Euroopa, eriti Saksamaa sõltuvus Venemaa tarnitavast energiast oli Putini poolt Ukraina vastu vallandatud sõja peamiseks rahastajaks ja toetavaks asjaoluks. Nähes, kuidas Saksamaa juhid kaitsesid järjepidevalt NordStream2 projekti, vaatamata Krimmi ja Donbassi okupeerimisele, oli Putin põhjendusega veendunud, et ka seekordse rünnaku puhul tunneb Euroopa vaid sügavat muret ning lepib sündiva vägivallaga odava energia nimel.

Nordstream2 rahastajad on olnud Saksa, Austria, Hollandi ja Prantsuse suurettevõtted, keda loomulikult huvitas suur ahvatlus saada odavamat Vene gaasi. Sõbratehinguid on Putin teinud ka Ungari peaministri Viktor Orbaniga ja teistega, kes oleks valmis õõnestama Euroopa liidu ühtsust, rääkima „Venemaaga dialoogi vajalikkusest“ ning kes on süvendanud Euroopa sõltuvust Vene energiakandjatest. Teadaolevalt oli NordStream2 lobby eelarve ainuüksi Saksamaal 100 miljonit eurot aastas. Mõjuagent number üks Saksamaal oli endine liidukantsler Gerhard Schröder, kuid Kremli eesmärkide nimel tegid lobitööd ka paljud Vene miljardärid. Ning loomulikult tõi nafta, gaasi ja kivisöe müük Kremlile tohutut tulu – üle 100 miljardi euro aastas.

Selle rahaga on paisutatud Vene sõjaväge, mis nüüd Ukraina haiglaid, lasteaedu ja elumaju pommitab. Õnneks avanesid 24. veebruaril ka Euroopas silmad. Tekkis mõistmine, millist kurjust oleme Euroopa poolt toitnud ning lootused, et Venemaad on võimalik muuta normaalseks kaubanduse kaudu, osutusid täpselt nendeks rumalateks enesepettusteks, mille eest kõigi Balti riikide riigijuhid olid aastaid hoiatanud.

Selge on ka, et Putin ei loovuta võimu, vaid peksab talle pimesi ustava FSB, Rosgvardia ja teiste našistide abil vaeseomaks kõik noored ning vangistab, tapab kõik temale ohtlikud isikud. Paraku näeme, et massiivse ajupesuga kultiveeritud Lääne vihkamine on Venemaa ühiskonnas valdav, seega pole tegu vaid ühe vaimust vaevatu probleemiga, vaid palju sügavama imperialismi-ihaga.

See ei pruugi lõppeda Ukrainaga. Samu väljamõeldud argumente võidakse lendu lasta iga Venemaa naabri vastu, ning võttes arvesse täielikku väärarvestust Ukraina kaitsevõime osas, võib Putin täiesti reaalselt oletada, et ka väikeriikides, nagu Moldovas või Baltikumis oldaks rõõmuga valmis „kohalikke natse Vene erioperatsiooni toel võimult kõrvaldama“.

Lääs peab tegema kõik võimaliku, et Ukraina suudaks enda iseseisvust kaitsta ning selleks on vajalikud ka need ulatuslikud sanktsioonid, mis viimastel nädalatel on kehtestatud. Kuid jätkuvalt ostab Euroopa Vene kivisütt, naftat ja gaasi sadade miljonite eurode eest päevas. See rahapump tuleb kinni keerata Euroopa enda julgeoleku tagamiseks. USA, Kanada ja Suurbritannia on lõpetanud Vene nafta ja gaasi impordi, kuid seal moodustab import Venemaalt vaid kuni 8% koguimpordist. Euroopal on sõltuvus 40-50%, kuid siiski on Euroopa komisjoni ja paljude riikide poolt seatud selge eesmärk lõpetada fossiilkütuste import Venemaalt.

Kuidas seda importi lõpetada?
Esmane on tarbimise vähendamine. Autosõidu kiiruse piirangud, majade ulatuslik renoveerimine jne.

Teiseks elektrifitseerimine, gaasikatelde asendamine soojuspumpadega, elektriautode ulatuslik kasutuselevõtt riikide, ettevõtete ja eratarbijate poolt, samuti raudteede, lennunduse, busside elektrifitseerimine või vesinikukütusele viimine. Bussid ja raskesõidukid, sh põllumajanduses tuleb viia biogaasi kasutusele. Kuid elektri nõudluse kasvades tuleb tagada elektri tootmise suurenemine, varustuskindluse tagamine ja muutusi võimaldav vastuvõetav hind. Samal ajal suletakse objektiivsetel põhjustel Euroopas palju vanemaid kivisöeelektri jaamu, mida ei saa asendada juhitamatu taastuvenergiaga.

Nende sobiv asendus on tuumajaamad, eriti väikereaktorid, mis on oluliselt väiksema investeeringu kulu, projektiriski ja lühema ehitusajaga kui suured reaktorid. Väikereaktorite rajamist on tõsiselt rahastatud ja planeeritud Prantsusmaal, Suurbritannias, Tšehhis, Rumeenias, Poolas, Soomes ja ka Eestis teeme järjepidevat tööd.

Energeetikas ei juhtu midagi üleöö, vaid järjepideva töö tulemusel, aga siis suures mahus. Tuule-, päikese-, biomassi- ja tuumaenergiaga koos, kasutades ka vesinikku elektri vahendajana, on võimalik tagada kogu Balti riikide transpordi, toasooja, tööstusenergia ja elektrivajadused, jättes Vene nafta ja gaasi impordi alates 2030. aastast täielikult minevikku.

Kolmandaks tuleb täna tarbitav gaas ja nafta hankida liitlastelt – ennekõike USAst ja Kanadast, ning kolmandatest riikidest nagu Egiptus, Alžeeria, Katar, Aserbaidžaan, Araabia Ühendemiraadid. aga ka sellistest keerulistest riikidest nagu Venezuela, Iraan, Liibüa, senisest suuremas mahus ning Euroopa kapitali abil. Eriti maagaasi tarneid saaks suurendada, kui neis lõunapoolsetes riikides asendada kohalikku gaasitarbimist (mis peaasjalikult kulub elektri tootmisele) tuule-, päikese- ja tuumaenergiaga.

Näiteks Araabia Ühendemiraadid on just käivitamas tähtajas ja eelarves ehitatud nelja reaktoriga Barakah tuumajaama, mis vabastab suures mahus maagaasi ekspordiks. Sama teevad paljud rajatavad suured päiksepargid, kuigi ööd on päikseta isegi kõrbetes. Oluline on suunata kogu maailmas kapitali just süsinikheitmeta energiasse, tuues seega alla fossiilkütuste nõudlus ja hinnad ning lõpuks lõpetada süsinikheide sootuks. Teame, et kliimakriis on raalseks ohuks nii inimkonnale kui kõigile ökosüsteemidele meie planeedil.

Kõik need tegevused on suuremahulised ning lühiperspektiivis hinda tõstvad, kuid milline hind on puruks pommitatud sünnitusmajadel, kümnetel mõrvatud lastel meie kodus, Euroopas? Mis hind on rumalusel, et me ise maksaks enda vaenlase relvastuse ja kurjuse kogunemise eest? Liitusin 14-aastaselt kaitseliiduga, et suuta kaitsta Eestit. Miski pole tähtsam – isegi mitte odav diisli hind – kui Eesti rahva, keele ja kultuuri kestmise tagamine põlvest põlve.

 

Autor: KALEV KALLEMETS, Ph.D., Fermi Energia kaasasutaja, juhatuse esimees
Viimati muudetud: 08/04/2022 08:07:38