Rõuges elavad lohed. Vähemalt saab sellise kinnituse samas kandis elava ajakirjaniku Grethe Rõõmu uuest lasteraamatust ,,Lohe Lembitu lood. Pahandus Ööbikuorus".

Raamatu esmaesitluse ajaks, mis toimus pea nädalajagu päevi tagasi Rõuges, oli lohe Lembit juba mõnda aega ilmas elanud. Ühelt poolt oli raamat kümmekond päeva tagasi trükist tulnud, teisalt aga oli raamatu tegelaskuju – maailma kõige pisem, kuid see eest väga suure südamega lohe – juba pikemat aega Grethe enda laste unejuttudes eksisteerinud.

Rõõm rääkis, et lohe Lembitu lugude raamat sai alguse siis, kui ta perega Rõugesse kolis. Grethe poeg Emil läks seal uude lasteaeda. Seal talle aga esiti üldse ei meeldinud. Nii leidis Grethe, et ta pojal võiks olla üks hea ja armas sõber, kelle ta lasteaeda kaasa võiks võtta ning kellelt ka omamoodi tuge saada.

,,Kui oled värskelt hakanud lasteaialapseks, nagu juhtus mõni aasta tagasi meie pojaga, on tore kuulda, et teised, isegi lohed, käivad lasteaias. Mängivad, söövad ja magavad seal, kuni vanemad on tööl," meenutas ta seda, kuidas lohe Lembit üldse ilmavalgust nägi. ,,Ja kui mõnus on teada, et lasteaed, see pole mingi hirmtõsine koht! Hoopis sõpru ja nalja leiab sealt."

Nii sai Grethe pojaraas endale lasteaeda kaasa jutud pisikesest lohe Lembitust, loheema Heleenest ja lohepapa Peetrist, kes elavad oma lohe-elu Ööbikuorus.

Idee väikesest kurjast koerast

Sellel, miks raamatu kirjutamisel just lohetemaatikast ainest ammutati, on üks omamoodi naljakas põhjus. Nimelt pole raamatu autori pere alati ,,loheoru" külje all elanud. Mõned ajad tagasi käis nende pere rattamatkal. ,,Pidime tiirutama Võru ümbruses, aga nagu ikka meiega juhtub, keerasime paaris kohas valesti ning leidsime end Rõuges," meenutas lohe Lembitu autor. ,,Üsna meie praeguse kodu lähedal kihutas valge nässu hirmsalt huilates üle kõrrepõllu ning jäi rõõmsalt hammustades mehe säärde rippuma. Soe ja sõbralik suhe Rõugega oli alanud." See koerake ise nägi parajalt lohe moodi välja, selline tige, aga samas armas.

Edaspidi piisas paarist käigust Ööbikuorgu, kui juba oligi selge, et see sügav ja võõraste silmade eest mõnusalt kaitstud kuru on lohede kodu. Lembitu, tema pere ja paljude teiste lohede kodu. ,,Elavad seal rahulikult oma lohe-elu ning inimestega suurt kokku ei puutu," tõdes Grethe. ,,Kuni pisike lohe Lembit maandub kogemata Emili ja Sandra tiigis."

Lohe Lembitu lugusid hakkasid lapsed peagi õhtujuttudena kuulma. Mingil hetkel said need aga ka kirja pandud ja sealt edasi tekkis plaan need raamatuks seada.

Lugusid elust enesest

Juba põgus pilk raamatu lühitutvustusele annab aimu sellest, et lisaks lohejuttudele saab sealt lugeda ka nii mõndagi tõsielulist. See kollane maja, kuhu raamatus kolisid elama Sandra ja Emil, on ka päriselt Rõuges olemas. Nii mõnedki vallatused ja juhtumid, millest teoses juttu, ongi aset leidnud just autori enda peres või tema lähedastega.

,,Ükski neist pole otse elust maha kirjutatud, aga mõnda on meie perest ka. Ei saa ju jätta üles tähendamata lugu näiteks sellest, kuidas haarad metsast peotäie mustikaid ning hakkad neid naudinguga ükshaaval suhu loopima," tõmbas autor paralleele raamatuloo ja päriselu vahel. ,,Ja mis tunne on avastada, et see, mida mustikaks pidasid ning kõigest väest üritasid keelega laiaks litsuda, polnudki mustikas. Oli hoopis tigu!"

Ka tegevuskoht, nagu eestpool juba öeldud, on reaalne. Kui tavaliselt algavad muinasjutud ikka sõnadega ,,Seitsme maa ja mere taga" või ,,kuskil kaugel maal", siis sedakorda pole mõtetes vaja kaugele rännata. Tõelisi pärleid võib leida just lähedalt. ,,Rõuge on maailma kõige ilusam koht lihtsalt," selgitas Grethe vastuseks küsimusele, miks on raamatu sündmuspaigaks just kõne all olev kant valitud. ,,Täiesti võimatu on mitte kirjutada Rõugest, kui sa Rõuges elad."

Esmakohtumine esmaesitlusel

Raamatu piltide autor, Kristi Tuhkru-Tamm pole aga sugugi mitte siitkandist. Tema on päris hoopis Pärnust. Nii juhtuski, et piltide autorit kohtas Grethe näost-näkku esmakordselt alles esitlusel.

Seega sai raamat illustreeritud tõeliselt infoajastule omasel viisil ja seda juba algusest saati. Nimelt joonistas Tuhkru-Tamm oma pojale ühe pildi ja riputas selle enda blogisse üles. Pildi all seisis üks illustraatori unistusi. ,,Lapsepõlves oli mul unistus raamatut illustreerida," meenutas Tuhkru-Tamm lohelugude raamatu esitlusel.

Grethe, olles blogis pilti näinud, palus Tuhkru-Tammel teha paar proovipilti, millega too ka rõõmuga nõustus. Kui need käes, oli selge, et tema on Lempsu illustraator. ,,Humoorikad, väikese kiiksuga pildid – täpselt sellised, nagu ette kujutasin," põhjendas Grethe.

Edasi käisid asjad nii, et Grethe saatis raamatu illustreerijale lugusid ning viimane saatis lugude kohta käivad pildid vastu. Tulemusega jäid rahule mõlemad.

Kõigile, kellele meeldib hea tuju

Lustliku sisuga raamat, mis liigitub küll lasteraamatute alla, on tõenäoliselt hea lugemine ka täiskasvanutele. ,,See on nendele, kes tunnevad, et nendes on natuke last veel peidus," selgitas autor. ,,Kõigile neile, kellele meeldib hea tuju."

Et lugejate hea tuju raamatu lõppedes lõppema ei peaks, on lohe Lembitu lugudele veel järgegi oodata: raamatu teine osa on varsti poole peal.

Kas lohe Lembitust võiks aga saadagi pisike Rõuge legend, kelle kaudu näiteks lastele piirkonda tutvustada võiks?

,,Lempsu legendiks saamine pole küll eesmärk omaette," selgitas Grethe. ,,Küll on tegevuse sidumine Rõuge ja Ööbikuoruga minu pisike aitäh kohale, kus on ütlemata armas elada. Eks sellega on nii, et reaalsust ei maksa hirmtõsiselt võtta. Olen kümmekond aastat töötanud ajakirjanikuna, kuulanud sadu lugusid, ja mida aeg edasi, seda enam tunnen, et headust ja huumorit võiks elus olla kordades rohkem. Nii elavad lohed Ööbikuorus. Ja on ütlemata tore, kui neid tullakse sinna otsima!"

Autor: MARI LEOSK
Viimati muudetud: 24/09/2009 12:26:11