Epp Margna. Foto: erakogu

Juba üle 20 aasta Põlvamaal elav kunstnik Epp Margna (56) oli varases lapsepõlves kindel, et tema tulevik on seotud kunstiga. Nii viiski elu teda Tartu kunstikooli maali ja kujunduskunsti õppima. Kuigi paljud tema kursusekaaslased on nüüdseks valinud uue suuna, on Epp kunstile truuks jäänud, sest mitte miski ei pane teda rohkem rõõmu tundma. Erandiks on tema jaoks ainult ta neli tütart, kes kandsid selle eest hoolt, et 2019. aastal valiti Epp Margna Põlvamaa aasta emaks.

Kunst
Epu lapsepõlv möödus Tartus, kus ta juba algkoolis leidis end aina enam kunstitunde nautimas ja tulevikule mõtlemas. Kuigi paljude laste tulevikuvisioon võtab aastate jooksul erinevaid pöördeid, Epu puhul see niimoodi ei olnud. „Ma olen tõesti see inimene, kes teadis juba lapsena, kelleks ta tahab saada, ja nii läkski!“ muigab Epp.

Pärast kunstikooli lõpetamist sattus Epp elama Valgamaale Karulasse, mis muutis niigi kindla tulevikunägemuse lausa faktiks. Elades keset metsa palkmajas, kus puudus isegi elekter, hakkas ta veel enam kunsti armastama. Sest sealt sai alguse huvi ka looduse vastu, mida Epp tihti nüüd piltidel kujutab.

Epp on ise oma maalid kategooriatesse jaganud: näiteks lauluga päritud lood, legendid, mälukandjad, väiksed värvilised ja samas ruumis. Kuigi oma lemmikut on raske valida, nimetab Epp just mälukandjaid. „Need on pildid, mis on maalitud akrüülvärvidega puidule. No näiteks vanad riiulijupid või uksepaneelid,“ selgitab ta.

Aga miks just mälukandjad? Eks ikka selle pärast, et piltideks on ainest saadud just rahvapärimusest ehk siis lugudest, lauludest või mõistujuttudest. „Mina olen selle oma peas nii lahti mõtestanud, et need puidust esemed räägivad endiselt veel oma vana omaniku lugusid,“ sõnab Epp. „Ja just neile saab maalida midagi kaunist ja ehedat, mis annab vanale puidule justkui uue elu.”

Pildisari „Lauluga päritud lood” on, nagu nimigi juba ütleb, laulmisega seotud. Kui täpsem olla, siis regilauludega. „Mulle hakkasid kunagi regilaulud väga meeldima, alguses muidugi ainult tekstid, aga siis tekkis mõte needsamad laulud ka pildile panna. See pole sugugi kerge ülesanne, sest ühes regilaulus on palju teksti, aga pildile peab jõudma siiski see kõige olulisem osa,“ räägib kunstnik.

Epu jaoks ongi suurim väärtus vabakutselise kunstnikuna see, et ta saab ise valida, millal ta töötab ja millal mitte. Ta on alati olnud pigem isepäine kunstnik ja alles pandeemia alguses liitus ta Eesti Kunstnike Liiduga. „Ma polnud varem sellele üldse mõelnudki, aga liidus olemine annab mulle rohkem võimalusi oma pilte näitustel tutvustada, sest korraldatakse ju kunstnike ühisnäitusi. Kui ajad asju omapäi, siis pead olema ise ka kõige korraldaja,“ tõdeb Epp.

Epp on ka mõned aastad koolis kunstiõpetaja olnud, aga tundis toona, et see pole siiski tema jaoks, sest üksinda kodus maalida ja oma aja peremees olla on hoopis mõnusam.

Põlvamaa aasta ema 2019
Epul on neli tütart ja neist kõige nooremal on samuti suur kunstihuvi, ta läks lausa seda õppima. Epu arvates on see siiski pigem juhus, kuigi eks eeskuju oli ju omast käest võtta. Epp oli enda perekonnas ainuke, keda kunst üldse huvitas – tema ise lapsepõlves kelleltki snitti ei võtnud. Ka on Epp juba vanaema ja viieaastane lapselapski on alati seitsmendas taevas, kui saab memmel külas olles akrüülvärvidega plätserdada. Mis sealt edasi saab ja kas üldse, eks seda näita tulevik.

