Küsitlus

Kas osaled erinevatel kodukohvikute päevadel?

Triinu Kurvits ‒ teise nimega toimekas naine

Foto: erakogu

Triinu Kurvits (32) on Põlvamaalt Tilsist pärit naine, kes töötab Tartu ülikooli kliinikumi neuroloogiaosakonnas õena. Lisaks õpetab ta Tartu tervishoiu kõrgkoolis tulevasi õdesid. Vabal ajal on ta juba aastaid teatriblogi pidanud ning see on ta lausa viinud Tartu ülikooli päevaõppesse teatriteadust õppima. Võiks ju eeldada, et rohkemaks eriti aega ei jää, kuid nii see siiski pole – Triinu käib ka vabatahtlikuna Põlva kultuuri- ja huvikeskuses tööl. Tarmukas naine on veendunud, et erinevad hobid ja tegevused annavad talle palju elurõõmu juurde.

Ei taha olla teoreetiline õppejõud
Triinu mainib kohe, et kui paljud lapsed on juba väiksena tahtnud õeks või arstiks saada, siis tema puhul niimoodi sugugi ei olnud. Ka ei ole Triinu üks neist, kes oleks ilmtingimata tahtnud arstiteaduskonda sisse saada: et see ei õnnestunud, valis ta teise võimalusena hoopis õe eriala. „Mul oli gümnaasiumi lõpetades väga palju erinevaid soove, mida õppima minna. Kuidagi juhuse tahtel sai õendus valitud,“ jutustab Triinu.

Tartu tervishoiu kõrgkoolis õendust õppiva üliõpilasena tundis ta, et tahaks aastate pärast ise tulevasi õdesid õpetada. Lisaks kolme ja poole aastasele põhiõppele läks Triinu hiljem Tartu ülikooli magistriõppesse õendusteaduse erialale. Kahe aasta jooksul saigi Triinu magistrikraadi, mis andis talle ideaalse võimaluse ise tudengeid õpetada. Põhjus selleks oli lihtne: nimelt tundis naine, et õe erialal on koolis palju teooriat ja vähe praktikat, aga ometi võiks just viimast kõvasti rohkem olla.

„Ma tundsin õppimise käigus, et tahaksin ise Tartu tervishoiu kõrgkoolis töötada ja seal õpetada, aga teha seda paremini, kui mõned meie õppejõud tegid,“ tõdeb Triinu. „Õppejõud tundusid mulle pigem teoreetikud ja neid, kes samal ajal haiglas töötasid, oli pigem vähe. Nad andsidki edasi teoreetilisi teadmisi, mida nad olid omandanud, aga kui me õppisime erinevaid protseduure tegema, siis mind jäi häirima see, et õppejõud ütlesid, et neil puudub praktiline kogemus.“ Triinule tundus, et nii küll õige pole, sest kui praktikas ikka piisavalt pädevust pole, siis ei tohiks ka õpetada.

Triinu peab nüüd õppejõuna iseendale seatud reeglitest hoolega kinni: ta ei anna neid aineid, milles tal pole üldse praktikat olnud. Kuigi talle on vahel selliseidki pakutud, on ta kategooriliselt keeldunud. Ta ei taha olla teoreetiline õppejõud, ta soovib tuua õpilastele just neid näiteid, millega tal on ka endal reaalne kokkupuude olnud.

Triinu arvates on tudengid nüüd palju rohkem nutimaailmainimesed, mis tegelikult tähendab ka õppejõule hoopis pingelisemat vastutust. „Meie ajal ei olnud YouTube veel nii levinud, nüüd pead ise õppejõuna ka ennast rohkem kurssi viima ja vaatama, mis videod seal ning sotsiaalmeedias levida võivad. Kui sa ise õpetad ühtmoodi, aga siis tudengid lähevad vaatavad YouTube'ist videoid, kuidas mujal maailmas teistmoodi tehakse, pead olema valmis neile seletama, miks Eestis kõik nii ei ole nagu näiteks USAs,“ räägib õppejõud. Ka kasutatakse tundide ajal piisavalt telefoni ja kuna tegemist on täiskasvanud inimestega, siis peavad tudengid ise mõistma, kas ja kui palju nad seal niisama aega surnuks löövad või reaalselt tarkust omandavad.

