Jaanuaris unistasid nad oma kodukohas, Ukraina eri paigus alanud aasta tegemistest ja reisidest kodust kaugele. Praegu on nad Võrumaal, kus osa neist juba töötab, ning ootavad sõja lõppu, et siis naasta okupantide hävitatud kodupaika üles ehitama. Nad on ülitänulikud sooja vastuvõtu ja toetuse eest.

Kui eestimaalased riigi sünnipäeva hommikul kuulsid, et impeeriumi taastamist ihkav Venemaa president on sõjaväele andnud käsu alustada sõda Ukrainas, oli suurem osa meist tõsiselt häiritud. Mida tunnetas 24. veebruari varahommikul enamik Ukraina elanikest, ei ole raske aimata.

Nüüdseks on juba ligi viis miljonit inimest okupantide inimsusevastaste kuritegude tõttu Ukrainast põgenenud, ca 32 000 neist on Eestisse jõudnud, 400 ringis ka Võrumaale, enamik naised lastega.

Üks neist on Alina Timohhina Stanitsa Luhanski alevikust Luhanski oblastist. Ta teadis Eestit juba seitsmeselt, kui külastas esimest korda Tallinnas elavat tädi Zinaidat. „Mul on käikudest Eestisse head mälestused ning mõni aeg tagasi töötasin aasta Tallinnas,” meenutas loomingulise tööga tegelev naine.

Tema vanemad tulid läinud augustis Võrru ja töötavad maakonna ühes suures puidufirmas. „Kui sõda algas, sundisid ema-isa mind tütrega Ukrainast ära tulema,” sõnas Timohhina, kes tuli siia seitsmeaastase Yevaga. Abikaasa jäi kodumaad kaitsma.

Nad sõitsid tütrega ühistranspordiga Varssavi, sealt Riiga, kus neid ootas vanemate töökaaslane autoga. Praegu elab noor ema tütrega vanemate juures, kuid ta soovib omaette korteri üürida, sest keegi ei tea, millal saab kodumaale naasmine turvaliseks, eelkõige lastele.

Alina Timohhina käib kord nädalas eesti keele algõppe tunnis, kuid soovib siiski kiiremini edasi jõuda. Koos vanematega on leitud eratunde andev eesti keele õpetaja.

Abikaasa ja tema vanematega on Timohhina iga päev ühenduses, helistavad ja kirjutavad.

Kiievist pärit Mila Dmytrenko ütles, et ei plaaninud üldse linnast ära sõita, kuni kümnendal sõjapäeval helistas eksabikaasa ja teatas, et on võimalus nende 15-aastane poeg Maksim Ukrainast sõja eest ära viia.

„Kiievis oli siis lahti üks sild seitsmest, mille ületamiseks oli pikk järjekord. Lähirongiga sõitsime pearaudteejama, sealt rongiga Lvivi 16 tundi. Rongis oli nii palju inimesi, et enamik seisis kogu tee püsti. Tänu tuttavale masinistile saime masinaruumis oma kohvritel istuda,” meenutas ta ja lisas, et Lvivist Poola piirini tuli tasulises bussis sõita.

Võrru jõudis ema pojaga märtsi teise nädala alguses. Sooje sõnu jagub naisel kõigile, kes siin kohe abikäe ulatasid. „Tahan, et kõik teaksid, kui abivalmis ja heade inimestega me siin kohtusime. Tiina ja Margo andsid meile pojaga oma korterist ühe toa elamiseks, Piret aitas töökoha leidmisega,” nimetas ta olulisemaid aitajaid.

Kiievis töötas ta ühes firmas raamatupidajana, kuid sõda lõpetas firma tegevuse ja nii jäi ka kaugtöö tegemise võimalus ära.

Larissa Žitinova on venelanna, kes jõudis Võrru Harkivist märtsi teisel nädalal.

„Sugulased elavad mul Kurskis, kuid nad ei soovitanud mingil juhul Venemaale sõita, sest sealt ei saa enam tagasi Ukrainasse, kui dokumendid ära võetakse,” sõnas ta ja lisas, et ei saa kuidagi venelastesse hästi suhtuda, sest nad saadavad Ukrainas korda väga julmi tegusid.

Inimeste suhtumine meie idanaabri presidendi tegudesse võib ühes ja samas pereski erineda. Žitinova tõi näiteks tuttava pere, kelle tütar sõitnud poliitilistel põhjustel Moskvasse elama. „Tütar on kirjutanud vanematele Venemaa presidendi kohta kiitvaid ja häid sõnu, kuid tema vanemad istusid veel mõni aeg tagasi ühes Harkivi maja keldris varjul,” kirjeldas ta.

Majas, kus Žitinova Harkivis elas, oli 140 korterit. Märtsi alguseks olnud pea kõik elanikud ära läinud.

Esmaspäeval oli Timohhinal ja Dmytrenkol esimene tööpäev Võrus äsja tegevust alustanud Trühvel Ekspressis, kus nad on kommimeistrid. Hinges on neil mõistagi kodumaa ja seal toimuv.

Tahavad riigi üles ehitada ja usuvad oma presidenti
Kui nad jaanuaris kodumaal muu hulgas unistasid ka reisidest Euroopa riikidesse, siis nüüd unistavad põgenikud Ukraina ülesehitamisest ja tunnustavad oma presidenti.

