Ziemeri mõis. Foto: Mari-Anne Leht

Kodust kaugemale sõites on kindlasti sihtpunkt teada. Heas mõttes uudishimulikele võib teel midagi seniteadmatut ette sattuda. Ja kui see on positiivne ja arendav avastus, on heameel suurem. Meie avastasime ootamatult teel Alūksnesse Ziemeri mõisa.

Kunagisest Murati-Veclaicene piiripunktist läbi sõitmise järel valime Alūksnesse minekuks esimese tee, kuigi järgmised kaks, mis Riia-Pihkva maanteelt Ape teeristini Alūksnesse viivad, on mustkatte all. Tee on hooldatud ega tolma. Kui Alūksneni jääb pool maad ehk tosin kilomeetrit, näeme vasakule viivat teed, mille ääres väike viit näitab, et teejupp viib Ziemeri mõisa ette.

Pikemalt mõtlemata otsustame uudistada, mis sest, et Angela, Toivo ega mina ole sellisest kohast kuulnud.

Häärberi ees on auring veel alles, maja esimese korruse pooled aknad on vahetatud ja kunagi keskel asunud peauks on ammu kinni müüritud. Uus uks on fassaadi paremas otsas. Seda, et pool fassaadipoolsest katusest on vahetatud, märkasime sissesõidul.

Autost väljununa ei oska me mitu minutit midagi teha, sest oleme ju harjunud infotahvlitega. Siin neid ei ole. Lühikese ja kitsa eraldiseisva allee ees koristas mees tormist murdunud pärna oksi.

„Mõis on erakätes juba ligi 20 aastat ja me teeme seda samm-sammult korda, praegugi teevad siin restauraatorid tööd,” rääkis Maris. Ta märkis, et kõrgete pärnadega kitsas ja lühike allee olla rajatud mõisapreilidele jalutamiseks. Varem ei ole mõisate lähedal sellist alleed märganud.

Maris mainis, et häärberist vasakul seisvas veetornis olnud ammusel ajal isegi ahi, mis tähendas, et mõisas oli soe vesi. Torni taga aga seisnud kunagi kasvuhooned, nüüd on seal mõni juurviljapeenar.

Mees soovitas meil mõisahoonesse astuda. Tükk aega oleme kahevahel, sest kuidas sa ikka kutsumata sisened võõrasse elamisse, pealegi teises riigis. Ühel hetkel avame ikkagi ukse ja oleme suures fuajees, mis esmapilgul meenutab erinevatest stiilidest pärit mööbli ja teiste päevinäinud esemete kogumise ruumi. Vaid trepp annab teada, et oleme häärberis. Veidi kõhklevalt astume trepist üles.

Avame vanadest värvidest puhastatud ukse ja leiame ennast ruumist, kus võib mõnusasti diivanitel istudes juttu ajada ja vaadata kaminanurgas küdevat kaminat. Teisel korrusel on veel renoveerimist ootav saal, ühes toas on raamatukogu.

Osa esimese korruse ruumidest on korda tehtud ja sisutuski sees. Vahekäigu üks sein on täis kõikvõimalikke kostüüme. Nagu teatri kostüümiladu.

Meie väljumise eel astub trepist väärikal sammul alla mustas kostüümis daam. Järjekordne üllatus. Daam, kes on ilmselt ootamatute võõrastega harjunud, jääb rahulikuks. „Eestlasi on siin varemgi käinud, meie mõisast on koguni ühes teie ajalehes kirjutatud,” lausus ta ning lisas, et mõis on uudistajatele alati avatud. Koroona algusest on Ziemeri pere elukohaks.

„Meil saab uudistamise kõrval veel teatrikostüüme proovida ja ööbida,” lausus ta. Piletiraha uudistamise eest ei küsita, kuid kena on veidigi annetada.

Dita Balčus, see on daami nimi visiitkaardil, ütles, et mõis on nagu linn, mis ei saa kunagi valmis. Etteruttavalt: järgmisel päeval asusin kodus guugeldama. Selgus, et daam oli enne koroonat Riias tegutsenud erateatri direktor.

Ziemeri mõisa on kroonikates mainitud juba 16. sajandi keskel. 1700ndate alguses oli hoones tulekahju, peale seda ehitati hoone taas üles. Omanike seas on olnud nii sakslasi, rootslasi kui ka poolakaid. Viimane härra enne riigistamist oli üks von Wulfide suguvõsast. Suguvõsale kuulus ka maa pealt kadunud Mõniste mõis.

Balčus ei ole siiski esimene lätlasest Ziemeri omanik. 1935. aastal ostis mõisa Läti maapanga direktor oma tütrele. Punavõim natsionaliseeris hoone. Selles olid nõukogude ajal külanõukogu, klubi, raamatukogu, metsamajandi kontor ja mõned korterid. Praegune omanik omandas häärberi 2003. aastal.

Aimasime, et võime ümber häärberi jalutada, aga et omanik lubab ootamatult saabunud võõraid oma elamisse, kus osa ruume ootab restaureerimist, omapäi uudistama, oli üllatuseks.

Restaureeritavas mõisas ringkäik oli meeldejääv, sest siiani oleme vaid kordatehtud mõisamaju näinud, kõnelesid Angela ja Toivo. Nad lisasid, et suhtlemisaldis prouaga kohtumine lisas käigule vürtsi.

Väärikatest tammedest sõirade-pirukateni
Meid üllatas ka Alūksne linn oma põlispuude rohkuse ja rahuliku kulgemisega. Muidugi alustasime linnas ringivaatamist siin tegutsenud pastori Ernst Glücki auks istutatud tammede ja talle püstitatud mälestuskivi juurest.

