Maailma näinud pereema eelistab vaikses kohas elada

Tiina Niitvägi-Hellamaa koduses tsässonas. Foto: erakogu

Vastseliina rahvamaja eristub kagunurgas teistest sellega, et maja kunstiline juht Tiina Niitvägi-Hellamaa on prantsuse filoloog, kellele oli selle keele oskus üks noorpõlveunistustest. Aastate möödudes viis ta koos abikaasa Väinoga ellu teise unistuse: perele kuuluva Kikkasepa talu maale tsässona ehk väikese õigeusu külakabeli ehitamise. Metropoliit Stefanus õnnistas selle 2019. aasta augustis pidulikult sisse.

Tiina Niitvägi-Hellamaa töötab läinud aasta oktoobri lõpust kunstiline juhina Vastseliina rahvamajas. Veidi üle kahe kuu pikkune tööaeg on kulunud sisseelamiseks ja väiksemate asjade tegemiseks.

„Sellel töökohal peab aasta ringi ära olema, et töö kõiki nüansse täielikult mõista,” sõnas Anneli Lõhmus, Vastseliina rahvamaja juhataja, kelle sõnul on kunstilise juhi peamine töö üritusi korraldada.

Ta lisas, et Tiina töölevõtmise eeliseks oli tema oskus kõnelda vabalt prantsuse, inglise ja vene keelt, mõista pisut ka itaalia ja kreeka keelt ning lai tutvusringkond Vastseliinast Kreekani, Prantsusmaast kõnelemata.

Läinud aastasse jääb olulisemana esimese advendi tähistamine rahvamajas, kus Tiina kehastus soomekeelseks põhjapõdraks ja Anneli võrukeelseks jõulusokuks.

„Tulin Kikkasepale päriselt elama ülemöödunud aasta märtsi teisel poolel, kui koroona algas,” lausus Tiina, kes lõpetas just siis ligi 20-aastase prantsuse keele õpetaja karjääri. Neist kümme esimest töötas ta Vanalinna hariduskolleegiumis Tallinnas, teise poole Hugo Treffneri gümnaasiumis Tartus. Õpetajatööle tõmbas ta joone alla omal soovil.

Töö rahvamajas on Tiinale, kes enda sõnul eelistab alati ka midagi uut teha, taas uusi teadmisi ja oskusi andev. „Ühiskonnas on tekkinud väikesed suletud kogukonnad, kuhu kuuluvad ühtemoodi mõtlejad, ja võib juhtuda, et nad kapselduvad, kuid rahvamaja peab olema kõigile avatud, ometi ei saa siingi igaühe meele järele olla,” arutles ta.

Abikaasa Väino Niitvägiga ostsid nad Kikkasepa 2002. aasta augustis. Ülemöödunud aasta märtsini oli talu kolmelapselise pere suvekoduks.

„Nüüd tunnen, et soovingi rahulikult sellises vaikses kohas elada,” lausus ta ning lisas, et soojal ajal käib talus palju külalisi, sest siin toimuvad põnevad ettevõtmised.

2019. aastal moodustati MTÜ Kikkasepa Pärandkultuuri Edendamise Koda, millel eesmärk on tutvustada pärandkultuuri nähtusi ja anda edasi esivanematelt saadud (käsitöö)oskusi, et need ei kaoks. Alanud aastal on plaanis korraldada talus mitmeid õpitubasid, mille ajal saab oskuste omandamise kõrval ka kogemusi vahetada.

Üks päev on pühendatud vikati kasutamisele: õpetatakse luiskamist, pinnimist ja teisi vikatiga niitmiseks vajalikke oskusi. Veel on plaanis lambarasvast seepi keeta ja küünlaid teha, sepatööga tutvuda jne.

Metropoliit Stefanuse tõlk
19-aastase tudengina avanes Tiinal võimalus olla koos eestlastest ja leedulastest sõpradega Vilniuse lähedal Paberže külakiriklas isa Stanislausi külaliseks. „Olin nii võlutud ja soovisin, et mind ristitaks, ning isa Stanislaus ristis mu pikema jututa leedu ja ladina keeles, millest ma toona midagi aru ei saanud,” meenutas ta.

Kuigi Tiina on ristitud katoliku kirikus ja sai just sealt usuks inspiratsiooni, on ta viimased kümme aastat olnud Eesti apostlik-õigeusu kiriku (EAÕK) liige, abikaasa Väino, vaimulikunimega isa Herodion, on sama kiriku preester.

Paarkümmend aastat tagasi, kui Eesti apostlik-õigeusu kiriku metropoliit Stefanus otsis prantsuse keelt valdavat tõlki, viis saatus Tiina temaga kokku ja naine on siiani metropoliidi tõlgiks. Ta on tõlkinud metropoliidi teoloogilisi loenguid ja ettekandeid, vahendanud tema kohtumisi. Metropoliit on rahvuselt kreeklane, kes on hariduse omandanud prantsuskeelses kultuuriruumis.

Pere ammuseks unistuseks oli talu maale tsässona ehitamine. Loomulikult tuli tsässona ehitamiseks, mis on ikkagi kiriklik ettevõtmine, enne metropoliidilt õnnistus saada ja alles õnnistuse saamise järel sai ehitus 2019. aasta kevadel alata.

