Küsitlus

Millisel määral plaanid tänavu kasvatada aiasaadusi?

Katastroof iga hinna eest: varjatud lehekülgi Umar Hajjamist, Titanicust ja Estoniast, 3.

Uppuv Titanic- Willy Stöweri maal

Algus 19. jaanuari LõunaLehes.

Veel ei ole hilja
Pühapäeval peale lõunat sai kapten Smith järjekordse hoiatuse, seekord omaenda kompanjonilt Baltic. Telegrammis oli öeldud, et Kreeka aurik teatas jäämägedest ja suurel hulgal triivjääst lähedalolevatel koordinaatidel. „Soovin teile ja Titanicule kõike head, kapten,” lõppes telegramm.

Teade edastati otsekohe söögisaalis lõunatavale kapten Smithile. Kapten luges raadiogrammi läbi ja ulatas selle sõna lausumata laeva reederile Bruce Ismayle. Reeder tutvus või koguni luges seda ning pistis telegrammi oma tasku. Sinna jäi see järgmiseks viieks ja pooleks tunniks, kuni Smith selle tagasi nõudis.

Laev oli silmitsi jääohuga, aga kapten jäi hoiatustest hoolimata endistviisi külmaks ja passiivseks, maakeeli öeldes külmaks nagu koeranina. Kindlasti pole kellelgi õigust hakata kaptenit osatama, kuid midagi ometi pidi kapten ohtlikuks kujunevas olukorras tegema, kui juba kolmas kell oli löönud.

Kõrvalt vaadates tundub, et kapten Smith jäi Titanicul vastukaaluks impulsiivse reederi Bruce Ismay käitumisele rohkem eraisiku kui kapteni rolli. Allikatest pole märgata kapten Smithi kätt laeva juhtimises. Sellega tegeles esimene ohvitser William Murdoch või tema asetäitjana teine ohvitser Herbert Lightoller. Kuskilt pole jäänud silma, et vastutustundetult valitud suure sõidukiiruse pärast oleks tekkinud vähimatki poleemikat või mõttevahetust kaptenisillas. Isegi mitte tollel pühapäeva õhtul, mis jäi Titanicu kaptenile ja laeva juhtkonnale viimaseks õhtuks, reisijatest rääkimata. Näis, et igasugune vaimsus ja mõttetegevus olid tollel pühapäeval Titanicu juba lõplikult hüljanud, nagu rotid hülgavad laeva enne selle põhjaminekut. Kapteni ja reederi käitumise põhjal, kelle esmatähtsaks kohustuseks oleks pidanud olema reisijate ohutus, „oli mõlema mehe käitumine kui mitte kummaline, siis igal juhul vastutustundetu”, möönab Guido Ilves Titanicu raamatus.

Titanicu asukoht Balticult saabunud hoiatuse ajal oli 240 miili eesootavatest jäämägedest. Näib, et Balticu hoiatus osutus küllaltki täpseks. Kui arvestada, et Titanicu kiiruseks oli 22 sõlme, võis laeval kuluda 10‒11 tundi ohtlikku piirkonda jõudmiseks. Juhul, kui telegramm saabus kella ühe-kahe paiku, kui kapten Smith lõunatas, võis Titanic jõuda triivjää piirkonda juba enne keskööd.

Mõni minut peale Balticu raadiogrammi saabus jäähoiatus ka Saksa reisiaurikult, milles teatati, et nad möödusid äsja 41°27´ põhjalaiusel ja 50°08´ läänepikkusel kahest suurest jäämäest. Kuna teade ei olnud suunatud ekstra Titanicule, siis edastasid Titanicu radistid selle Ameerika hüdrograafiatalitusele. Tähendatud jäämäed asusid tol hetkel 12,5 miili kaugusel Saksa aurikust, millele White Stari uhiuus laev seitse tundi hiljem otsa pani.

