Küsitlus

Kas oled kunagi sattunud autoavariisse?

Kas ülikallis autokütus annab maaelule järjekordse hoobi?

Märkimisväärselt tõusnud kütusehinnad annavad tugeva hoobi maarahva rahakotile – näiteks linnas töölkäimine maksab aastataguse ajaga võrreldes ühe priske toidukorvi jagu enam. Tublisti puudutab kütusehind maahariduse valdkonda. Samas selgub LõunaLehega suhelnud inimeste jutust, et kuigi olukord tõsine, on meie kandi rahvas endiselt vintske ning suudab valdavalt ka sõidumuredega, küll hambad risti, hakkama saada.

Eelmise aasta sügisel ohkas Eestimaa rahvas, et autokütuse hinnad tõusevad pöörase kiirusega: bensiin maksis oktoobri alguses juba 1,5 ja diislikütus 1,3 eurot liitri kohta. Poolteist aastat varem ehk kevadel 2020 oli mõlema kütuseliigi hind 1,2 eurot liitrist. Juuni alguseks 2022 kerkis bensiini liitrihind 2,1 ja diiselkütuse hind 1,95 euro peale.

Praeguseks on hinnad mõnevõrra leebemaks muutunud, aga ometi ei saa jätta tõdemata, et näiteks igapäevane Põlvast Tartusse tööle ja tagasi sõitmine neelab rahakotist heal juhul 70 eurot kuus rohkem kui mullu. Kuidas nii?

Praegu maksab diislikütus 1,9 eurot liitrist ehk 60 senti rohkem kui mullu sügisel. Arvestame auto kütusekuluks optimistlikult 6 liitrit 100 kilomeetri kohta ja sedagi, et Põlva-Tartu-Põlva teekond on laias laastus 100 kilomeetrit, mida tuleb Emajõelinnas tööl käies sõita viis korda nädalas ehk 20 tööpäeval kuus. Kulu 228 eurot kuus ehk 72 eurot rohkem kui eelmise aasta sügisel. Selle raha eest saaks isegi tänaste hindade juures poest kärutäie toidukraami. Kui auto janusem ehk võtab sajale kilomeetrile seitse liitrit, siis saab aastatagusele väljaminekule lisada veel 12 eurot kuus. Kaheksaliitrise kulu puhul 24 ehk 96 eurot kuus rohkem. Sellised summad panevad maainimest juba tõsiselt mõtlema ja kokkuhoiuvõimalusi kalkuleerima.

Mitusada eurot autopaaki
Martin on 30ndates eluaastates perepea, kes elab Põlvamaal maakohas ja käib veerandsaja kilomeetri kaugusele Põlvasse tööle. Toidu ja esmatarbekaupade järele järele tuleb minna enam kui kümmekonna kilomeetri kaugusele.

„Sügistalvel ja kevadkuudel koguneb umbes 1500 kilomeetrit kuus küll. 50 kilomeetrit on juba edasi-tagasi tööle. Nädalas 250, kuu peale 1000 – ja nipet-näpet asjaajamisi,” hindab ta oma autosõite.

Mees märgib, et kevadel kulus tal autokütusele ühes kuus 150‒200 eurot.

„Ikka on kütusehinna tõus pere eelarvet mõjutanud. Töölkäimine on märksa kallimaks läinud. Ja ka poodides on kõik kallimaks läinud, sest kütus mõjutab ju kõike. Kui hinnata kütusehinna tõusu mõju rahakotile, siis skaalal ühest viieni ikka neli,” ohkas ta.

Kui Martini lapsed suuremaks kasvavad, tuleb ilmselt hakata ka neid maalt keskusse kooli ja huviringidesse vedama ning sõidukilomeetreid ja auto jootmist tuleb perele veelgi juurde. Mehe sõnul ei ole perel siiski tekkinud mõtet maakodu maha jätta ja näiteks Põlvasse korterisse kolida. Hinnatõus on aga siiski hirmutav ja Martin on arutanud, missuguseid muid elamiskulusid kärpida saaks. Sest kui näiteks küttepuid saab oma metsast ise teha, siis bensiini ega diislikütust ju ise ei tooda.