„Tsässon on ehitatud väga paljude hea tahtega inimeste toel suures osas talgutööna, palkehituse osa tegi noor meister Joonatan Lepik Viljandi kultuuriakadeemia lõputööks.”

Pere käib iga päev tsässonas, ka talvel, ning kõik soovijad saavad alati seal mõtiskleda ja palvetada. Nende talu maal asuv tsässon on ainus Vanal Võrumaal, kuid mitte kagunurgas. Neid näeb rohkem Setomaal, kuhu külakabeleid hakati Venemaa eeskujul ehitama juba 16. sajandil.

Tiina sõnul oli 16. sajandil Kikkasepast vaid kolme kilomeetri kaugusel õigeusu kirik. „Liivi sõja ajal sattus see piirkond Vene tsaaririigi võimu alla ja meie kodu lähedale ehitati toona õigeusu kirik, millest tänapäevaks on alles vaid nimi – Kirikumäe.”

Usutletava sõnul on usk Jumalasse talle olnud elus toeks, andnud aastate jooksul ette tulnud keerulistel aegadel kindlustunde ja rõõmu, mida maailma asjad oma ajalikkuses ja kaduvuses paraku anda ei saa.

Eestlased on kannatlikud, prantslased mitte
14-15-aastasena vaimustus Tallinnas Nõmmel elanud noor neiu kunstist ja kunstnikest, nagu prantsuse skulptor Auguste Rodin. Tiina unistas prantsuse keele oskamisest.

„Astusin Tartu ülikooli ajalugu õppima ajal, kui eestlaste aatelised väärtused olid laes, kuid peagi tundsin, et ajalugu ei ole minule. Ajaloo õppimise kõrvalt õppisin prantsuse keelt nii eratunde võttes kui ka iseseisvalt ning mõne aasta möödudes jätsin ajalooõpingud pooleli ja alustasin ülikoolis prantsuse filoloogia õpinguid, mille ka lõpetasin,” meenutas ta ja lisas, et keskkoolis oli ta võõrkeeltena õppinud vene ja inglise keelt.

Tänu huvile ja keeleoskusele on ta Prantsusmaa ja Pariisi risti-rästi läbi käinud. Nii üksi kui ka teiste huvilistega. Vaid Korsika ja mõned paigad Põhja-Prantsusmaal on veel avastamata. Tiina on Prantsusmaal käinud üle 20 korra, suhelnud palju kohalikega, viinud gruppe erinevatesse kohtadesse ööbima, muu hulgas katoliku kiriku kõrgajal ehitatud väga suurtesse kloostritesse, kus tänapäeval on vaid üksikud asukad.

Kuidas sadade prantslastega kohtunud naine neid iseloomustab?

„Keskmine eestlane ja keskmine prantslane on vaimselt võrdsed, kuid eestlane on kindlasti palju kannatlikum: ta kannatab ja kannatab ja kui siis enam ei kannata, saab väga vihaseks; prantslane aga ei kannata üldse, tema hakkab kohe meelt avaldama,” tõi ta ühe võrdluse.

Kui kõnelda lastetoast, siis selles jääme me maha: „Keskmise prantslase lastetuba on meie omast korrektsem ja neile on väline viisakus oluline.”
Paraku on prantslased oma keeles kinni, oskavad teisi keeli vähe ning suhtuvad uutesse ettevõtmistesse umbusklikult.

Küsimusele, mida eestlastel tasuks prantslastelt üle võtta, vastas Tiina, et oma vajaduste selget väljendamist. „Prantslastel tasuks muidugi vahel enne vajaduste väljaütlemist mõelda.”

Tuhandeid eestlasi tõmbab ikkagi Prantsusmaale, eelkõige Pariisi. Miks ometi? Tiina meelest otsivad inimesed sealt ammuse valguselinna nostalgiat. „19. sajandi lõpul ja eelmise sajandi esimesel poolel oli Pariis sõna otseses mõttes Euroopa kultuuripealinn, mis tõmbas inimesi kunsti, arhitektuuri ja moega ning neid asju lähevad paljud tänagi sinna otsima, kuid seda endiste aegade Pariisi enam ei ole.”

Küsimusele, kas ta tahaks millalgi Pariisis elada, vastas usutlev, et „juba mõte suurlinnas elamisest tekitab judinaid”.

Praeguseks on Tiinal tekkinud Prantsusmaast väike väsimus ja ta soovib mõnda uut maad avastada, kuna uued väljakutsed talle meeldivad. Avastamata maalt saab uusi teadmisi ja laieneb maailmapilt.

Ta lendab maikuus reisifirma giidina grupiga Marokosse. Enne lendu riiki, kus ta varem ei ole käinud, loeb Tiina selle maa autorite ilukirjandust, sest just nendest teostest avaneb talle maa hing ja vaim ning see, mida selle maa inimesed mõtlevad ja tunnevad.

„Oma praeguses töös soovin selgusele jõuda, mida Vastseliina ümbruse inimesed rahvamajalt ootavad, mis neile meeldib ja milliseid üritusi nad eelistavad ning kuidas meie oma töös saaksime panustada, et oleks rohkem sallivust ja mõistmist ning vähem kapseldumist ja lahkmeelt,“ sõnas ta lõpetuseks.

 

 

Autor: MARI-ANNE LEHT
Viimati muudetud: 06/01/2022 14:01:42