Markkuse otsingud oktoobris 2015. Foto: LL arhiiv

23 aastat, viis kuud ja kaks päeva – nii vana oleks tänase seisuga võrulane Markkus Ansberg. Paraku just nimelt oleks, sest alates ühest saatuslikust oktoobriõhtust kuus aastat tagasi pole Markkust maamuna peal nähtud ja 17. jäi tema viimaseks sünnipäevaks. Markkuse ema Marika rääkis juhtunuga seoses kõik hinge pealt ära telesaates.

Oktoobris 2015 ja selle järel ilmus LõunaLehes nagu mujalgi meedias ridamisi lugusid kadunuks jäänud 17-aastase võrulase Markkus Ansbergi kohta, alustuseks „Politsei otsib Võrus kadunuks jäänud noorukit”. Mõni aeg hiljem: „Politsei Markkuse leidmiseks maastikuotsinguid praegu ei jätka”. Kaks kuud hiljem: „Võrus kadunuks jäänud Markkuse leidmise vaevatasu on kasvanud 3500 euroni”. Aprillis 2016: „Kadunud Markkusele saadeti teele sünnipäevasoovid”. Ja viimati viis aastat hiljem ehk oktoobris 2020, kui teatati, et ühel või teisel moel lähevad otsingud ikka edasi: „Sihtasutus: ootame igasugust Markkuse kadumise ööd puudutavat informatsiooni”.

24. oktoobril 2015 ja selle järel toimunu võtsid saatejuht Tuuli-Ann Freienthal ja Markkuse ema Marika kokku TV3 saates „Kuhu nad kadusid?”.

Saatuslikul päeval otsustas 17-aastane Markkus jääda Võru linnas asuvasse üürikorterisse, sest reedeõhtune jalgpallitrenn lõppes liiga hilja. Ka poisi kaks aastat noorem õde Margot oli tol õhtul sõprade seltskonnaga linnas. Järgmisel päeval pidid nad isa Marekiga kõik koos koju minema.

Marika meenutas, kuidas abikaasa talle järgmisel päeval helistas, et proovis Markkust kätte saada, aga poeg vastu ei võta. „Esmalt saatsin talle sõnumi, et võtku issi telefon vastu. Ei võtnud. Läksin siis internetti ja vaatasin, et Markkus oli olnud sees kell 11 õhtul. Sain aru, et see pole normaalne. Teades teda, passis ta poole ööni netis,“ rääkis ema.

Selles, et noormees kohe vanemate telefonikõnet vastu ei võta, ei peaks olema midagi kummalist, kuid ema Marika aimas kohe halba. „Esimesest minutist, kui see möll lahti läks, sain aru, et midagi on juhtunud,“ tunnistas Marika.

„Tütar tuli koju, ütlesime veel Margotile, et olgu kodus, ja läksime mehega linna korteri juurde, äkki on Markkus seal. Siis ma juba nutsin. Läksime sinna ja lootsime viimase hetkeni, et äkki Markkus tõesti magab, aga kui voodi oli tühi, oli kõik. Siis ma teadsin ...“ kirjeldas Marika.

Väidetavalt oli Markkuse juures toimunud pidu ja noormees ise joonud poolteist liitrit džinni ning pitsi viina. Kell 21 alanud trennis oli Markkus aga kohal, treener midagi kummalist ei märganud – ja ilmselt oli noormees siiski kainena trenniminekut oodanud. Kuna aga peale Markkuse kedagi teist trenni ei ilmunud, jäi see ära ning noormees saatis sõpradele sõnumi, et peab tagasi koju kõmpima.

Markkus jõudis taas koju, kus oli sõpradega kella 11ni õhtul. Kõigil olid Marika sõnul edasi omad plaanid ja nii hakkas Markkus interneti teel teistelt otsima, mida tehakse. Üks tuttav tüdruk kutsus poisi Koreli tänaval asuvasse korterisse. Ta oli seal aga vaid 45 minutit.

Too nädal oli Markkusele raske, sest ta oli tollasest tüdruksõbrast lahku läinud. „See tüdruk postitas pildi teisest peost. Kui seda Markkusele näidati, hakkas ta jooma. Kindlasti ta võttis, ma ei eita seda,“ tunnistas Marika.

