Eesti julgeoleku tagamise planeerimisel on kuskil midagi juba väga ammu kapitaalselt valesti läinud. Veel kümme aastat tagasi oli Eesti elektrienergia eksportöör ja sõltumatu oma naabrite armust meile energiat müüa. Tänaseks on see olukord kardinaalselt pea peale pöördunud ning väga visalt jõuab kohale teadmine, millised julgeolekuohud ähvardavad energianäljas rahvast.

Ei ole kellelegi uudiseks, et juba aastaid on Eesti julgeoleku A ja O olnud kaitseministeeriumi öelda. Kokkuvõtlikult: kõigepealt tulevad tankid ja lennukid, miinitõrje ja radarid ja siis vaatame, kas kuhugi Eestis veel mingi muu elu ja majandus ka ära mahub. See on ju nii lihtne. Ütled, et riigisaladus, kaitsevõime, julgeolekuoht – rohkem rääkida ei saa ja kogu lugu. Keegi vastu vaielda ka ei saa, sest informeeritus on asümmeetriline ja argumenteeritud arutelu on välistatud.

Kogu see kontekst loobki olukorra, kus tarbija ei saa aru: kuhu kadus kodumaine elektritootmise võimekus? Miks ei ole uut asemele tekkinud? Miks me maksame elektri eest ennast vaeseomaks, aga see-eest undavad meil kuskil radarid ja sõjamasinad, mis ei võimalda meil kodumaist energiamajandust arendada? Miks ei ole tehtud vastupidi: planeerida esiteks energiatootmine sinna, kus see on ainuvõimalik ning tagada esmalt riigi ja rahva energiasõltumatus ning paigutada kõikvõimalikke radareid ja sõjamänge vastavalt sellele reaalsusele?

Mõtle, kui Estonia kontserdisaalis paigutaks orkestrante kuhu iganes – rõdudele, parterisse, lavale, ja lavaauku – ning siis selguks: pagan, jube hea kontsert võiks olla, aga publikut pole enam küll kuhugi paigutada. Kellele sellist „kontserti” vaja on? Täpselt samasugune mulje jääb praegu Eesti kaitsevõime planeerimisest. Kõvasti on liitlasi ja tanke ja paugutamist, aga kellele seda kõike vaja on, kui energianäljas rahvast on võimalik põlvili suruda ilma suurema sõjategevuseta? See ei ole enam teoreetiline oht, vaid toimuv reaalsus. Igapäevaselt 100-200% kõrgem elektrihind enam uudis, sest 600- või 1000-eurone megavatt-tunni hind lõi illusiooni, et 200-300 eurot on juba täiesti normaalne ja soodne hind.

Eleringi juht räägib kõrgest kantslist rahvale, et kui te pole nõus maksma sellist hullumeelset elektrihinda, siis tuleb veel nii jubedaid kliimakatastroofis suvesid nagu möödunu ja maksate triljoneid eurosid kahjusid. Aga rahvas pole rumal: nad mäletavad, et oli täitsa ilus suveilm ja kellelegi ei tulnud triljonit ka maksta. 500-eurone elektriarve on see-eest postkastis ja see fakt.

Koroonakriisi puhul püüab valitsus ennast kehtestada, ise otsuseid langetada ning ekspertidel on ainult nõuandev roll, sest nemad näevad olukorda liiga kitsalt, ainult oma erialast lähtuvalt. Riigi juhtimine vajab aga avarat, kõigi asjaoludega arvestavat vaadet. Täpselt sama lähenemine on meil puudu julgeoleku planeerimisel, mille üheks vaieldamatuks nurgakiviks on energiajulgeolek.

Sel kohal on paslik meenutada kaitseministeeriumi endise asekantsleri kapist välja tulevaid intervjuusid möödunud sügisel, mis said küll avameelsuse eest palju tunnustust, kuid mille seoseid reaalse eluga ei ole siiani suudetud näha. Meenutame Meelis Oidsalu juttu: „Mida mina oma karjääri jooksul olen märganud, et avalikus sektoris on ikkagi võimalik täiesti süüdimatult lihtsalt üle lasta aastaid. Sul on kogunenud mingi baaskompetents, millega sa nagu lollitad kõik küsijad ära – kaasaarvatud ministri – ja sul pole eriti motivatsiooni end muuta ega oma tõekspidamisi muuta. Näen üsna palju ametnikke, kes lähevad avalikesse väitlustesse emotsiooni pealt. Nad isegi ei tee sisemenetlust ära oma argumendi pädevuse osas. Nad ei vaata seda kodaniku silmaga, vaid joostakse võitlevasse menetlusse. Ma ise olen seda teinud.”