„See on päris tõsine probleem ja mõjutab kõiki maainimesi päris hullult – selle aasta üks tõsiseimaid muresid,” tõdes maamees. „Tööle pead käima ja kütust ostma, ükskõik mis hind sel on. Sealt kärpida või midagi teha ei saa.”

Mis saab maakoolide õpetajaskonnast?
Eesti Päevaleht on leidnud ka drastilisemaid näiteid ehk peresid, kes maalt linna tööle ja kooli-lasteaeda-huviringidesse pendeldades kulutavad autokütusele 600 ning isegi 700‒800 eurot kuus. Väljaanne tõi üheks näiteks Valga riigigümnaasiumi inglise keele õpetaja Bret Baussova, kes elab koolist ligi 40 kilomeetri kaugusel. Ehkki ta auto on säästlik, hindab naine, et tal hakkab sügisel töölkäimisele ja lapse kooliviimisele kuluma varasemast kaks korda rohkem raha ehk umbes 200 eurot kuus. See moodustab õpetajapalgast ligi viiendiku ja ennegi hoolikalt planeeritud eelarves ei paista kokkuhoiukohti kuskilt. Ühistransporti naine kasutada ei saa.

Põlvamaalt Vilustest on lähimatesse keskustesse Räpinasse ja Põlvasse mõlemasse maad 20 kilomeetri ringis, Võrru 30 ümber. Viluste põhikooli direktor Kersti Juurma ütles LõunaLehele, et õnneks on suurem osa õpetajaskonnast kohalikud või lähikonna inimesed. Lähikond tähendab maal seda, et õpetajad sõidavad oma isikliku autoga kooli tööle 10‒15 kilomeetri kauguselt. Väiksem osa õpetajatest tuleb argipäeviti Vilustesse kaugemalt, ühe pedagoogi jaoks tähendab koolipäev kokku 100 kilomeetri läbimist.

„Meil on oma toetusmeetmed neile, kellel on pikad sõidud teha. Seni pole keegi kurtnud otseselt töölkäimise kulude üle, aga eks kütusehinna üle muidu kurdetakse ja sellest räägitakse kogu aeg,” tõdes Juurma.

Mõistagi on õpetajatele sõidukompensatsiooni maksmine kulukas kooli eelarvele. Käesoleva aasta puhul oli õnneks hinnatõusuga arvestatud ja aasta lõpuni peaks kool hakkama saama. Järgmise aasta eelarve planeerimine on aga keerulisem ja nõuab direktori sõnul põhjalikumat kalkulatsiooni.

Kas Viluste koolis on seda ka juhtunud, et mõni õpetaja läheb ära või tulija loobub, sest kalkulatsioon näitab, et kütusehinna pärast ei tasu ära?

„Ma usun, et seda saab nüüd juhtuma küll,” nentis koolijuht. „Kui me sooviksime näiteks võtta uut töötajat Tartust või kuskilt sellisest kohast. Tõenäoliselt hakkab seda järjest sagedamini juhtuma. Praegu veel otseselt mitte, meil pole nii suurt töötajate põuda olnud. Aga pikk vahemaa on ka enne hinnatõuse olnud üks põhjusi, miks töötaja kaugemalt ei tule. Lisaks kütusekulule panevad inimesi mõtlema tee- ja ilmaolud. Kütuse hind, kui seda veel kompenseeritakse ka, ei ole põhiargument, aga pikk vahemaa heidutab inimesi. Tartu pool elavad õpetajad leiavad lähemalt töökoha.”

Ka Juurma ise on Viluste mõistes lähikondne ehk sõidab tööle kümmekonna kilomeetri kauguselt. Tõusnud kütusehinnad on mõjutanud ka teda isiklikult. Maal elav inimene tema sõnul ühistranspordi peale eriti loota ei saa ning paratamatult tuleb asjaajamisteks kasutada autot.

Koolijuht nentis, et omajagu palju on lapsevanematel tegemist laste huvitegevuse toetamisega ehk laste vedamisega huviringidesse ja tagasi koju.

„Sõit on nii palju kallinenud, et kindlasti mõjutab pere eelarvet,” sõnas Juurma. „Samas pole ma kuulnud, et mõni laps sellepärast huviringis osaleda ei saaks või miskit jääks tegemata – inimesed on tublid ja leidnud võimalusi mujalt säästa.”

