Olev Kasak LõunaLehe toimetuses juunis 2020. Foto: LLi arhiiv

Juhtus nii, et kui ma mõned päevad enne Olev Kasaku 96. sünnipäeva Võrus tema ukse taha jõudsin, nägin teda maja ees oma autost väljumas.

„Mõtlesin just helistada, aga näe, kui hea kokkusattumus!” rõõmustasin. Ning küsisin: „Juhid ikka veel praegugi ise oma autot?”

„Jah, ikka. Ja prillegi ei kanna. Tulin Väimelast, käisin saunas,” ütles Olev autoust kinni pannes.

See eestluse raudnael Olev Kasak sai 16. aprillil 96-aastaseks. Just tähtpäeva eel ajasime mõne sõna juttu.

„Sündisin Misso vallavanema, Vabadussõjas võidelnud August Kasaku teise pojana. Kui sa palusid meenutada meeldivamaid eluhetki, siis võin öelda, et mu lapsepõlv oli ilus. Muidugi sinnamaani, kui me pere 1941. aasta 14. juunil kodust kaugele viidi. Paar kuud enne seda olin saanud 15-aastaseks.

Lapsepõlves käisin karjas, tegin koduseid töid, suplesin Misso Pulli järves, mille kaldal seisab siiamaani meie kodumaja. Mu noorem veli Rein toimetab praegu seal.

Kõige heldivamad hetked olid need, kui kogu me pere istus lõunalauas. Siis tundsime, et elu Eesti vabariigis on ilus. Vallavanemast isa osales kaitseliidus, ema lõi kaasa naiskodukaitses ja perenaiste seltsis.”

„Sugugi ei tahaks su sünnipäevakirjutisse pikkida süngeid Siberi-aastaid, ent neid kuutteistkümmet aastat ei saa kuidagi su eluloost välja kitkuda nagu umbrohtu peedipeenralt,” ütlen.

„Nõukogude võim tahtis eestimeelsuse välja juurida. Siberis eraldati meist isa, kes saadeti Sosva laagrisse. Teisel aastal saime teate, et August Kasak haigestus ja suri. Tegelikult alles hiljem selgus tõde, et tema kui Eesti patrioot lasti maha, 19. augustil 1942. Ei tea tema hauakohta. Nagu tuhanded teisedki ei tea.” (Tol 1942. aastal peeti tolles sunnitöölaagris kinni pea 34 000 vangi – interneti andmeil.)

„Kooliteed jätkata sa vangistuses ei saanud?”

„Pidin tööle hakkama, sest ema haigestus ning teda, nelja-aastast vennakest ja ennast oli ju vaja toita. Tööd ma armastasin, seetõttu austasid mind sealse kolhoosi ülemusedki. Kolhoosiesimehe hobusaaniga sõitsin naaberkülla kosja ning mõne päeva pärast abiellusime Elliga, kes oli Siberisse saadetud Tartumaalt.

Siberis sündis 1956. aastal meie esimene laps – Linda. Teine tütar Maire sündis Võrus 1959. aastal, poeg Tarmo 1969. aastal. Mul on hää meel, et lapsed on tublid, töökad, tuntud inimesed. Lapselapsi on mul neli: Kadri-Katre, Enid, Jürgen ja Laura-Marie.”

„Küllap võiks noist võõramaa-aastate sündmustest kirjutada romaani või jutustuse jagu meenutusi ...”

„Ütle, kes tahaks väga meenutada aegu, mil sind pidevalt saatis kodumaa-igatsus?”

„Olev, sul on tuline õigus – inimlik mälu tahab kinni hoida helget inimlikkust. Vaevu, kannatusi ja alandust ei taha keegi meelde tuletada.”

„Üks pisikene meenutus säält on selline. Läksime sõbraga naaberkülla leiba ostma. Meie külas poodi polnud. Seal tuli sisse üks ülbe miilitsamees, torkas oma lihavad sõrmed mu juustesse ja käratas: „Teie, fašistid, ei saa siit midagi! Kasige välja!”

Pidime näljastena lahkuma. Kõhn ja näljas oli ka meie hobusekene, kes tagasiteel hange kõhuli langes ja kelle suure-suure vaevaga püsti aitasime.

Ja kae, mingi saatusesõrm ripub siiski inimeste kohal. Too miilits võeti nädala pärast rindele ning ei läinud vast kuud aegagi, kui ta sõjaväljal elu kaotas.”

„Olev, ma tean, et sinu suurim soov on tugev ja õitsev Eesti. Mida on selleks vaja?”

„Ma kõnelen juba hulk aastaid, et Eesti saatus oleks teistsugune, kui Päts poleks välja kuulutanud diktatuuri, riigipööret 12. märtsil 1934, mis tähistas vaikiva ajastu algust. Hakati taga kiusama neid, kes 15 aastat tagasi Vabadussõjas oma vere hinnaga iseseisva Eesti riigi lõid.

Jah, ajalugu ei tunne sõna „oleks”, kuid ajalooks saab hommepäev ka praegune, see tänane päev. Ootan juba hulk aastaid, millal meie rahvasaadikud riigikogus mõistavad hukka tolle diktatuuri, tolle ebaseadusliku vaikiva ajastu. Et selline asi enam mitte kunagi ei korduks. Paraku – diktaatoritele püstitatakse hoopis ausambaid!”

„Ma soovin ka, et uus põlvkond oleks hulga püstipäisem ...”

„Ma soovin, et Eesti noored, koolinoored tunneksid põhjalikult Eesti ajalugu. Et nad teaksid, mis oma riigis on head ja halba toimunud. Ja tunneksid Tartu rahu piire. Ja et me noored eestlased ei suitsetaks, ei tarbiks alkoholi, oleksid terved kehalt ja vaimult. Eesti rahvas ei tohiks hääbuda.”

„Sa, Olev, tunned ajalugu niihästi paljude loetud raamatute kaudu kui ka isiklikult oma austava ea tõttu. Sa jälgid tähelepanelikult ka tänast elukulgu. Ja sisendad patriotismi oma kirjutistega. Oled väikese vapra Eesti üks neist säravaist ja vapratest, kes meil olnud ning olemas!
Jätkugu sul tervist veel kauaks!”

 

 

 

 

Autor: ILMAR VANANURM
Viimati muudetud: 21/04/2022 09:44:16