Seesama inimene seisis ametnikuna ristseliti ees ka Eesti energiamajanduse arendamisel, aga tema isiklik post-factum patukahetsus ei ole süsteemi muutust toonud.

Siin ongi osa vastusest Eesti elektritarbijale, miks ei ole taganeva põlevkivienergeetika kompenseerimiseks piisavalt uusi taastuvenergia võimekusi loodud. Küsimus pole selles, et tehnoloogia pole küps või et ettevõtjad ei taha investeerida või ekslikus arvamuses, et talvel pole niikuinii tuult ja päikesepargid ootavad kevadet. Asi on selles, et riigijuhte ja rahvast on süüdimatult lollitatud. Argumentide pädevust ei kontrollita.

Toon ainult kaks näidet endaga seotud Neugrundi tuulepargi 15 aastat kestnud „arendamisest”, mis sisuliselt jõudis areneda ainult esimestel aastatel ning siis visati nende ülal kirjeldatud ametnike poolt projekti kodaratesse nn riigikaitselised ja keskkonnakaitselised kaikad.

Keskkonnaministeeriumi sõnastuses tekitaks 30 tuuliku asetamine Neugrundi meteoriidikraatri alal sellele kraatrile „pöördumatuid kahjustusi”. Ei saa, ei tohi, ei või. Aga mitte keegi ei seleta, milles need „pöördumatud kahjud” seisnevad. Ning sellise info pealt peab valitsus otsustama, et ei, meil ei ole vaja kodumaist, sõltumatut elektritootmise võimekust, mis kataks 25% Eesti riigi vajadusest.

Kujutage nüüd ette. 500 miljonit aastat vana kraater. Mere põhjas. Lained, hoovused, meremiinid ja maailmasõjad. Kraatri ringvalli läbimõõt on 9 kilomeetrit (!), laius 2,5-3 kilomeetrit (!) ja kõrgus 50-100 meetrit. See on hiiglane. 500 miljonit aastat kõigele vastu pidanud tohutu geoloogiline moodustis. Aga kui nüüd asetada sinna 30 tuulikut, mille vundament on tegelikult üks lihtne 15-meetrine betoonplokk, siis on see 500 miljoni aastane ja üheksakilomeetrise läbimõõduga kraater „pöödumatult hävinud”. Kunagi oli ühes ajalehes selliste bürokraatlike absurdsuste jaoks rubriik „Kabinetis sündinud”.

Mõelge selle ametnike ennastsalgava võitluse tulemusel „pöördumatust hävingust päästetud” 500 miljoni aasta vanuse kraatri peale igal korral, kui te oma elektriarvet näete.

Ning teine näide. Teatavasti ei ole kaitseministeerium aastaid pidanud Virumaal tuuleenergeetika arengut võimalikuks, sest kuulus Kellamäe radar ei näe siis idasuunast lähenevat vaenlast. Küll aga ei sega radarit üldsegi otse Narva linna kõrval Eesti piiril asuv Eesti Energia tuulepark, sest see olla juba maakera kumeruse taga peidus.

Loode-Eestis asuva Neugrundi puhul on aga risti vastupidi. Ämari radari aknasse vaatab otse sisse sealsamas kõrval asuv Eesti Energiale kuuluv Paldiski tuulepark ning see ei ole probleem. Küll aga oleks ületamatuks takistuseks hoopis kaugemal meres asuval Neugrundi madalikul asetsev tuulepark. Ehk et teisisõnu: maakera on kaitseministeeriumile mugavalt kumer ainult ida poole, aga täiesti lapik lääne suunal.

Teksti autor on Neugrundi tuulepargi arendaja aastast 2005. Tänase päevani ei ole Eesti riik suutnud tuulepargi arendamiseks anda ei hoonestusõiguse luba ega ka keelduda hoonestusloa andmisest. Küll on valitsuse töölaual viimaste kuude jooksul juba teist korda eelnõu, mille kohaselt öeldakse, et Eesti ei pea selle tuulepargi rajamist võimalikuks.

 

 

Autor: MÄRT POOTS, tuulepargi arendaja
Viimati muudetud: 20/01/2022 09:12:28