„Tahan väga Ukrainasse tagasi, aga seniks püüan siin kasulik olla. Soovin säilitada oma tütre tervist, sest sõja tõttu saab Ukrainasse jäänud laste psüühika väga palju kannatada,” rääkis Timohhina. Ta on kindel, et ukrainlased, tema nende hulgas, ehitavad oma riigi kasvõi kivi kivi haaval üles.

Lisaks kommimeistri tööle, mis on uus ja sellepärast ka huvitav, tahab ta jätkata loomingulist tegevust. Koos vanematega on renditud ruum Liiva tänaval, kus hakkavad sisseseadmise järel valmima puuskulptuurid, suveniirid, magnetid ja muu ukrainapärane käsitöö.

Tema tütar Yeva käib esimeses klassis, kus tal on ka ukraina ja eesti keele tunnid. „Hindan väga, et Eestis mõistetakse seda, et Ukraina lapsed ei tohi oma emakeelt unustada,” tunnustas Timohhina.

Dmytrenko poeg Maksim õpib 9. klassis. Ema sõnul ei ole tal eesti keele õppimisega raskusi, sest lapsed omandavad keele ju täiskasvanutest kergemini.

Võrus alustas naine retseptita ravimite kogumist, et need Ukrainasse saata, sest ta soovib oma kodumaale kasulik olla. „Meil on palju haavatuid ja rohtudega on suurem probleem kui toiduga,” sõnas ta.

Jutuajamisel ei saa üle ega ümber mehest, kes peaaegu üleöö sai kogu maailmas tuntuks. Mõistagi on see Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi.

Timohhina suhtub temasse lugupidamisega: „Zelenskõi ei löönud sõja puhkedes kartma ega lahkunud kodumaalt.” Tema tegevus sisendab inimestesse usku, et Ukraina jääb ja ehitatakse taas üles.

Igaüks meist saab toetada
Võrru jõudnud ukrainlasi toetavad siinsesse ellu sisseelamisel ligi paarkümmend vabatahtlikku tugiisikut. Üks neist on vene filoloogi haridusega Astrid Org, kes töötab Europe Directi Võru punkti juhatajana.

Ta meenutas, et 24. veebruaril Kandles toimunud kontserdil oli õhkkond väga vaikne ja inimesed tõusid laulude esitamise ajal püsti. „Kontserdil tekkis tunne, et Ukrainas juhtunu puudutab ka mind ja et seal juhtunu võib millalgi ka Eestis toimuda, ning sellest tulenevalt peab igaüks tegema, mida suudab,” kõneles Org.

Esimesed põgenikud jõudsid Võrru märtsi alguses. Kui Org andis üle firma abipakke ukrainlastele „Saagu parem” ruumis, kuulis ta, et vajati abi põgenike laste viimiseks haigla juurde kontrolli. „Sõidutasin nad haigla juurde. Peale seda tekkiski mõte, et tulijad vajavad sisseelamiseks mitmekülgset informatsiooni ja tuge,” rääkis Org.

8. märtsil postitas ta näoraamatu seinale üleskutse võrumaalastele, et need, kellel on aega ja soovi põgenikke aidata, tulgu vabatahtlikuks tugiisikuks. Viimaste roll on informatsiooni jagada, aidata neil asju ajada sotsiaalosakonnas ja võimalikes tulevastes töökohtades ning kaasata nad kogukondade üritustele. Eesti keele algõppeks toimub kümme pooleteisetunnist kokkusaamist.

Ukrainlaste abistamise vabatahtlike tugivõrgustikus on ligi 20 inimest.

Kaasmaalastele soovitab Org mitte viriseda ja rahu säilitada, sest oleme sõjas kaudselt. „Aidake, julgustage ja naeratage, sest nii on neil kergem kohaneda,” sõnas ta. Ta teab, et põgenikud ei taha kellelegi koormaks olla.

Võrumaal võib olla ligi 400 sõjapõgenikku
Võru linna sõjapõgenike koordinaator Andy Karjus ütles teisipäeval, et linnas on ligi 200 sõjapõgenikku, enamik neist naised-lapsed. „Lapsi on 70 ringis, neist 37 käivad juba koolis,” ütles Karjus. Ta lisas, et osa naistest on juba töö leidnud.

Mehi on põgenike seas väga vähe, sest Ukraina ei luba noori terveid mehi riigist välja. Üksikud siia jõudnud on tulnud Venemaa kaudu või on neil tervisega probleem. Viimased lubab Ukraina välja.

Karjus oletas, et maakonna valdades võib kokku olla üle 160 sõjapõgeniku: Rõuges 50 ringis, Võru ja Setomaa vallas kummaski 40 ligi ja Antsla vallas ligi 30 sõjapõgenikku.

„Linnal on veel võimalus pikemaajaliselt 50‒60 inimest majutada, seejärel jäävad evakuatsioonipinnad 350 inimesele,” sõnas Karjus. Ta lisas, et vajadusel saab ka spordikeskust majutuseks kasutada.

„Eelmine nädal oli tulijaid napilt, kuid alanud nädalal on neid rohkem, mis on ilmselt seotud venelaste rünnakutega Donetski ja Luhanski kandis,” märkis Karjus, kes prognoosis sõjapõgenike arvu kasvu.

Nädala alguseks oli Ukrainast põgenenud üle 4,9 miljoni inimese, neist Eestisse 32 000.

 

 

Autor: MARI-ANNE LEHT
Viimati muudetud: 22/04/2022 08:28:45