G4Si läbi viidud uuringust selgus, et ligi 26% elamistes, kus vingugaasiandur kohustuslik oleks, seda endiselt paigaldatud ei ole. See tähendab, et pea 72 800 kodus elavad inimesed potentsiaalses vingumürgistusohus.

Päästeameti ennetustöö osakonna ekspert Sandra Repp selgitas, miks inimesed andurit ei paigalda ja kuidas olukorda muuta.

„Sageli põhjendavad inimesed vingugaasianduri puudumist sellega, et lihtsalt pole jõudnud veel seadet soetada või on anduri remondi ajaks eemaldanud,” sõnas Repp. Samuti on neid, kes tunnistavad, et ei suuda seda majanduslikel põhjustel endale lubada.

Paraku leidub neidki, kes keelduvad andurist ega põhjenda oma otsust. G4S tuletab aga meelde, et kui varem oli vingugaasiandur kohustuslik nendes eluruumides, kus on korstnaga ühendatud gaasiseade, siis selle aasta algusest on andur kohustuslik ka kõikides nendes kodudes, kus on tahkeküttel töötav ahi, pliit, kamin või katel. Lisaks kodudele on vingugaasiandur sellest aastast kohustuslik ka mitteeluhoonetes, kus on tahkeküttega küttesüsteemid.

Oluline on inimeste teadlikkus
„Meil on terve hulk elulisi näiteid olukordadest, kus vingugaasiandur oleks saanud päästa kellegi elu,” nentis Repp. Päästeamet kontrollib suitsu- ja vingugaasianduri olemasolu ja töökorda kodunõustamiste käigus. Samuti on andurite olemasolu võimalik kontrollida korstnapühkijatel.

„Kuid, nagu juba öeldud, on kõige tähtsam see, et inimesed mõistaksid, et andur võib päästa elu ega võtaks anduri soetamist tüütu ja kaheldava väärtusega kohustusena,” tõdes päästeameti esindaja.

„Kui ainult karmi käega kontrollida ja noomida, toob see kaasa olukorra, kus andur on küll olemas, kuid kontrollijate lahkumisel see eemaldatakse,” märkis Repp. Seepärast on tähtis, et anduri olulisus jõuaks päriselt inimeste teadvusesse. Sageli ei usu inimesed seda, et nendega võib õnnetus juhtuda.

Päästeamet viib läbi kodunõustamisi
Päästeamet viis eelmisel aastal läbi 21 926 kodunõustamist ning analüüsis nende tulemusi. Selgus, et eelmisel aastal oli vingugaasiandur olemas pea igas neljandas nõustatud kodus (24% nõustatud kodudest).

Gaasiküttega kodudest oli vingugaasiandur olemas 53% nõustatud kodudes ning tahkeküttega kodudest oli vingugaasiandur olemas 36% nõustatud kohtades. Siin tuleb arvestada aga sellega, et jutt käib kodudest, kus viidi läbi kodunõustamised. Need on eluruumid, mille ohutegurid on päästeametile teadaolevalt kõrgemad ning mida jälgitakse ja nõustatakse süstemaatiliselt.

Kõikide Eestimaa kodude peale neid tulemusi seetõttu üldistada ei saa, kuid suurusjärgust saab siiski aimu.

Üldiselt on inimeste teadlikkus nii vingu- kui ka suitsuanduri vajalikkusest aja jooksul paranenud.

„Tõsi on aga see, et jätkuvalt on omajagu neidki, kes endiselt vingugaasiga kaasnevaid ohte ei tunne ega tea,” sõnas Repp. Vanad müüdid on visad kaduma, kuid aasta-aastalt ja süstemaatilise töö tulemusel teadlikkus siiski paraneb.

„Nagu öeldud, võtab see aega, kuid päästeamet oma partneritega tegutseb selle nimel, et olukord paraneks ja ohutus kasvaks,” lõpetas ennetustöö ekspert.

 

Autor: LL
Viimati muudetud: 19/05/2022 09:45:39