Erastvere lahing. Mitrophan Grekovi maal

Paljudele tundub, et praegu on enneolematult kehv aeg elamiseks: viirus möllab, head-paremat pakkuv restoran pannakse varem kinni, poes peab triiki täis käru lükates kandma maski, diskoteegis saab tantsu vihtuda hommikuni vaid vana aasta õhtul ja kõiki mugavusi pakkuva elektri ja soojuse eest tuleb maksta senisest rohkem. Väike tagasivaade meie kandi minevikku asetab asjad ehk laiemasse perspektiivi.

Enam kui 300 aastat tagasi olid meil hoopis tõsisemad väljakutsed: ikaldustest põhjustatud näljahäda, Põhjasõja sõjategevus ja möllama hakanud katkud vähendasid Eesti rahvaarvu ca 150 000 elaniku peale. 1712. a revisjon näitas näiteks, et katku suri Läänemaal 82,8%, Harjumaal 80,3%, Järvamaal 70,5%, Virumaal 70,4% jne elanikest. Toimunud rahvastikukatastroof vajaks ehk eraldi käsitlust, kuid täna meenutame siinkandis täpselt 320 aastat tagasi toimunud Erastvere lahingut, millest alates hakkas toimuma protsess, mis viis Eesti- ja Liivimaa lõpuks Tsaari-Venemaa koosseisu.

9. jaanuaril 1702 (vana kalendri järgi 29. detsembril 1701). aastal toimunud Erastvere lahing oli tähtsamaid heitlusi Põhjasõja esimestel aastatel. Sõja alguses edukalt venelasi löönud Rootsi kuningavägi liikus 1701. aasta lõpuks Poola alale ning Liivimaad jäi venelaste võimalike kallaletungide eest kaitsma üsna väikesearvuline välivägi baltisakslase Wolmar Anton von Schlippenbachi juhtimisel.

Juba 1701. aasta hilissuvel tungisid venelased kolmes kohas üle Liivimaa piiri, rünnates 4. septembri varahommikul korraga Rootsi vahiposte Räpina, Vastse-Kasaritsa ja Rõuge juures. Sedapuhku tõrjuti ründajad tagasi. Pärast piirilahinguid otsustas kokku kutsutud rootslaste sõjanõukogu taanduda Erastverre, kuhu toodi ka peakorter.

1701. aasta oktoobris andis tsaar Peeter I Vene vägesid juhtivale Boriss Šeremetjevile käsu korraldada uus sõjakäik Liivimaale. Jõulude ajal üle piiri tulnud väed astusid lahingusse Erastvere all. 4600 Rootsi poolel sõdinu vastas seisis 11 000-meheline Vene vägi. Erastvere ja Magari küla vahelisel lumisel väljal ning Ahja jõe järskudel kallastel toimunud lahing kestis ühtekokku neli tundi. Šeremetjevi ratsavägi, kuhu kuulus ka tšerkessi, kalmõki ja tatari ratsanikke, ründas vastast tiivalt. Rootsi jala- ja ratsavägi, kelle sõdurite tuumiku moodustasid soomlased, pidas suurtükkide toetusel lahingu alguses rünnakule vastu. Pärast seda, kui venelased oma suurtükid kohale toimetasid ning tule avasid, lagunes Rootsi väliväe kaitse. Ratsavägi alustas korratut taandumist, haarates kaasa segipaisatud jalaväe. Võideldi salkades, osa mehi püüdis end päästa metsa pagemisega. Suuri kaotusi kandnud Rootsi üksused taandusid pimeduse katte all Sangaste poole.

Šeremetjevi vägi pöördus tagasi Pihkvasse, põletades teele jäänud mõisad ja külad. Moskvas tähistati Erastvere all saavutatud võitu suurejooneliselt suurtükisaluudi ning kirikukellade helistamisega. Punasel väljakul kostitati rahvast viina, õlle ja mõduga. Igale lahingus osalenud Vene sõdurile kingiti hõberubla. Esimene võit rootslaste üle andis venelastele uut julgust.

Eesti ala täieliku vallutamiseni Põhjasõjas jäi veel ligi üheksa aastat. Erastvere lahingut tähistab mälestuskivi Kanepi-Põlva maantee ääres Erastvere mõisapargist mõni kilomeeter Põlva poole.

Allikad:
Vikipeedia
Eesti ajalugu, 4. kd. Peatoimetaja Sulev Vahtre. Tartu, 2003, lk 34.
Heldur Palli: [Kahe Narva lahingu vahel: Eesti Põhjasõja esimestel aastatel], 1701–1704. Tallinn, 1966, lk 154.
Endel Hirvlaane, Põhjasõja vaevateed – Erastvere lahing. – Milvi Hirvlaane, Minu Kanepi. Kanepi, 2009, lk 15–20

 

 

 

Autor: JANAR KOTKAS
Viimati muudetud: 06/01/2022 10:43:59