Ruitlane nooruki Võrus kasvamise filmist: see pole enam minu lugu

Kaader filmist „Vee peal”.

Äsja jõudis kinolinale Peeter Simmi film „Vee peal”, mis põhineb Olavi Ruitlase (52) samanimelisel romaanil ja tema enda kirjutatud stsenaariumil. Kui raamat peegeldas Ruitlase enda üleskasvamist 1980ndate Võru äärelinnas, siis film on omakorda peegelduse peegeldus ja lihtsalt ühe nooruki kujunemise lugu. Oma lapsepõlvelinnast igatseb kirjanik kõige rohkem taga omaaegset puutumata loodust.

Filmi idee sünni ja esilinastuse vahele jäi vist päris mitu aastat?
Kokkuvõttes sündis film ikka suhteliselt kiiresti, kui võrrelda mõne teisega, millega olen olnud seotud. Vist aasta aega mingi rahastus viibis, aga selle käigus töötasime stsenaariumiga, tegime seda paremaks, kasutasime proovilugejaid ja sellest läks film ainult paremaks. Võtted olid ühe aasta jooksul ja tegelikult valmis „Vee peal” Eesti filmi kohta ikka üsna kiiresti.

Kuidas sina nii raamatu kui stsenaariumi autorina valmis saanud filmiga rahul oled?
Väga rahul. Materjali on hästi koheldud, kogu see näitlejate meeskond on lihtsalt super ja Peeter Simm on kuidagimoodi oma vanas headuses taas tagasi, nii nagu ma teda parematel puhkudel tean. Nuriseda võib muidugi alati. Ma alati valmistun selleks 95 protsendiks, et asi pekki läheb, aga nüüd olen avastanud end selle viie protsendi seas, kus ei läinud.

Kui palju õnnestus võttemeeskonnal üles otsida ja taastada sinu lapsepõlve Võru linna? Kui palju sul filmi nähes äratundmisrõõmu oli?
No ei õnnestunud väga palju Võru linna võtta, sest see nii kohutavalt muutunud. Kogu Tamula äär on promenaadi täis, seal pole enam võttepaiku. Kogu park ja järv sai asendatud Räpina järve ja pargiga, mis on väga sarnased.

Ma ei tunne sealt ära oma lapsepõlve, see pole enam minu lapsepõlve film. Juba raamat oli tõlgendus, asjade moonutus ja film on seda veel rohkem. Ma saan seda vaadata nagu Simmi filmi, mitte enda lapsepõlve lugu. Imelik oleks öelda, et see film on minust ... õnneks on läinud nii, et ta pole enam. See on selle meeskonna film, kes selle kallal vaeva nägi ja tänuväärse töö ära tegi, nende film.

Kui sa mõtled Võru linnale oma lapsepõlves ja 40 aastat hiljem, siis milline on sinu jaoks kõige röögatum erinevus – sama rannapromenaad ja Tamula?
Mis on linnas teistmoodi ... kõik on teistmoodi. Kui ma olin väike poiss, siis olid puust paadisillad, vanad võrgukuurid olid alles, Roosisaare sild oli puust. Ma olin harjunud, et igal talvel viis jää silla ära ja see ehitati uuesti üles, see õõtsus jalge all. Nüüd on ilus, turvaline ja praktiline sild, aga ma ei harju sellega eluski ära.

Ja see promenaad ... Järv on ise ilus, kallas ja see pilliroog – see kõik on ise nii ilus, et inimene ei suuda sinna promenaadiga midagi juurde anda. Aga see on minu arvamus, ma ei saa öelda, et minul on õigus, mitte tänastel võrulastel. Minu arvamus on, et loodust ei pea ilustama, see on niigi perfektne.

Samas on meil Eestis kohti veel küll, kuhu inimene pole oma promenaadide ja jalgarattateedega jõudnud, nii et pole hullu midagi.

