Lõuna-Eesti vibukütid veavad loomakaitsjatega vägikaigast

Vibulaskjad. Foto: LLi arhiiv

Lõuna-Eesti vibujahiklubi Mägilased aktivistide eestvõttel soovivad vibukütid, et Eestis seadustataks metskitsede jaht vibu ja noolega. Loomakaitseaktivistid aga leiavad, et sellele ei tasu mõeldagi, ning keelata tuleks ka praegu lubatud vibujaht jänestele ja rebastele.

„Vibujaht on julm, vägivaldne ja kannatusterohke väikese huvigrupi meelelahutusviis, mis ei lähtu sugugi loomade heaolust või huvidest,” teatas äsja loomade eestkoste organisatsioon Loomus. „Vaatamata Eesti loomakaitsjate selgele vastuseisule on 2013. aastast alates Eestis lubatud vibuga jahtida väikeulukeid. Aastal 2020 alustas seltskond vibujahientusiaste taas lobitööd selleks, et Eestis legaliseeritaks ka vibujaht suurulukitele. Tänu Loomuse sekkumisele õnneks see läbi ei läinud. Ent nüüd nad soovivad seda taas teha.”

Loomus rõõmustas sel nädalal, et täidetud on rohkem kui 75% annetusalgatusest „Aita lõpetada vibujaht Eestis”. Organisatsioon kasutab annetusi infomaterjalide levitamiseks, poliitika kujundamise kokkusaamiste korralduseks ja muudeks kampaaniakuludeks. Loomuse kodulehel saab anda ka toetusallkirja igasuguse vibujahi keelustamiseks.

2013. aastast tohib Eestis jahtida vibuga väikeulukeid, nagu näiteks jänes, rebane ja mäger. Vibukütid aga leiavad, et arvukuse ohjamiseks võiks seadustada ka metskitsede vibuga jahtimise. See protsess on jäänud toppama – eeskätt loomakaitsjate pärast.

Vibuküttide peamisi eestkõnelejaid on Rita-Anette Kohava Otepää vallas registreeritud vibujahiklubist Mägilased. LõunaLeht kirjutas temast esimest korda juba ülemöödunud kümnendil kui Põlvamaal Vastse-Kuuste kandis vibulaskmist korraldava Musta Noole Vennaskonna aktivistist. Muide, äsja tuli Kohava Euroopa meistriks vibujahis. Meistrivõistlustel lastakse mõistagi vibu kummiloomade pihta.

Kui LõunaLeht palus Kohaval veidi kommenteerida, mis seisus on vibuga metskitsejahi seadustamine ja miks seda üldse vaja on, reageeris ta väga põhjaliku ülevaatega kogu valdkonnast.

Maalehe teatel olid kitsede vibuga küttimise pooldajad enne COVIDi-kriisi suhelnud riigikogu jahimeeste toetusgrupiga, avalikkusest oli teema läbi käinud ja kavas oli jahimeeste volinike koosolekul hääletada, kas kitsejahi seadustamisega võiks poliitilisel tasandil edasi minna. Piduri tõmbas aga peale loomakaitsjate petitsioon metskitsede vibujahi vastu.

Nii on Kohava sõnul praegu endiselt käimas n-ö ettevalmistav etapp, kus olulisim on teavitustöö.

„On väga üllatav, kui palju väärinfot liigub nii vibujahi kui vibude kohta ning samuti teadmatust,” nentis ta. „Kahjuks on paljude inimestes jaoks vibu siiani termin, mis tähistab pikkvibu või ajaloolist sihikuta vibu, millega on kokku puututud kas lapsepõlves või kuskil laadalaskmistel. Natuke teadlikumad on kuulnud ehk ka sport- ehk olümpiavibust. Milline on ja kuidas töötab nüüdisaegne plokkvibu, mis leiutati alles 1966. aastal ning mis on täpsuselt võrdne sileraudsega või täpsemgi, on aga paljudele teadmata.”

Entusiasti sõnul on nad üle Eesti korraldanud vibujahi tutvustusi ja näiteks jahimeeste seltsi kokkutulekul tunnistasid paljud püssimehed peale vibu proovimist, et tegu on uskumatult täpse relvaga.

Linnas kitse püssiga ei lase

Kohava sõnutsi ei kiirustata seaduste muutmisega, vaid püütakse kõiki huvigruppe faktidele ja teadusuuringutele tuginedes informeerida.

