Paur. „Kui inimesed tulevad kohale, siis saavad ka ministrid aru sellest asjast. Enne mõtlevad, et me siin avame kolhoosnike monumenti. Vana kolhoosiesimees Paur asjaga seotud jne.”

Aga tseremooniaga või mitte, igatahes loodavad mehed, et lõikuspüha paiku (ilmselt siis mihklipäeva ajal) saavad Krootuse külastajad põllumehe monumenti oma silmaga uudistada. Talveks mõtleb Raimu Vaikmäe selle küll tagasi katuse alla vedada – nii ei räsi ajahammas roostes rauda näiteks Tartu Euroopa kultuuripealinna aastaks liialt ära ja kohalikul poel on lootust tänu turistidele käivet suurendada.

„Igasuguseid asju käiakse ju vaatamas,” märkis Raimu Vaikmäe.

 

SEISUKOHT
Elati ju ennegi

Räägitakse, et kui mu kadunud vanaisa väljus koosolekuruumist, kus ta äsja kolhoosi esimeheks valiti, sülgas ta suure vihaga maha. Paraku polnud tal kui ainsal omakandi põllumajandusliku haridusega mehel pääsu.

Hiljem õnnestus vanaisal vahetada esimeheamet majandusjuhataja oma vastu ja seda pidas ta pensionipõlveni. Nägin minagi lapsepõlves sovhoosielu koos kõigega, mis selle juurde kuulus. Ei olnud ka majandusjuhataja ja dispetšeri pere elu meelakkumine: hing tuli sees hoida, kolm last üles kasvatada ja harida ning hiljemgi lapsi ja lapselapsi toetada. Mäletan lõputuid peedivagusid, suvist higist ja parmudest lõõskavat heinategu, mannergu vedamist piimapukile, vilja kuivatamist, lehmade karjamaal edasipanekut, sooja lehmakoogi tunnet varvaste vahel, põllul töötava traktori roolis viinaunne suikunud kolhoosnikku ...

Leian, et Raimu Vaikmäe loodud monument on igati õigel kohal, kui pühendub eeskätt kolhoosiaja põllumeeste sitkuse mälestamisele. Me ei saa ega tohi maha vaikida poolt sajandit oma ajaloost, heita kellelegi kõõrdpilke, kui ta on võtnud kätte selle perioodi jäädvustamise ajalukku monumendina. Oli see aeg siis nii raske ja vastuoluline või kirsahaisune tahes.

Monumendi kunstilise väärtuse või selle puudumise hinnang jäägu spetsialistidele, aga kindlasti leidub kuju juures omajagu uudistamist ja ega autor ju seda Võru keskväljakule üles panna plaanigi.

Aleksis Kivi kirjutas: elati ju ennegi, kui oja taga oldi, ojapuid põletati ja ojast õlut joodi. Või siis ütleme hoopis nii: kes minevikku ei mäleta ...

VIDRIK VÕSOBERG

 

 

 

Autor: VIDRIK VÕSOBERG
Viimati muudetud: 29/07/2021 10:19:53

Lisa kommentaar