Epp kinnitab, et kui ta 2019. aastal Põlvamaa aasta ema tiitli sai, tõi see õnnest lausa pisarad silma. Tema tütred kirjeldasid Eppu kui kohusetundlikku ja ettevõtlikku lapsevanemat, kelle üle uhke olla. „See oli tõesti ilus hetk ja tuli suure üllatusena,“ sõnab Epp. „Ja tegelikult on iga ema aasta ema – kas tiitliga või mitte, sest see pole üldse oluline. Tähtis on oma laste jaoks olemas olla ja neid toetada, mida mina püüan ka alati teha.“

Juba 1990ndate lõpus kolis Epp perega Põlvamaale. Alguses üüriti maja Vastse-Kuuste kandis, 2001. aastal osteti maja Kanepi valda. Epul ei ole aga kombeks end Põlvamaa elanikuks kutsuda, sest tema jaoks on tegemist ikka Vana-Võrumaaga. Epul on küll Võrumaa nii südames, siiski ta võru keelt ei räägi. „Ma saan võru keelest aru, aga ise tõesti ei kõnõlõ,“ naerab Epp.

Ilmselt just oma majas elamine andiski Epule tõuke hakata lisaks paberile ka mujale maalima – näiteks puidule. Lihtsalt oli kohe vana mööbel võtta ja sellel ei olnud mõtet lasta raisku minna! Sest kunsti võib kõikjal teha ja igal pool näha. Ka on Epp üpris kindel, et kuigi vabakutseline kunstnik on vahel keeruline olla, sest sissetulekud on heitlikud, peabki ellujäämiseks erinevaid tehnikaid proovima. Kunstnik on enda sõnul pigem alati olnud inimene, kellel pole palju materiaalset vaja, et õnnelik olla, sest perekond on talle kõige tähtsam. Pärast seda tuleb kunst, igas võtmes.

Laulukoorist kasvas välja sõpruskond
Epp on olnud juba 16 aastat seotud kohaliku pisikese naiskooriga, kus aastate jooksul on liikmete hulk varieerunud, aga praegu laulab koos kuus inimest. Naised käivad kord kuus ühe liikme kodus ja laulavad mitmesuguseid laule – vahel ka regilaule, mida Epp ise nii väga armastab. Et laulmisest kasvas välja sõpruskond, pole viimastel aastatel enam uusi liikmeid lisandunud. Kõik inimesed on nii omad, et uutel oleks ehk raske sulanduda. „Me oleme jah juba rohkem sõbrannad ja räägime muudel teemadel ka – ehk just selle tõttu oleks uutel tulijatel natuke raske liituda, aga loomulikult võib seda teha. Siiani oleme tõesti kuidagi ühtse grupina just niimoodi hakkama saanud ja aja jooksul väga lähedasteks muutunud. Meie koosviibimised on väga lõbusad ja annavad meile palju energiat,“ räägib Epp.

Keda aga peab Epp ise kunstimaailmas oma suurimateks eeskujudeks? Nimeliselt ei tõsta ta kedagi esile, sest neid on liiga palju, aga parimad kunstnikud on tema meelest need, kes loovad midagi otse südamest. „Teisi kopeerides võib ka muidugi tuntuks saada, aga see pole ikka päris see. Kui sa leiad üles enda stiili ja tehnikad, mis just sind köidavad, siis oled juba poolel teel õnne poole. Midagi sundida kindlasti ei saa, see soov peab ikka enesest tulema. Loomeinimeste puhul peab paika fakt, et see tegevus peab sind tõeliselt paeluma, muidu oled pigem õnnetu,“ märgib kunstnik.

Epp on teadlik, et praegu on kunst palju populaarsem kui siis, kui ta ise end sellega sidus. Võimalusi on palju enam ja ka piire pole olemas. Tuleb vaid leida see, mis kõige enam huvi pakub. Ainult taevas on piiriks. Ja ehk pole varsti enam seegi.

Epp pole kunagi tundnud, et tahaks kunstnikuks olemisest loobuda ja mingis muus suunas kannapöörde teha. Paljud tema kunagistest kursusekaaslastest tegutsevad nüüd hoopis mõnes teises valdkonnas, sest aega on palju möödunud ja mõtted võivad selle jooksul muutuda. Epp ise aga tunneb, et tegi juba lapsepõlves väga õige valiku ja on sellele truuks jäänud. Ja jääb tulevikus ka, sest ta on läbi ja lõhki kunstnik.

„Kui ikka miski sind niimoodi köidab ja su kireks on, siis see peakski su elukutse olema. Mina olen alati tahtnud kunstnik olla ja tahan seda igavesti olla,“ tõdeb Epp õnnelikult.

 

Autor: JAANIKA ELIAS
Viimati muudetud: 07/04/2022 09:31:43