Küsitlus

Kas sinu aiatehnika on algavaks muruniitmise hooajaks valmis?

Võrumaa koolilugu kirjades 1941‒1953, 5.

Võrusoo koolimaja.

Algus 4. mai LõunaLehes.

Õpetaja lojaalsus on parim kaitse
Pärast nõukogude võimu taastamist ootasid Eesti ühiskonda ja kooli uued katsumused. Lojaalsus režiimile ja valmisolek koostööks oli nagu kahe teraga mõõk. Ühel päeval andis see leiva ja ameti, teisel päeval sai osaks kott ja kepp või viidi ka betooni peale. Kes kollaboreerus või värvati, pidi seda hiljem veenvalt motiveerima, et ta tiriti vägivaldselt kaasa. Mõnel juhul õnnestus viidata sundvärbamisele omakaitsesse või Eesti leegioni, nagu kirjutab oma biograafias Võrusoo kooli juhataja Elmar Purru.

Eesti Vabariigi ajal oli koolinoorte auasjaks kuuluda Noorte Kotkaste või Kodutütarde malevasse. Hilisem tee viis edasi kaitseliidu ridadesse. Kaitseliit oli sageli eeltingimuseks töökoha saamisel, nagu parteipilet Nõukogude ajal. Nõukogude ankeedis nõuti õpetajalt, kas ta oli kõhklemisi parteiliini läbiviimisel või osales koguni opositsioonis. Eesti- ja saksaaegsed poliitilised või sõjaväelised ühendused, nagu Isamaaliit, kaitseliit, naiskodukaitse ja omakaitse, rahuldasid küll edevusejanu, kuid ei pakkunud mingit kaitset Pätsi ega natsiajal.

Nõukogude ajal sai nendest silmus, mis ootas oma aega. Kui kutse KGBsse oli näpu vahel, pidi igaüks kainelt kaalutlema, kuidas õigustada oma edevusejanu või ka leivakannika teenimist ja mida kosta KGB-le. Võimude vahetumisel sattusid igasugused „-liitlased” raskesse või väljapääsmatusse olukorda ja kaevata polnud kellelegi.

Kõige kergemini ja kõige väiksemate kaotustega pääsesid õpetajad. Neid kaitses vana kooli moraal ja kaitses tõhusamalt kui kaitseliit või kaitsevägi. Õpetaja peab olema erapooletu – see oli tema ainus kaitse. „Seltsielust osavõtmine on igal ajal koolmeistritele üks kardetavatest oludest olnud. [---] Poliitilistest seltsidest osavõtmine on igal ajal keelatud olnud” (K. Ruut, „Eesti rahvakooli ajalugu”, 1921). „Kena,” usutleb ülekuulaja heatahtlikult. „Nagu väidate, nendesse ühendustesse te siis ei kuulunud. Aga teie kui rahvuslikult mõtlev noor võisite juhuslikult kuuluda ... noh, ütleme – Eesti Rahva Ühisabisse” ‒ „Ühisabisse? Jah, midagi sellist oli küll koolis ...”

Poliitiliselt vähekogenu võis nii ilmsüütu küsimusega kergesti lõksu langeda. Õpetajate isiklik arvestusleht nõudis selget vastust Eesti Rahva Ühisabisse kuulumise kohta. Teadlikumad õpetajad – Ellen Randaru, Linda Kesler, Lilli Hütt, Elmar Purru jt – kirjutasid ilma küsimata ankeedis ja eluloos, et nad pole võtnud osa poliitilistest ühendustest ega kuulunud Ühisabisse. Samas on Luhamaa kooli õpetajate A. Majase, E. Silla, M. Lepiku ja R. Kinsigo ühisavaldus loovutada poole aasta jooksul 2% palgast Ühisabile (12.03.1942). Mõni aasta hiljem võis selline leping lõppeda kerjakotiga, halvemal juhul sunnitööga vangilaagris.

Ühisabi oli sama ohtlik kui kõik eesti- või saksaaegsed poliitilised ühendused. Eesti Rahva Ühisabi eest karistati sama rangelt kui vaenuliku sõduri või sõjavangi varjamise eest ning see tähendas vangilaagrit Eesti põlevkivikaevandustes või sunnitööd Venemaal. Ühisabi programmis oli küüditatute ja teadmata kadunute registreerimine, kommunismivastasest võitlusest osavõtjate abistamine, sõjas langenute ja haavatute eest hoolitsemine, Eesti pinna vabastamise eest langenud Saksa sõdurite haudade korraldamine ja sidemete loomine nende omastega.