Triinu kinnitab, et kuigi aastate jooksul on ka meeste osakaal õenduse erialal suurenenud, on naisi siiski alati rohkem. „Mõned asjad ei muutu vist kunagi,“ sõnab ta.

Vaimse tervise heaolu nimel kodus tööasjadest ei mõtle
Triinu on tervishoiukõrgkoolis õppejõuna töötanud seitse aastat. Seda küll üpriski vaba graafiku alusel, sest tema põhitöö Tartu ülikooli kliinikumi neuroloogiaosakonna õena võtab lõviosa ajast. Loomulikult tekib siinkohal huvi teada saada, missuguse ülekoormuse all pidi Triinu töötama pandeemia kõrghetkedel, kuid sel perioodil oli õde hoopis haigla kontoritooli taga ega puutunud haigetega kokku.

„Ma tegelesin siis arendustegevusega. Tegime patsiendi infomaterjale, töötaja käsiraamatuid ja uuendusprojekte teemadel, kuidas neuroloogiaosakonnas insuldiravi parendada Lõuna-Eesti haiglates. Tahtsime natuke ravikvaliteeti ja spetsialistide teadmisi ühtlustada,“ lausub Triinu. Kontoriperiood kestis Triinul poolteist aastat ning just sinna jäi ka koroona kõrgaeg. Koroonaaja alguses töötas Triinu siiski õena ja pandeemia oli tema meelest ka üks tõuge, miks ta mõneks ajaks otsustas kliinilisest haiglatööst eemale saada.

Kuid Triinu armastus õenduse ja õeks olemise vastu ei katketanud, vaid hoopis kasvas. Ta igatses oma vana töökohta tagasi ning üsna pea pöörduski uuesti oma esialgse ameti juurde. „Ma tundsin patsientidega näost näkku suhtlemisest puudust ja see ongi põhjuseks, miks ma jälle õde olen,“ tõdeb ta.

Kõige enam lähevadki Triinule hinge patsiendid, kes peavad kuid haiglas veetma. Empaatiline naine tahaks patsientidega veelgi enam vestelda ja nende jaoks olemas olla, aga aeg seab kahjuks piirid, sest õdede töökoormus on meeletu.

„Ka parima tahtmise korral ei jõua kõigi patsientidega pikemalt juttu rääkida,” nendib meditsiinitöötaja. „Õed küsivadki tervisega seotud küsimused ära ja vahel jääb endalgi süda valutama, et oleks tahtnud ju rohkem rääkida, aga siis jääksid teised olulised asjad tegemata. Paratamatult tuleb valikuid teha, sest õdesid on vähe ja haigeid on palju, mis tekitabki suure töökoormuse. Tuleb lihtsalt joosta ja teha.“

Õdede vahetused on enamasti 12-tunnised, kuid peab arvestama ka sellega, et vahel tuleb terve ööpäev tööl olla. Triinu tõdeb, et mõnikord jääb korralikuks väljapuhkamiseks siiski vähe aega, sest graafik on tihe. „Mul on ju veel ülikoolis loengud, mida ma annan, ja vahel lõpevad need kell 18 ja kell 19 pean juba öövalves olema,“ sõnab ta.

Hiljuti jõudis koroonalaine õdedeni ja siis tuli ka selleks valmis olla, et võisid poole vahetuse peal teada saada, et tuleb siiski 12 tunni asemel lausa 24 tundi tööl olla. „Meil oli Covidi-osakond, mis loodi meie osakonna töötajatest. Oli vähe personali, kes meil veel endal alles oli, aga nüüd olid nemadki rivist väljas. See oli üsna keeruline aeg, aga saime õnneks hakkama,“ rõõmustab Triinu.