„Samas on jahipidamine ühiskondlik tellimus, mis on rangelt seadusega reguleeritud ja kontrollitud – ehk jaht on midagi, kus jahimees lahendab meie kõigi, kogu ühiskonna jaoks olulisi probleeme ja pakub lahendusi. Nii oleks ka metskitse vibujaht üks võimalik probleemilahendus tiheasustusaladel,” märkis ta.

Kohava nimetas mitmeid uuringuid, mis kinnitavad: vibu on tõhus, täpne ja eetiline jahipidamise vahend ja tulirelvaga kaunis võrdne.

„Samuti lahendaks vibujaht mitmeid probleeme, jahindusega seonduvaid väljakutseid ja piiranguid – näiteks metskitsede jaht tiheasustusalade lähistel, kus toimub palju autoavariisid, kuid tulirelvaga jahipidamine on komplitseeritud,” lisas ta.

Peamine eelarvamus vibujahi suhtes on ilmselt see kartus, et loom saab noole kintsu, pageb küti eest minema ja jääb pikaks ajaks piinlema. Kuidas vibukütt seda kommenteerib?

„Tegemist on emotsionaalse väitega, millel puudub teaduslik taust,” kõneleb Rita-Anette Kohava. „Esiteks tahan tähelepanu juhtida lõikurotsa ja noole läbistusjõule – Eesti seadus sätestab minimaalse noolekaalu ja vibu väljatõmbetugevuse, mille kineetiline energia on sedavõrd suur, et läbistab suuremal osal juhtudest looma keha, lõigates läbi ka luud ning jättes väga hea verejälje. Seega ei näe ma põhjust, miks kehva lasu tagajärjel ei peaks looma järelotsingul tabatama. Piinlemisest rääkides – noole tekitatud haav on puhas lõikehaav, millel on suur potentsiaal paraneda. Aga, taas juhin tähelepanu, et tegemist on inimeste emotsionaalsete hirmudega, mitte faktipõhise lähenemisega. Soomes, Prantsusmaal ja Taanis on vibujaht olnud legaalne kümneid aastaid ja selliseid probleeme pole. Miks peaks Eesti neist erinema?”

Sadistid rikuvad vibuküttide mainet
Euroopa vibujahi föderatsioon (mille esindaja Eestis Kohava on) hoiab Kohava sõnul väga hoolikalt silma peal nii Euroopas kui kogu maailmas toimuval ja tal on hea meel kinnitada, et selliseid hirmu- ja õuduslugusid, mida meedia lahkelt ka jagab ja võimendab, vibujahiga seonduvalt peaaegu ei ole.

„Küll aga juhtub, et väga rumalad ja südametud inimesed, kes on saanud vibu kätte, on lasknud näiteks nõrga vibu ja sportotstega nooltega loomi – see, juhin tähelepanu, ei ole ei jaht ega sport, vaid puhas sadism,” märkis vibukütt. „Selliseid juhuseid on olnud kahjuks ka Eestis, aga on äraütlemata kurb, kui selliste inimeste põhjal tehakse mingeid järeldusi jahimeeste või vibusportlaste kohta.”

Vibujahi entusiast nimetas ka seda, et jahipidamine nii püssi kui vibuga on Eestis väga rangelt kontrolli all. Alustuseks peab kütil olema kehtiv Eesti jahitunnistus. Seejärel tuleb sooritada vibujahi laskekatse, mis sarnaselt suuruluki laskekatsega kehtib kaks aastat, kuid eeldab 100% tabamist ja on maailma raskemaid. Vibujahile minekuks peab olema vibule ja noolele kirjutatud jahitunnistuse number, seega on alati võimalik kehva lasu tegija tagantjärele välja selgitada.

„Jahikauged inimesed on alati üllatunud ja pigem meeldivalt, kuivõrd on Eestis jahipidamine seadusega reguleeritud, pole põhjust karta, et oskamatud või käparditest jahimehed metsa pääsevad. Lisaks soovitame vibujahihuvilistel osaleda ka kahepäevasel rahvusvahelisel vibujahikursusel, kuid kohustuslik see ei ole,” märkis Rita-Anette Kohava. „Jahipidamiseks kasutatakse ainult lõikurotsi, mis tagavad uluki kiire ja valutu surma ning treeninguotstega jahipidamine on keelatud.”

 

Autor: VIDRIK VÕSOBERG
Viimati muudetud: 28/07/2022 10:16:41