Päeva teisel poolel hakkas õhutemperatuur kiiresti langema. Reisijad lahkusid jalutustekkidelt ja otsisid soojust mugavatest kajutitest. Aega veedeti suitsetamissalongis, raamatukogus või küdeva kamina ees. Lapsed jooksid ringi mööda lõputuid koridore ja tundsid rõõmu ennenägematust toredusest. Kajutites hakkasi reisijad riietuma õhtusöögiks. Taevas oli juba pime ja laeva vahtkond valmistus öiseks teenistuseks. Esimene tüürimees Murdoch jälgis, et miski ei varjutaks vaadet sillalt või mastikorvist. Veelgi rohkem pöörati tähelepanu, et laeva tuled ei valgustaks merd laeva ees, kuna see raskendaks vahimadrustel jää märkamist. Oli kuupaisteta öö ja ainsaks taevavõlvi valgustajaks olid kirkalt säravad tähed.

Temperatuur langes kiiresti ja kella kaheksaks oli see 4 kraadi. Samal kellaajal püüdis laeva radist kinni Liverpoolist Bostonisse sõitva Inglise kaubaauriku raadiogrammi, milles anti edasi hoiatus kolme suure jäämäe kohta, mis võisid olla umbes 55 miili Titanicu kursist põhja pool. Radist edastas selle raadiogrammi silda.

Meri oli endiselt rahulik nagu tiik ja halvim oli selles, et nii vaikses vees oli kõige raskem jääd märgata. Umbes kell 21.30 läks kapten Smith oma kajutisse ja käskis ennast äratada ilmaolude halvenemise korral. Kuigi õhtune jääoht oli võrratult suurem kui päevasel ajal, jättis kapten jõusse hommikuse korralduse jätkata sõitu endise kiirusega 22 või 22,5 sõlme. Aga kapten – jumal taevas. Ja sinna ta peatselt ka jõudis.

Viimane ja väga oluline telegramm Titanicu jaoks saabus pühapäeval kell 21.40 läände sõitvalt aurikult Mesaba, teate sisuks jääväljad ja suured jäämäed piirkonnas. Kuna laeva radist Phillips tahtis soodsat sidevõimalust Newfoundlandi Race'i neemega ära kasutada, siis pani ta Mesabalt saabunud raadiogrammi lihtsalt kõrvale. Sinna see jäi ja sealt ei jõudnud ta kunagi sillale. Seda viimast ja kõige olulisemat hoiatust ei näinud enam ka kapten Smithi silmad.

Katastroof oli juba oma ohvrit silmanud ega olnud valmis seda käest andma. Isegi kui telegramm oleks kaptenisilda jõudnud, ei oleks selle peale ootuste kohaselt mingeid järeldusi tehtud, nagu näitas eelmiste päevade praktika. Kiirust poleks vähendatud ja kurssi poleks ka muudetud. Nähtavasti istusid White Stari juhid sedavõrd kindlalt Smithi kukil, et argumentatsioon kapteni iseseisvusest oli muutunud tühipaljaks sõnavahuks. Hilisemast vaatenurgast lähtudes ei tundu White Stari valik Smithi kasuks sugugi juhuslik, sest vaevalt oleks mõni noorem kapten allunud nii leebe kuulekusega White Stari pretensioonikale nõudele – kiirus iga hinna eest.

Umbes samal ajal Mesabaga üritas Titanicut hoiatada veel Californiani radist Evans, kes teatas: „Oleme jääst ümbritsetud ja peatusime.” Ent enne veel, kui ta oleks jõudnud teatada jäävälja koordinaadid, katkestas radist Phillips teda lausa jõhkralt: „Jää vait. Olen kinni. Töötan Race'i neemega. Sa katkestad mu ühendust.” Phillips ei läbenud oodata isegi nii kaua, kuni Evans oleks teatanud talle ohtliku ala koordinaadid, vaid lõpetas kohe ühenduse.

Ühest õpetlikust raamatust laeva navigeerimise teemal olen lugenud, et laevakompanii juhid ja kaptenid ei tahtnud arvestada, et võrdeliselt aluse veeväljasurve ja kiiruse kasvuga suureneb ka kokkupõrke oht. See on peaaegu õige, aga ainult osaliselt. Juba tehnikumis õppisime, et laeva purustav jõud ehk kineetiline energia kokkupõrkel jäämäega kasvab mitte võrdeliselt, vaid ruutvõrdeliselt aluse kiiruse kasvuga. Selles on väga oluline erinevus. Kui kapten otsustas sõita kümne sõlme asemel kahekümnega, st kaks korda kiiremini, siis kasvas laeva võimalik peatamisteekond mitte kaks, vaid neli korda. Ning kineetiline ehk liikumise energia ja purustav jõud ei ole sel juhul mitte võrdeline laeva massi ja kiiruse, vaid laeva massi ja kiiruse ruudu korrutisega.