Filmivõtteid tehti muu hulgas Võõpsus, kus sa oled elanud ja kus siiani pole rannapromenaadi. Aga see vist ei olnud sinu ettepanek, vaid keegi võttegrupist leidis seal põneva koha?
Äkki oli see mõte Hardi Volmerilt, kes oli algul meiega kambas? (Režissööri andmetel leidis Võõpsus võttepaiga siiski filmi kunstnik Eugen Tamberg – V.V). Ma olin raamatu valmis saanud ja selle trükijamaga tegelenud ja siis tuldi veel stsenaariumiga. Olin teemast nii tüdinud, võtsin stsenaariumi tegemise vastu ainult selle pärast, et muidu oleks seda teinud keegi teine. Kui ka see lõpuks valmis sai, siis oli teema nii ammendatud mu jaoks, et ei tahtnud sellesse filmitegemise protsessi sekkuda. Nii läkski, et ma ei käinudki ühelgi võttel. See oli usalduse küsimus ka nagu. Aga vahepeal see usaldus tasubki ära, ei tasu torkida.

Seega ka idee Räpina järve ääres filmida ei tulnud sinult?
Jaa, see ei olnud ka minu idee. Nad [filmi võttemeeskond] otsisid mingit järve randa ja parki selle kõrval ja Räpinas on kõik see olemas, pärnad kõrval. Ja mis seal ikka, ega filmis ei saa autentsust taga ajada. Näiteks isegi see Võru hoov, kus osa sündmustest päriselt toimus, see on nii räämas ja majad nii ära vajunud, et pole võimalik võtteid teha. Keegi ei usu, et inimesed on sellises räämas kohas kunagi elanud. Võttepaigad on toredad, isegi Maardu järve on vist kohati kasutatud ja isegi merelahte mingis kohas. Eks niimoodi kokku pannakse, kuidas võimalik.

Juba on kiidetud Marko Matvere kehastatud vana retsi. Kes sulle endale filmitegelastest kõige rohkem silma jääb või meeldib?
Niimoodi on väga raske välja öelda. Keegi on juba kirjutanud, et see on film, millel pole kõrvalosatäitjaid. Olen nõus. Loomulikult laste (peategelane Andres ehk Rasmus Ermel ja Maria ehk Aurora Aleksandra Künnapas) roll on kõige suurem ja lapsed on suurepärased, mängivad nii, et pole mingit teesklust, super hästi.

Ja Matvere muidugi. Ta teab täpselt, mida teeb, ei mängi üle ega alla. Nii ürgselt andekas tüüp, ja ju talle roll sobis. Ma ei tea, mis on tema maksimum, aga ta andis endast hästi palju. Ja siis [Indrek] Taalmaa onu Heino – imeväike roll, aga kui suurepäraselt ta selle ära tegi. Mängis selle väikse osa nii suureks, et kinost koju minejal ei jäänud see kahe silma vahele. Ja veel need naiste osad seal hoovi peal ... kõik nagu. Ma ei näe seal filmis sellist näitlejat, kellele poleks kohta või kes poleks oma rolli täiega ära teinud. Selles mõttes oli jah õigus, et siin pole tähtsusetuid rolle, polegi kõrvalosasid.

Seega, kuna raamat oli sinu elu peegeldus ja film omakorda veel raamatu peegeldus, siis sa ei saanud filmi vaadates mõelda, et oi kuramus, see olengi ju mina, Olavi, lapsepõlves?
Ei, jumal tänatud. See oli mul esimese vaatamise puhul selge. Ma polnud näinud katkendeid ega käinud võtetel. Nägin esmast varianti, kus polnud isegi heli veel paigas, ja juba sealt oli näha, et jumal tänatud, see ei ole minu lugu enam. See on nüüd siis lihtsalt suureks kasvamise lugu. Nagu ka kõik karakterid, kes filmis on, on teistsugused, kui nad on kunagi elus olnud. See on teine lugu.

Lõpetuseks, millal sa viimati Tamulal kalal käisid ja kuidas saak oli?
Oeh. Koroona peksis elu natuke segamini. Veebruaris algas see, et mingid tööd olid ära kadunud ja tuli uusi asju otsida, nüüd on elu jälle taastunud. Aga ma ei mäleta aastat, kus oleks nii vähe kalal käinud. Ainult kolm korda või ehk neli, aga needki ainult proovimiseks. Nüüd, kus olukord sügisel rahuneb, parandan seda.

Tamulal käisin paar-kolm aastat tagasi prooviks, et kas vanad kohad töötavad. Sain mõned haugid. Et miks Tamula ei tööta, järv nagu järv ikka. Ikka on võimalik sealt kala püüda. On alati olnud.

 

 

Autor: Küsis VIDRIK VÕSOBERG
Viimati muudetud: 20/09/2021 10:04:03