MARKO KAASIK: Nursipaluga kiirustamine on oht sisejulgeolekule

Paistab, et Nursipalu harjutusväljaku laiendamise pausile panek oli ainult silmapete enne valimisi: sama peaministri uus valitsuskoalitsioon kavatseb seadust muuta selleks, et asi kiirkorras läbi suruda. Toompeal vist ei saada aru, kui suur julgeolekurisk sellega võetakse.

Reaktsioon Ida-Virumaa valimistulemustele, kus üle kaheksa tuhande hääle said potentsiaalselt Eesti julgeolekut ohustavad kandidaadid, oli valuline. Kummatigi jäi täiesti tähelepanuta Kagu-Eesti valimisringkonnas toimunud muutus: kuigi EKRE kaotas üleriigilises arvestuses võrreldes 2019. aasta valimistega 1,7% hääli ja kaks kohta riigikogus, võitis ta selles ringkonnas üle tuhande hääle ehk 1,8% juurde. Tõsi, sadakond häält ehk 0,2% võitsid juurde ka Eestimaa Rohelised, kelle toetus samuti üle riigi langes.

14. veebruaril avaldas MTÜ Meie Nursipalu veebileht Eestimaa Roheliste seisukoha, mis nõuab täielikku planeerimisprotsessi, mõjuhinnangut ja alternatiivide kaalumist. Päev hiljem reageeris samas tormiliselt EKRE, püüdes veelgi kõvemate sõnadega muljet avaldada. Juba poolteist kuud varem oli riigikogule üle antud rohkem kui 11 000 allkirjaga petitsioon, mis nõuab harjutusvälja laienduse peatamist sellisel kujul ja uue protsessi algatamist headest planeerimis- ja kaasamistavadest lähtudes. Tundub, et Nursipalu valu kajastus kohalikes valimistulemustes ja andis paraku rohkem hääli EKRE-le, kes suutis riigikogu toetusraha abiga oma sõnumit valjemalt esitada.

Ma ei spekuleeri siin selle üle, mis oleks võinud olla, kui „asja oleks teistmoodi aetud“, aga täna tuleb Võrumaa uudiseid ja sadu sotsiaalmeedia postitusi jälgides tõdeda: Nursipalu harjutusvälja laiendamise vastu võitlejatele ei saa vähemalt lähiajal mingi infooperatsiooniga pähe istutada mõtet, et laiendus on vajalik ja nad peaksid järele andma.

Valitsus saab muidugi kõike kohapeal toimuvat ignoreerides plaani teoks teha, aga vimm ei kao kuhugi. See hakkab väljenduma vähemalt kohalike ebasõbralikus suhtumises teise jalaväebrigaadi ja küllap veelgi enam liitlasvägede võitlejatesse. Iseäranis nukras seisus on Võrumaa kaitseliitlased, kes käsuliini pidi kaitseväele alludes oleksid ühed harjutusvälja kasutajad, aga samas kuuluvad selle vastu meelestatud kogukonna hulka.

Võrukeste etniline identiteet on siiani olnud üheselt Eesti Vabariiki toetav, aga valitsuse tänane tegevus on seda toetust murendanud. Nursipalu ümber toimuv andis otsustava tõuke juba aastakümnete jooksul toimunud konsolideerumisele ja enda määratlemisele põlisrahvana – oodatavalt vormistatakse see otsus 22. aprillil toimuval Võrokeste kongressil. Ei tundu võimalik, et see liikumine võiks end positsioneerida mingilgi moel venemeelsena, aga sellegipoolest tuleb Eesti valitsusel nüüd kõvasti vaeva näha usalduse tagasivõitmiseks Võrumaal. Jutt on kaugelt rohkemast kui paarikümnest perest, kelle eluase otse harjutusväljale jääb. Tuhanded tunnevad end otseselt häirituna paukudest ja vägede liikumisest. Piirkonnale eluliselt tähtis turismimajandus kannatab.

Etnilise vähemuse ebaõiglasest kohtlemisest tingitud aastakümneid hõõguvad konfliktid on tavaline nähtus arengumaades, aga neid tuleb ette ka Euroopas. Lähiminevikus nõudsid hulga ohvreid Põhja-Iirimaa ja Baskimaa konfliktid. Nüüd hõõgub katalaanide vaen Hispaania valitsuse vastu, kes taganes neile antud tugevama autonoomia lubadusest. Õnneks ei ole seal asjad inimeste tapmiseni läinud, aga me ei tahaks ju ka mitte sellist tüli Eestisse!

Nii nagu täna ei ole kasu „mis olnuks, kui ...“ mõtekäikudest, ei ole kasu ka õigusfilosoofilistest arutlustest selle üle, mil määral Võrumaal toimuv on õiglane või ebaõiglane. Ammugi mitte ühe rahvakillu häbimärgistamisest. Kui inimesed tajuvad ebaõiglust, siis nad ka käituvad sellele tundmusele vastavalt. Pealinnast vaadates võib täna külmavereliselt otsustada, et Venemaalt lähtuva suurema ohu tõrjumiseks võtame selle riski, et paar protsenti rahvast, ühe ääremaa elanikud, võivad muutuda ebalojaalseteks. Aga kui kaitseplaan sel moel teoks teha, siis ei kao vimm kuhugi – seda ka mitte siis, kui Venemaal toimub lähiajal soodne võimupööre ehk piltlikult öeldes 1991. aasta on tagasi. Just sellisel juhul, mida me kõik ju sisimas loodame, tundub ebaõiglus tagantjärele kõige suurem, sest kodude kaotuse ja maastiku hävitamise hinnaga rajatud objekt on siis surnult sündinud.

Mul ei ole hingeliselt kerge neid ridu kirjutada, aga ma pean vajalikuks ametisse astuvat Vabariigi Valitsust hoiatada. Parim, mida praegu teha saab, on võtta Nursipalu laiendusega aeg maha ja minna asukoha alternatiivide kaalumise, mõjuhindamise ja avaliku arutelu teed. Võib-olla aasta või kahe pärast ei nõua olukord enam nii ränga otsuse kaalumist. Täna tuleb teha veelgi rohkem diplomaatilisi jõupingutusi, et Ukraina saaks kõik vajaliku okupatsiooniarmee purustamiseks ja kogu alates 2014. aastast okupeeritud territooriumi vabastamiseks.

Isegi halvimal juhul, kui mingi tänasega sarnanev terrorirežiim jääb Venemaal püsima, on see peale kaotust sõjaliselt ja majanduslikult nii kurnatud, et vajab aastaid aega oma ründevõime taastamiseks. See on mõtlemise, planeerimise ja alternatiivide kaalumise aeg meile.

 

Autor: MARKO KAASIK, Erakond Eestimaa Rohelised esimees
Viimati muudetud: 30/03/2023 10:15:53