Glück tuli Saksamaalt Liivimaale 17. sajandi teise poole alguses, 1683. aastal sai temast Aluliina pastor. Aluliina oli Alūksne nimi, sakslased kutsusid seda Marienburgiks. Glücki suurimaks teeneks peetakse Uue ja Vana Testamendi tõlkmist läti keelde, kuid tema algatusel avati maarahva lastele ka koole.

Glücki tegemised Liivimaal lõpetas Põhjasõda, mil venelased ta vangistasid ning Moskvasse viisid, kus mees 1705. aastal suri.

Loss jääb silma juba kaugelt. See uusgooti stiilis ehitatud hoone asub Alūksne järve lähedal. Maja trepilt on järv näha, eriti kena vaade on ilmselt teise korruse akendest. Otsustame Ziemerist saadud erilisi emotsioone kordatehtud ruumide vaatamisega mitte rikkuda ja sellepärast jätame lossis asuvasse loodusmuuseumi minemata.

Käinud Alūksnes küll kümmekond korda, oli mullegi uudiseks, et lossi ees, teisel pool tänavat on pikas reas kümned plaadid hukkunute nimedega, enamik vene nimed. Plaatide rea ühes otsas on kõrgem ja laiem betoonist alus, millel võis seista mälestusmärk langenutele.

Saarele, ordulinnuse varemete lähedale viival puidusillal jalutades otsustame, et linnuse varemetesse me ei lähe. Selle asemel külastame kohalikku poodi, sest naabrite juurest ei saa lahkuda midagi kohalikku ostmata. Ega meil valikut peale top-poe (kohalik kauplusekett „top!”– toim) ei olegi. Maximasse ei ole mõtet minna, sest meil jagub neid poode endalgi.

Ape top-poest on meeles kohapeal valmivad maitsvad pirukad ja saiakesed, mida siingi küllalt letil. Ei tulnud siinseski poes pettuda: sõir on maitsev, tikud tõmbamisel ei murdu ja Riia vahuvein tundus isegi katalaanide cava’st maitsvam. Saiakesi, kohupiimakorpe ja lihapirukaid Aluksne top-poes võib vabalt võrrelda heade perenaiste küpsetistega.

Lihapirukad, kohupiimakorp ja sõir on lätlastel väga maitsvad, kiitsid Angela ja Toivo, kes virumaalastena ei ole Lätimaal aastaid käinud. Oluline oli seegi, et müüjal jagus lahkust ja naeratust.

Ostetud kaupade hinnad koos käibemaksuga tundusid ehk veidi odavamad kui meil. Lätlaste sõira meie poodides ei olegi märganud. 370-grammine sõirapakk, olenevalt sordist, maksis ligi viis või siis veidi üle viie euro, 400-grammine leib euro 20 senti, pudel Riia vahuveini viis ja pool eurot. Ukraina kommikilo üle viie euro, 10 tikutoosiga pakk 50 senti.

Kohv on alati lõunanaabrite juures kallim, seekordne hind üllatas: poolekilone Pauligi Classic maksis üle kaheksa euro. Kohviubade paki hinda ei julgenud vaadatagi.

Lätimaal oli mõnus
Tagasi otsustame vahelduse mõttes teist teed sõita. Jaunlaicenes peatume. Teele paistab mõlemalt poolt kokku kuus-seitse mõisaaegset hoonet. Kunagise mõisa õuealal jalutades selgus, et hooneid on rohkemgi, osa neist ka korda tehtud. Mandsardkorrusega hoone otsas asuv silt viitab Jaunlaicene mõisa muuseumile. Aga kus on häärber? Poemüüja ei teadnud.

Mõisamuuseumi sildiga maja oligi kunagine häärber. Jaunlaicene, nagu ka Ziemeri, kuulus von Wulfide suguvõsale. Juba mainitud Mõniste kõrval kuulus suguvõsale ka Taheva mõis tänasel Valgamaal, Eestis kuulus neile kokku seitse, Lätimaalt palju rohkem mõisaid. Ka Läti kaunimaks häärberiks peetav Cesvaine loss kuulus von Wulfide suguvõsale. Von Wulfid olid ühed suurimad maaomanikud läinud sajandi alguses Liivimaal.

Kahju ainult, et Jaunlaicene mõisamuuseum oli varakult uksed sulgenud.

Väike mõisatuur, mis algas Rogosi kastellmõisast, sai Jaunlaicenes punkti. Rogosi häärber vaatab vastu järjest enam murenevas seisus. Mõisa õues saime teada, et seal töötab lasteaed, kus käib kuus last. Hea, et vald selle lahti hoiab.

Rogosi on Eestimaa ääreala. Jaunlaicene on Lätimaa ääreala, aga sealse mõisakompleksi eest on õigel ajal hoolt kantud. Tõsi, on sealgi raha vajavaid hooneid.

Kornetis õiget teed Krabi poole otsides näeme künklikku heinamaad, kus siin-seal ootavad suured heinapallid varju alla vedamist. Üks talupidaja sõitiski pallikoormaga vastu. Vaprad inimesed, kes suudavad kaugel keskusest vastu pidada. Võib-olla toetab neid ka ümbritsev vaikus.

Ei oskagi muud kosta, kui et: oli mõnus käik.

 

 

 

 

 

 

Autor: MARI-ANNE LEHT
Viimati muudetud: 29/09/2022 08:24:29