Foto: Paul Kuimet

PEIDUS PÄRAND: Mooste kultuurimaja seinamaal „Võhandu jõe sünd”

Valmimisaasta: 1967; aadress: Põlva maakond, Mooste, Lasteaia tee 3; autor: Ilmar Malin, ei ole mälestisena kaitse all.

Ilmar Malin (1924–1994) lõpetas 1954. aastal Tallinnas Riikliku Kunstiinstituudi, mille järel tegutses kunstniku, õppejõu, kunstielu ja -hariduse eestkõneleja ja mõtestajana kodulinnas Tartus. Ehkki tema loomingu puhul rõhutatakse sürrealismi olulisust, olid talle olulised ka sümbolistlikud, filosoofilised ja religioossed otsingud. Nagu paljud tema põlvkonnakaaslased, innustus ka Malin maalikunsti potentsiaalist eluruumi rikastamisel. Ta on loonud monumentaalmaale Moostesse, Tartusse, Raplasse ja Rakverre.

1960. aastate teisel poolel ehitati Mooste mõisakompleksi ümbrusesse tüüpprojektide järgi elamud, kauplusehoone ja kultuurimaja. Need olid vajalikud tublisti kosuva Mooste näidissovhoosi töötajate teenindamiseks. Aleviku keskus planeeriti küllaltki pieteeditundlikult ning see sai 1969. aastal üleliidulise preemia. Kultuurimaja aluseks võeti arhitekt Karl Aarmanni (1922–1977) tüüpprojekt, mille järgi valmis Sürgavere kultuurimaja Viljandimaal. Moostes tegi sisekujunduse Ülo Sirp, kes ajastule omaselt kaasas kujundustöösse ka kunstnikke. Kui fuajeesse paigutati Maia Kolbergi keraamiline pannoo „Käed”, maalis Ilmar Malin nii teatri- kui sporditegevuseks mõeldud saali ühte seina muinasjutuainelise teose, mis kujutab Võhandu jõe sündi. Selles loos saab poisike kaarnate kõnest teada võlusõnad, mis vabastavad kivide alt allika ja Võhandu jõgi päästab rahva janust. Kuna tegemist oli kunstniku esimese katsetusega seinamaali alal, oli tulemus mõistetavalt kompiv. Teisalt on tegemist igati märgilise näitega 1960. aastate optimistlikust ruumikujundusest, mil kunstnikud püüdsid kunstiga suhelda nii, et see läheks korda nii autorile enesele kui ka kultuurimaja kasutajatele.

Mooste on looduskaunis koht, mida iseloomustavad nii tugev identiteet kui ka aktiivne kultuurielu. Viimase eest kannab hoolt Eesti kõige pikemaajalise traditsiooniga kunstiresidentuur MoKS. Kultuurimaja on aktiivses kasutuses ning saali kasutab võimlana kohalik põhikool. Seega on seinamaal heades kätes, ehkki pallimängud on arusaadavalt põhjustanud maalile laialdasi tehnilisi kahjustusi.

GREGOR TAUL

PEIDUS PÄRAND: Räpina gümnaasiumi kipsreljeefid

Valmimisaasta: 1961; aadress: Põlva maakond, Räpina, Kooli 5; autor: Mari Tiilen; ei ole mälestisena kaitse all.

1950-ndatel hakkas sõjast räsitud maailm end taas üles ehitama tööstuslikult toodetavatest ehituspaneelidest, millest konstrueeritud massiivsed elamurajoonid võimaldasid kiirelt leevendada karjuvat eluasemenappust. Peagi ilmnes aga kärmelt ja soodsalt kerkiva arhitektuuri probleem – see kippus olema tumm ja üksluine. Sellest idanes püüd ilmestada sõjajärgset ehituskunsti kujutava kunstiga, sama võtet oli rakendatud ka sõjaeelse modernismi puhul. Peagi hakkas avalik ruum kõikjal täituma eri tehnikas monumentaalsete ja dekoratiivsete kunstiteostega. Sõjajärgsest modernistlikust arhitektuurist kujunes omamoodi lõuend, millel otsiti oma juuri, väljendati meelsust, teostati kunstilisi ambitsioone, realiseeriti võõrvõimu pealesunnitud palet või kõike nimetatut korraga.

Nõukogude Liidus pidid sedalaadi monumentaalteosed asuma heeroldi rolli, mida täitis varem stalinistlik arhitektuur oma suurejoonelisuses. Nõukogude Eestis kippus ehitiste ilmestamine kujutava kunstiga esmalt kulgema üsna kohmakalt. Hooneid elustama pidanud teosed mõjusid sageli hoopis ehitisi koormavalt ja juhuslikult. Ka kunstikriitik Ressi Kaera nendib 1961. aastal ajalehes Sirp ja Vasar, et ehkki avaliku ruumi dekoratiivkunst areneb küll paremuse poole, on kogu ettevõtmise puhul endiselt vajaka organiseeritusest.