Triinu on ära õppinud, kuidas end kodus olles õeametist välja lülitada. See on väga oluline oskus, sest muidu jääksidki rippuma küsimused, et mida ehk oleks saanud veel paremini teha jms. „Neuroloogiaosakonnas näeb kahjuks väga raskeid patsiente. Mõned lähevad ikkagi väga südamesse ja hinge. Alguses ma mõtlesin väga palju kodus olles ka tööle, aga nüüd õnneks enam mitte nii väga. Oma vaimse tervise nimel ei tohiks õed oma tööd koju kaasa võtta,“ leiab ta. Nüüd on Triinu ka tugevam selles, kuidas õena oma tööd paremini ja otstarbekamalt teha. Teadmiste pagas tekib aastate jooksul kogemustest ja praktikast.

Teatrihuviline, kellel on oma teatriblogi
Kuigi Triinu graafik on ülimalt tihe, mahub sinna alati teater. Ta on agar teatriskäija olnud juba ülikooli esimesest kursusest peale ja tal on oma teatriblogi, kuhu ta kirjutab teatriarvustusi. Kõik sai alguse õeks õppimise kõrvalt, sest Tartus tudengina sai Triinu lõpuks palju enam kultuuri nautida, kui Põlvamaa seda kunagi võimaldanud oli.

„Ma olen väiksest külast pärit ja meil peres autot ei olnud. Põhikoolis ja gümnaasiumis polnud väga teatrisse sattumise võimalusi. Kui ka Põlvasse jõudis mõni teatrietendus kuskilt mujalt, siis mul polnud õhtuti võimalik koju tagasi saada, sest busse nii hilja ei käinud. Tartusse ülikooli tulnud, tekkiski vabanemise tunne ja ma sain õhtuti teatris käia,“ rõõmustab teatrifänn.

Aja jooksul jõudis Triinu teatrisse aina rohkem. Lausa nii palju, et kõik ta tuttavad uurisid, mida teatrihuviline siis ka teistele vaatamiseks soovitaks. Triinu tundis, et kõigile ükshaaval soovitusi jagada on mõttetu ajakulu. Just niimoodi saigi alguse Triinu teatriblogi nimega „Triinu ja kultuur”, mille linki võis ta nüüd kõigile soovijatele jagada.

Lumepall hakkas aga veerema ja kaks aastat pärast blogi alustamist tulid teatriarvustuste kirjutajale esimesed pakkumised. „Need olid esialgu küll väiksed teatrid, kes soovisid, et ma nende etendusi vaatamas käiksin ja hiljem blogis oma arvamust avaldaksin. Niimoodi see kõik algaski,“ meenutab Triinu.

Ka on Triinu teatriblogi toonud talle blogiauhindade võistluselt mitu auhinda. Kultuuriblogide kategoorias on ta mitu korda esikolmikusse jõudnud ja ühe korra ka lausa võitnud. Triinu lemmikžanr on psühholoogiline draama, kus minnakse inimese sisse ja lahatakse tema iseloomujooni. „Mulle meeldib leida neid motiive, miks konkreetne inimene just niimoodi käitus. Kui valida saab, siis suured lemmikud on just Ameerika perekondade draamad. Komöödia ma jätan kõige viimaseks,“ on teatriblogija veendunud.

Võiks ju uskuda, et kuna Triinu töökoht asub Tartus, siis satub ta kõige enam Vanemuise teatrisse, aga nii see siiski ei ole. „Vanemuisesse jõuan ma ilmselt kõige vähem,“ muigab Triinu. „Kuna ma töötan Põlva kultuuri- ja huvikeskuses vabatahtlikuna ja seal käib kõige enam Rakvere teater, siis nende lavastusi olen ma kõige rohkem näinud. Muidu on pigem esirinnas Eesti Draamateater Tallinnas, kus ma mõnda aega tagasi käisin nii korra kuus. Nüüd juhtun vähem, aga siiski piisavalt.“

Triinu viimane lemmik oli Lutsu teatri „Lõõtsajumal“, mida ta käis lausa neli korda vaatamas. See oli eelmisel suvel. Kord kutsus ta kaaslaseks ema, siis sõbranna ja paar korda käis üksinda ka. Kuna Triinu õpib praegu teatriteadust, siis on juhtunud lausa nii, et ta pidi õppeaine raames käima ühte lavastust vaatamas seitse korda.