Võrumaa Vastseliina gümnaasiumi direktori Kristi Pettai sõnul töötavad koolis valdavalt oma piirkonna õpetajad ja kaader on väga püsiv. Mõned õpetajad käivad tööle 25 kilomeetri kauguselt Võrust, üks aga lausa pea 60 kilomeetri kauguselt Mõnistest.

„Aga jah, kütuse hind on sellise hüppe teinud, et mõjutab kõiki eluvaldkondi,” tõdes ta. „Ei ole otseselt kellegagi [õpetajatest] sellest rääkinud, aga tõsine teema ikkagi.”

Seni pole õpetajad kütusehinna pärast Vastseliina koolis töötamisest loobunud. Pettai sõnul on mõned Võrus elavad õpetajad ka koopereerunud ehk käivad tööl ühe autoga, ta soovitab seda võimaluse korral teistelegi.

Pettai ise elab koolist ca 30 kilomeetri kaugusel Võru külje all Puusepa külas. Tõusnud autokütuse hind pole jätnud mõjutamata tedagi.

„Eks see ikka kõiki puudutab. Mõtled ja kalkuleerid. Sõidud tegemata ei jää, eks hoitakse mujalt kokku. Mõtled, et kas sõita nii või naa, kas saab kellegagi mõnd sõitu ühildada. Mõtled natuke rohkem ette,” kirjeldas ta, et autosõidud on läinud põhjalikuma planeerimise alla.

Maaelu ja hariduselu tume tulevik
Vastseliina koolijuht hindas, et kütusehinna tõus on maarahva jaoks väga tõsine probleem. Maal elavad inimesed on sunnitud käima linna tööle, paljud veavad ka lapsi huvialaringidesse ja kütusehind on tõstnud ka näiteks toiduainete hindu. Kõik see paneb perede eelarvele väga tõsise põntsu, sunnib nii mõndagi sõitu tegemata ja ostu ostmata jätma. Kui tööandja pakub miinimumpalgalähedast palka, kaalub maainimene väga tõsiselt, kas või kuhu ta tööle läheb või mida teeb.

„Varsti võib juhtuda küll niimoodi, et me maale õpetajaid ei saa, kui õpetajate palka ei tõsteta. Sest kui õpetaja miinimumpalk on 1412 ja see kütusehind on ikka nii kõrge, siis õpetajad leiavad lihtsalt mingi muu väljundi. Praegu ei ole seda keegi veel tõstatanud, õpetajad on suhteliselt rahulik kontingent – ootavad, vaatavad. Aga kui sissetulek ikka kukub nii madalale, siis ei tasu varsti tööle enam käia. Ja üldse leitakse maapiirkondades muud väljundid, on see linn või linnalähedased kohad. Sellega suretatakse ka maa hariduselu varsti välja,” ütles Vastseliina gümnaasiumi juht lõpetuseks.

Nokk kinni, saba lahti
Statistikaameti andmetel käib ligi 300 000 eestlast tööl isikliku autoga ja üle 78 000 inimese elab töökohast kaugemal kui 20 kilomeetrit. Konjunktuuriinstituudi andmetel ei tule veerand kõige vähem teenivatest inimestest enam igapäevakulutustega toime. Kütusespetsialist Mart Raamat Eesti õliühingust ütles Eesti Päevalehele, et kütuse maailmaturuhinnad on langenud. Tema prognoosi kohaselt jäävad hinnad küll ka lähikuudel kõrgeks, aga tipphindadest meeletult kõrgemale ei tõuse. Raamatu sõnul vähendab kütusehindu globaalse majandussurutisega kaasnev naftatoodete nõudluse vähenemine. Teisisõnu: kui majandus langeb, saab kütust osta odavamalt – kui sul on veel alles töökoht ja palgaraha bensiini ostmiseks.

Kui Eesti riik langetaks kütuseaktsiisid Euroopa Liidu miinimumtasemele, siis langeks diislikütuse hind viis senti liitri kohta, bensiini hind aga paarkümmend senti.

 

Autor: VIDRIK VÕSOBERG
Viimati muudetud: 08/08/2022 08:41:15

Lisa kommentaar