Sama ohtlik seos esineb ka autode põrkumisel, mida on autojuhid lugematuid kordi oma elu hinnaga kogenud. Aga see polegi oluline, sest võiks küsida ka teisiti. Et vähendada seda purustavat jõudu ehk kineetilist energiat kaks korda, siis mitu korda pidi vähendama laeva kiirust? Ilmselt mitte kuigi palju – sest ruutjuur kahest on 1,4. Niisiis tuleks vähendada kiirust vaid 1,4 korda, et peatamisteekond väheneks kaks korda – 850 meetrilt 400‒450 meetrile ‒ ja vahimadrused oleks vaevata võinud märgata õigel ajal ohtlikku jääd.

Loodetavasti arvestavad kõik noored laevajuhid sellega, nagu ka Titanicu kapten oleks omal ajal pidanud seda tegema. Aga elus, nagu tavaliselt ikka ja alati, on kõik kordumatu ja ikka teisiti. „On teisiti ja seekord hoopis teisiti,” jättis meile mälestuseks ka üks eesti luuleklassik oma värsirea.

Oli juba liiga hilja
Võiks öelda, et nende targutuste ajal jäi Titanicul New Yorgi sadamani veel üle tuhande miili. Laeva tohutud sõukruvid tegid 75 pööret minutis ja gigandi kiirus oli sel päeval juba 22,5 sõlme. Kellaosutid näitasid, et kesköötund on kolmandas veerandis. Kui vahimadrused unistasid juba saabuvast vahetusest ja soojast kajutist, kõlas mastikorvist kolmekordne kella helin, mis tähendas ohtu. „Jäämägi otse ees!” hüüdis Fleet mikrofoni.

Mõlemad vahimadrused tardusid soolasammastena teineteise kõrval ja jälgisid, kuidas saatusliku jäämäe sakiline tipp neile lähenes. „Rool tüürpoordi!” hüüdis Murdoch roolimehele ja masinaruumi: „Täiskäik tagasi!” Midagi rohkemat polnud enam nende võimuses. Mehed seisid, käed ristatud palves. „No pööra nüüd! No pööra ometi!” sosistasid nende huuled. Aga kõik on jäänud juba hiljaks. Jää ragisedes ja metalli kriisates kraapis tohutu tüürpoord kõrge jäämäe seina, enne kui see pikkamisi eemaldus. Need, kes juhtusid seda dramaatilist hetke nägema, hingasid kergendatult. „Tänu taevale! Seekord läks mööda!” Oleks tõesti võinud minna.

Kuid kõik läks teisiti. Titanic oli saanud saatuslikke kahjustusi 90 meetri ulatuses oma kerest. Kuigi kahjustuste üldpindala merevee pääsuks laeva ruumidesse võis olla 1,1 ruutmeetri ringis, oli vigastuste suure sügavuse tõttu (umbkaudu 7 m) igasugune plaasterdus välistatud. Viimast võimalust puuseppadega küll arutati, kuid suure sügavuse ja surve tingimustes tuli sellest lahendusest loobuda.

Reeder Bruce Ismay, kes oli juba voodis, tundis väga selgesti tugevat raputust. Ehmunult tõusis ta voodist ning oli kindel, et laev oli kuhugi otsa sõitnud. Kui see tohutu krigin ja ragin vaibus, tormas ka kapten Smith sillale. „Mis see oli, mister Murdoch?” – „Jäämägi, söör. Tahtsin kurssi muuta ja andsin tagasikäigu, kuid jäämägi oli liiga ligidal. Ma ei saanud enam midagi teha.”

Kapten koos laevaehitaja Andrewsiga läks uurima vigastuste ulatust. Peagi ilmus sillale ka Bruce Ismay, kes nähtavasti muretses samuti laeva seisukorra pärast. „Kas usute, et Titanic on tõsiselt viga saanud?” – „Ma kardan, et jaa,” oli kapteni vastus. Kui esimene tüürimees Murdoch ja laeva peakonstruktor Andrews jõudsid tagasi ringkäigult, saabus koos nendega Hiiobi sõnum: Titanic suudab jääda vee peale veel paariks tunniks. Siis on lõpp.