Sihitu kõnd mööda tänavaid
Peolt oli Markkus aga sõnagi lausumata lahkunud. Üks sõber veel helistas poisile ja uuris, kus ta on, kuid see jäigi viimaseks kõneks. „Pärast nägime ainult kaamerast, kuidas ta sihitult kõndis mööda kõrvaltänavaid. Ka üürikorterist mööda. Mis alustel, see vaevab mind siiani,“ ütles Marika.

Tänaseni on täiesti teadmata, mis Markkusega tol saatuslikul õhtul juhtus.

„Olen mõelnud, et kui oleks juhtunud mingi õnnetus, ta oleks kuhugi kukkunud, jäänud või kukkunud vette – ta oleks pidanud leitama. Elame kohas, kus on seene- ja marjametsad, inimesed müttavad ringi ja sõdurid teevad õppusi. Kus kohas Markkus on?“ küsis ema.

„Me ei tea siiani, kus suunas ta läks. Oli ainult üks poiss, kes ütles, et tuli söömast ja sõitis Markkusest mööda. Tema oli ainus terve Võru linna peal, kes tundis Markkuse ära. Keegi oleks pidanud nägema,“ arvas Marika.

Kohe järgmisel päeval alustati Markkuse otsimist. Vanemad läksid politseisse, sealt helistati kõik haiglad läbi ja pandi üles otsimiskuulutus. Juba esimesel õhtul olid tänavad otsijaid täis: kammiti läbi trepikojad, prügikastid ja keldrid. Markkus aga oli ikka jäljetult kadunud.

„Meile on öeldud kogu aeg, et nii suure mastaabiga pole kedagi otsitud,“ ütles ema Marika. „Esimese asjana ütlesime mehega, et me ei anna alla. Hambad ristis, aga läheme edasi ja teeme kõik Markkuse jaoks.“

Teisel päeval helistati, et Markkuse moodi poiss tuleb Tartu poolt Võrru. „Hüppasime autosse ja tundsin, kuidas nüüd kohe saan lapse kätte. Siis tuli aga politseilt teade, et see poiss võeti juba peale ja see pole Markkus. Siis langes maailm uuesti kokku,“ meenutas Marika.

Otsingud käisid suure hooga edasi ja kõikvõimalikud vihjed kontrolliti üle. Aasta hiljem leiti Tamula järve kaldalt pruun jope. Ema ei tunnistanud seda Markkuse omaks.

„Kui me pole teda siiani leidnud, vot siis tekib tunne, et peab olema keegi, kes aitas sellele [kadumisele] kaasa. Nii palju ma usun, et keegi teab midagi,“ tunnistas Markkuse ema. „Kuus aastat hiljem oleme samas punktis nagu 24. oktoobril 2015. Kuidas mitte keegi ei näinud?“

Aastaid täis valu
Kuus aastat on lähedased pidanud kannatama teadmatust ja valu. Algul kindlasti eriti valusalt.

„Mõtlesin, et parem oleks, kui mind pole, sest ma ei jõua seda valu kannatada. Siis mõtlesin oma mehe, tütarde ja lähedaste peale ning ma ei saa nii egoistlik olla. Ei jäänud muud üle, kui jälle ennast püsti ajada, aga see on väga raske,“ avaldas Marika.

„Tegin olukorraga rahu, kui sai viis aastat mööda. Siis tundsin, et nüüd on aeg, kui pean minna laskma. Mitte et loobuksin, aga vastasel juhul teeksin oma lähedastele haiget. Mõtlesin, et ei hakka seda üles soojendama ning käima mööda uurijaid ja politseid,“ tunnistas ema.

Aasta pärast Markkuse kadumist sündis perre tütar Marta, kes on justkui lohutus oma vanematele. Ka tema saab juba aru, mis on juhtunud. „Ta ütleb, et tunneb vennast puudust ja lehvitab talle taevasse. Ütlen ausalt, et Marta on väga Markkuse moodi: võib süüa kümme kilo jäätist ja erutusest hakkavad silmad pilkuma, täpselt nagu vennal. Ma ei usu väga hingedesse, aga vahel tunnen, et Marta saadeti just sellel eesmärgil,“ ütles Marika.

 

 

Autor: TV3/ÕL/LL
Viimati muudetud: 11/09/2021 09:21:21