Küsitlus

Kas osaled erinevatel kodukohvikute päevadel?

Küüditamise mälestuspäeval ei saadud mööda Ukrainast

Roman Parmas kokkutulnutele kõnelemas. Foto: Mari-Anne Leht

Üleeile möödus 81 aastat esimesest massküüditamisest, küüditatud ja nende järeltulijad üle Eesti meenutasid valusaid päevi. Meie idanaabri sammud on neis tekitanud kõheduse toonaste sündmuste kordumise ees. Kuid, me saame neid hirme endast peletada.

Memento Põlvamaa ühenduse liikmed kogunesid mälestusmärgi ette Põlvas ja hiljem Verioral.
Võrulane Vambola Oper peab küüditamiste mälestuspäevadel käimist oluliseks, sest küüditatud väärivad meenutamist.

Tema eesnimi on passis Vampula, sest venelased kirjutasid 1953. aasta juulis Irkutski oblastis, Ehirit Bulagatski rajoonis sündinud poisi nime niimoodi passi.

„Meid viidi Oravalt, noorem õde oli vaid kuu vanune, kuid me tulime kõik tagasi,” meenutas ta ja lisas, et esimene keel oli olude sunnil vene keel. Eestisse naasmise järel läks ta eesti kooli ning vene keel ununes peagi.

Aino Põllu küüditati Põlvamaalt Peri külast: „Meie perest viidi ema nelja lapsega, kellest kõik tulid 1956. aastal tagasi. Olime Novosibirski oblasti Kuibõševi rajoonis. Kolhoos, kus olime, oli nii vaene, et mingi aja sõimegi sõna otseses mõttes kartulikoori ja elamist kütsime lehmasõnnikuga. Meid oli seal 30 eestlast.”

Kes küüditamise läbi elanud, tunneb mõistagi praegu Ukraina sõja taustal hirmu. Räpinas elav Malle Rätsep märkis, et on varem ikka mõelnud, et temal ja temaealistel jääb õnneks sõda nägemata, kuid veebruari lõpust on olukord muutunud ja naine tunneb hirmu: „Kõik, mis praegu Ukrainas ja ukrainlastega tehakse, on ju meiega juba toimunud ja võib siin taas korduda.”

Liidia Parise sõnul ei taju paljud meist ohtu, et minevikus juhtunu võib korduda. „See on ju reaalne ning kahjuks ei ole me ka halvimaks valmis ehk siis meil ei ole, kuhu varjuda,” märkis ta.

Ka kaitseliidu Põlva maleva pealik major Kaido Kivilo märkis, et venelased teevad praegu Ukrainast Venemaale viidud inimestega sama, mida nad tegid Balti riikidest Siberisse viidutega.

„Tuttavate kaudu tean, et põgenikud on viidud sügavale Venemaale ja seal on naised-lapsed käsutatud bussidest välja. Mis meestest on saanud, on teadmata,” rääkis Kivilo.

Siberis sündinud laste MTÜ juhatuse liige Ene Muts on teist meelt: „Me ei tohi hirmu tunda, sest kui me hirmu tunneme, anname sellega Venemaa juhile jõudu. Iga emotsioon, mille me välja saadame, annab talle universumist teadmist juurde, et me kardame. Peame oma emotsioonid tasakaalustama ja hirmu julguseks häälestama.”

„Päev enne juuniküüditamist võeti Riias vastu Moskvast tulnud telegramm, milles märgiti Balti riikidest sundkorras evakueeritavate arvud ja ešelonide mahapaneku jaamad Venemaal,” ütles Roman Parmas, Põlvamaa ühenduse juhatuse esimees. Tema sõnul oli Eestist plaanis 1941. aasta juunis küüditada ligi 14 000 inimest, kuid tegelikult viidi ära ligi 11 000. Lätist ja Leedust see-eest küüditati plaanitust rohkem.

„Meil on õnne olnud, sest oleme alles ja meil on oma riik, kuid seda suurem on meie kohus mäletada kõike läbielatut. Kuna kõik kordub täna Ukrainas, peame ühte hoidma,” ütles Parmas.

 

Autor: MARI-ANNE LEHT
Viimati muudetud: 16/06/2022 08:24:14

Lisa kommentaar