„Me pidime analüüsima Vanemuises mängitavat „Naiste kooli“ ja see polnud mu vabatahtlik valik, et ma tahaksin ühte ja sedasama asja nii mitu korda näha. Mida rohkem ühte etendust vaadata, seda enam sa nüanssidele pihta saad. „Naiste kool“ on komöödia ja need ei meeldi mulle väga, aga pärast seitsmendat korda mõtlesin, et võiks veel vaadata,“ naerab Triinu.

Triinu hakkaski 2018. aastal õppima Tartu ülikoolis teatriteadust – selleks ajaks oli õenduse eriala paber juba ammu käes. Õpe kestab kolm aastat, aga Triinu tiheda graafiku tõttu on tal mõned ained veel läbimata ja ta soovib tunnistuse kätte saada ehk tuleval aastal. Õendust õppides sattus Triinu teatriteaduse eriala vabaainet võtma ja tundis, et ta tahaks teatrisse ikka palju põhjalikumalt süüvida. Mõeldud ‒ tehtud! Nüüd tuleb veel paber kätte saada, aga nii vähe on lõpuni jäänud.

Ka teatrisse suhtumine on Triinul nüüd muutunud, sest õpingud on täiendusprotsessile hoolega kaasa aidanud. „Ma olen enda peas mõelnud, et mu blogi võiks olla tavainimesele arusaadav. Seega seal ma ei plaani keerukaid teatriga seotud mõtteid kasutama hakata,“ on Triinu kindel. „Ma ei taha olla kuiv ja igav teatrikriitik.“

Vabatahtlik kultuurikeskuses
Oktoobris 2021 nägi Triinu kuulutust, et Põlva kultuuri- ja huvikeskusesse otsitakse vabatahtlikke, kes oleksid garderoobis, kontrolliksid pileteid või tõmbaksid õigel ajal ustel kardinaid ette. Kuna see on vabatahtlik töö, siis saab Triinu endale ise graafiku paika sättida – reegel on see, et vähemalt kord kuus peaks siiski ametipostile jõudma.

Triinu jaoks ongi suur boonus vabatahtliku töö juures see, et saab kõiki üritusi-kontserte tasuta näha ja temaga arvestatakse nagu tavatöötajaga. „Vabatahtlikke võetakse võrdväärsete töötajatena ja meil oli jõulupidu koos teistega,“ on abistaja rahul. „Neid ühisüritusi on mitmeid olnud, aga paraku ma kõikjale ei jõua, sest mõnikord juhtub, et see info tuleb nii viimasel minutil, et mul on juba töögraafik paigas. Kõik on alati mõistvad olnud.“

Triinul tundub olevat ööpäevas rohkem kui 24 tundi, sest ka lugemist armastab ta väga. Ta loeb väga erinevaid raamatuid: ajaviiteromaane, krimkasid, ulmet, Eesti kirjandusklassikat, elulugusid, psühholoogiaalast aimekirjandust ja loomulikult ka teatriga seotud raamatuid. Fotograafia on samuti Triinule pikalt huvi pakkunud, aga viimasel ajal on pildistamine jäänud siiski tagaplaanile. „Kahjuks kipub nii olema, et kui mul kaamerat kaasas ei ole, siis ma näen põtru, kitsi või muid huvitavaid loomi, keda oleks võinud pildistada,“ nendib ta.

Triinule on kõik tema hobid nii olulised, et suvel ta lausa elab autos. „Mul on olnud suviti nii, et kõik elamiseks vajalik kraam on kogu aeg autos olemas, sest ma käin nii palju erinevatel üritustel. Võib-olla ma lähen Pärnumaale teatrisse, ööbin kuskil RMK lõkkeplatsil, järgmisel päeval olen ehk lausa Ida-Virumaal üritusel või ongi siis vaja Tartusse tööle minna. Üsna autokeskne elu,“ tõdeb Triinu.

Kuid millegi üle Triinul kurta ei ole, sest just erinevate valdkondadega tegelemine annab talle nii palju energiat ja elurõõmu juurde. „Ma ei suuda niisama paigal olla,“ võtab Triinu enda jutu kokku.

 

Autor: JAANIKA ELIAS
Viimati muudetud: 13/05/2022 08:04:19

Lisa kommentaar