1961. aastal, mil dekoratiivkunsti viljelemine jõudsalt hoogu kogus, avas uksed ka praeguse Räpina ühisgümnaasiumi uhiuus modernistlik hoone. Tartu Kunstifond vahendas koolimajale ilmet andma kolm Tartu kunstnikku: skulptor Aulin Rimm kavandas metallkompositsiooni, maalikunstnik Varmo Pirk vitraažid ning skulptor Mari Tiilen kipsreljeefid. Vitraaže ja metallkompositsiooni hindas Ressi Kaera üsna lahkelt, Tiileni kipsreljeefidesse, millel oli kujutatud stseene Oskar Lutsu „Kevadest”, suhtus kunstikriitik aga üsna ettevaatlikult. Algselt helesiniseks toonitud reljeefide kohta ütleb Kaera: „Tootsi-lugude vastu ei saa midagi olla, kuuluvad ju need meie kirjandusklassikasse. Sisuliselt võiksid reljeefe siiski mitte vähem edukalt asendada graafilised lehed. Ka dekoratiivsest seisukohast leiduks mõjuvamaid vorme. Pealegi pole kips mingi tänuväärt ja püsiv viimistlusmaterjal.”

Kurioossel kombel on tänapäeval Räpina ühisgümnaasiumis säilinud vaid Mari Tiileni loodud kipsreljeefid ning teosed, mis valmisid usaldusväärsematest materjalidest nagu metall ja klaas, on hävinud.

ANU SOOJÄRV

PEIDUS PÄRAND: sekomaal „Mahtra sõda”

Valmimisaasta: 1985; aadress: Põlva maakond, Põlva vald, Peri küla; autor: Andrus Kasemaa; tempera kuival krohvil; ei ole mälestisena kaitse all.

Ürgoru kaldal, Peri vanas mõisapargis asuva Ado Eigi ja Ann Toode projekteeritud kolhoosikeskuse valmides telliti Tartu kunstnikult Andrus Kasemaalt saali otsaseina majandi nimest lähtuval teemal mastaapne pannoo.

Kasemaa pole ei tellija ootustel ega riigikorra painel lasknud kängitseda oma pöörast ja ekspressiivset kunstnikunatuuri. Maali sõjakasse keerisesse on kaasatud isegi kinonäitamisavad ja ventilatsiooniaugud. Lisaks romaani tegelastele on stseenidesse maalitud umbes pool tosinat kolhoosi töötajat, kes teose sündi uudistamas käisid (esimees on püssiga lühikeses seinas all vasakul ja raamatupidaja seaduseraamatuga paremal üleval). Rühma keskel on punase habemega Matti Milius.

2021. aasta algul restaureeris pannoo Kõrgema Kunstikooli Pallas lõputööna Randel Saveli, keda juhendas Tuuli Puhvel. Kuna praeguse Peri külakeskuse saali on kasutatud pingpongi ja piljardi mängimiseks, oli maaling saanud hulga muljumiskahjustusi, mis omakorda olid laialt valge pahtliga üle pahteldatud. Väga robustselt oli kinni krohvitud osa ventilatsiooniavadest püssitorusid.

Juba restaureerimistööde käigus hakkas restauraatoriteni jõudma kumu hoonet ja pannood ähvardavast ohust. Ja tõsi see on – vallal on plaan see maja liginullenergia meetme raames lammutada. Nii suure ja arhitektuuri integreeritud teose teisaldamine oleks päris utoopiline ettevõtmine. Kas tõesti lendavad neli varesepoega, viis hobust, umbes nelikümmend viis inimfiguuri ja fööniks liivamandalana tuulde? Õnneks on söakal külaseltsil idee, et amortiseerunud hoonet võiks oluliselt vähendada ja saalimahule vajalikke ruume, varjualuseid ja terrasse lisades sellest kunstitempel-pargipaviljon kujundada (info pärineb eelmisest aastast, vallavalitsus on vahepeal uurinud võimalusi maali säilitamiseks või isegi kolimiseks – toim).

Lõpetuseks mõte Randel Saveli uurimustööst: „Peri seinapannoo on oma olemuselt puhas tänavakunsti žanri kuuluv teos, milliseid samal ajal tehti New Yorgi tänavatel, aga mitte ENSV kolhoosikeskuste kultuurimajades. Pannoo kõnetab sotsiaalselt, sisaldab vaimukat allteksti koos peidetud nüanssidega ja on isegi tehniliselt sarnaselt teostatud.”

TUULI PUHVEL

Tekstid ja fotod pärinevad muinsuskaitsepäevade näituse „Peidus pärand. Monumentaal-dekoratiivkunst Nõukogude Eestis” materjalidest.

 

Autor: GREGOR TAUL, TUULI PUHVEL, ANU SOOJÄRV
Viimati muudetud: 28/09/2022 08:11:16