Bruce Ismay tõdes õudusega, et tema uhiuus laev ja koos sellega poolteist tuhat reisijat on määratud hukkumisele. Kuid oli ju tema see, kes paharetina kaptenit piiras, et too säilitaks vähemalt senise kiiruse. Tema oli see, kes tingis kaptenilt, et laev suudaks püsida rekordiüritajate hulgas. Tema oli see, kes kemples Cunard Line'iga, et nende kaptenid peavad tundma konkurendi hingeõhku oma kuklas.

Kui Titanic Queenstownis peatuse tegi, mängis Ismay laeval kaptenit, instrueerides vanemmehaanikut, millise kiirusega peab laev ühe või teise liini lõigus sõitma. Ismay läks oma fantaasias isegi nii pööraseks, et kapteniga kooskõlastamata muutis laeva saabumisaega New Yorki, viies selle teisipäeva õhtult üle kolmapäeva hommikule. Tol pühapäeval oli ta juba nagu meeskonna liige, kes on kursis teistelt laevadelt saabunud informatsiooniga jääolude kohta. Daamide juuresolekul meeldis Ismayle kelkida oma positsiooniga. Õhtu saabudes riietus ta smokingisse ja suundus restorani.

Kuid nüüd ... jah, nüüd on ta tuttuus laev merepõhja minemas ja jällegi oli tema see, kelle veenmisel nõustus White Stari juhatus vähendama kahekordselt päästepaatide arvu – 40 pealt 20-le. Neid mõtteid mõlgutades märkas ta, et Titanicu vöör oli juba märgatavalt kreenis. Tähendab, Titanicu põhjaminek on vaid aja küsimus.

Kõigile pardal viibijatele, kes olukorda taipasid, oli see kohutav vapustus – ka kaptenile endale, kes aastaid tagasi oli juhtinud Adriaticut. Siis oli ta intervjuu korras tähendanud, et ta pole oma 40-aastase teenistuse jooksul kordagi sattunud nimetamisväärselt ohtlikku olukorda ega ole kordagi näinud laevavrakki. Et ta pole kunagi sattunud sundseisu, mis oleks võinud lõppeda katastroofiga. Kuid nüüd viibis ta avaristina laeva pardal, mis oli kaks korda suurem ja kaks korda merekindlam Adriaticust. Kuid selle vahega, et Harland & Wolffi laevaehitaja Thomas Andrews tema kõrval väidab, et paari tunni pärast on see laev juba merepõhjas. Kas oli see siis saatuse irve kapteni sõnade kohta, mida ta lausus Adriaticul? Või oli see merejumala kättemaks selle eest, et Titanic jäi ristimata ja ootas nüüd jäämägede vahel oma saatust?

Aeg oli hinnas ja Smith ruttas raadioruhvi, et vähemalt hädaabi kohale kutsuda. Kellaaeg lähenes veerand ühele, kui kapten sisenes raadioruhvi ja andis radistile sedelikese Titanicu koordinaatidega. Täpsustuseks küsis Phillips, kas ta peaks kasutama üldtuntud hädasignaali CQD? „Jah, otsekohe!” Phillips võttis kõrvaklapid ja ning hakkas toksima morsevõtmega hädasignaali MGY Titanicu kutsungina ning CQD – come quickly, danger – tulge ruttu, hädaoht. Et 1906. aastal oli rahvusvaheline konventsioon kehtestanud uue hädakutsungi SOS, siis nooremradist Harold Bride'i soovitusel saatis Jack Phillips ka selle signaali Titanicu koordinaatidega. Kell oli siis 0.45, kui uppuvalt Titanicult läks maailmaruumi esimene appikutse hädasignaaliga SOS.

Viimast korda tuli kapten Smith raadioruumi, kui kellaosutid näitasid juba üle kahe (2.05). Siis kapten tuli ja vabastas radistid nende kohustusest. „Teie kohus on täidetud, rohkem ei saa te enam midagi teha. Olete vabad. Päästke end, kui suudate” (G. Ilves).

Järgneb.

 

Autor: ERIK KAMBERG
Viimati muudetud: 02/02/2023 08:30:14

Lisa kommentaar