Ka jäärapäine eitamine aitas vähe, kui uurijal olid trumbid peos. Tarvitses tuua lagedale mõni nimekiri või toimik, et paljastada ülekuulatava poliitiline minevik. Vaevalt, et Võru haridusosakonna juhatajal Karl Savil jäi kahe silma vahele natsiaegse osakonna toimik, kus Helbe Karineel kirjutab lapsemeelselt isa teenetest Vabadussõjas, riigikogus, kaitseliidus ja ülekuulamistest GPUs, (dok. 408). Teine kohataotleja Linda Rannit avaldab paha aimamata üksikasju abikaasa mõrvamisest Põltsamaal Läti ja kohalike kommunistide poolt 18. juulil 1941, sest mees oli omakaitses ja toimetas kohalike kommuniste vahistamisi. Kõik need kirjad salvestati arhiivis.

Kui nii pedantseid andmeid KGBs ehk polnudki, piisas „Võrumaa talunditest” või „Lõuna-Eesti tegelaste biograafiast”, et ülekuulatav vastu seina suruda. 1949. aastal küüditati Võru Linna III 7-kl. Kooli eesti keele õpetaja Irene Pallits. Süüdistusmaterjal oli „... Biograafias” must valgel käepärast võtta: Irene Pallits – Viitina Naiskodukaitse jaoskonna asutaja ja esinaine 1930‒1932, hiljem juhatuse liige. Veerand tunniga oli toimik koos ja 25. märtsil võis õpetaja Siberi-tee alata.

Rahvahariduse osakonna kirjakogu kajastab kahel korral õppejõudude represseerimisi Võrumaal. 1942. aasta 25. märtsi kirjas palutakse kõigilt Eesti koolivalitsustelt andmeid õppejõudude kohta, kes bolševike poolt on mobiliseeritud, küüditatud, arreteeritud, mõrvatud, teadmata kadunud või evakueeritud. Haridusdirektooriumi kirjale on Võru maakoolivalitsus vastanud 1. aprillil 1942. Inspektor Kõlli kirjale võib lisada, et Kuldre algkooli õpetaja Eelar Sillari tunnistati teadmata kadunuks ning Võru tööstuskeskkooli ja Võru naiskutsekooli õpetaja Erika Siilivask oli evakueeritud Nõukogude tagalasse.

Siilivask jõudis pärast sõda tagasi Võrru ja töötas aastaid Võrumaa TK HO juhatajana. Tagalasse evakueerumisest kirjutab oma biograafias Petserimaa kultuurimaja juhataja, tulevane Võrusoo kooli õpetaja Ernst Kallas. Ta evakueerus 7. juulil 1941 Petseri maakonna II hävituspataljoni koosseisus Kurgan-Tübe linna Tadžiki NSVs. Teenis pool aastat punaarmees, invaliidistus, töötas raamatupidajana kohalikus rahandusosakonnas ning kultuuri- ja puhkepargi juhatajana. Oktoobris 1944 reevakueerus koos teiste eestlastega Eestisse. Töötas Nõukogude ajal 1949/50 laulmise, konstitutsiooni, ajaloo, geograafia ja koorilaulu õpetajana Võru Linna III 7-kl. Koolis. Karismaatilise isiksuse ja loomingulise õppejõuna omandas Ernst Kallas üheainsa õppeaastaga püsivama koha õpilaste mälestustes, mida teised ei suutnud aastate jooksul.

Koolist saab ideoloogilise kasvatuse tööriist
Saksa okupatsiooni aegses kaustas ei leidu kompromiteerivat materjali Võru maakoolivalitsuse või koolide vastu. Haridusosakonna ja maakoolivalitsuse pädevusse kuulusid üksnes administratiivsed ja pedagoogilised probleemid. Kui haridusdirektoorium nõudis selgust noorte õpetajate poliitilises meelsuses, siis ringkirjad ja juhtnöörid õpetajate meelsuse selgitamiseks saabusid idaalade kindralkomissariaadist.

Poliitiline võim kuulus politsei ja sõjaväe pädevusse ning see toimis sõltumatult halduslikust võimust või vastupidi. Nõukogude administratiivne võim nii selgepiiriline ei olnud. Ka haridusosakond oli vaadeldaval ajal läbi põimunud parteilisest, st poliitilisest võimust ja teenis täielikult selle ideoloogiat. Noorte õpetajate vallandamine poliitilistel motiividel, mis sageli kandsid provokatiivset iseloomu, kooskõlastati kohaliku parteikomiteega, st poliitilise võimu esindajatega.

Eriti silmapaistev on Võru Linna III 7-kl Kooli juhtkonna initsiatiiv ja valmisolek koostööks parteilise võimuga ning õpilaskonna allutamine poliitilisele ideoloogiale. Nagu nähtub protokollidest ja meenub isiklikest kogemustest, see kergelt ei edenenud. Me ei mäletanud sõjaeelset aega, mis meid oleks pidurdanud astumast pioneeriks. Kuid me mäletasime midagi muud, millest settinud kindlustunne hoidis meid tagasi. Olime kogenud sõja argipäeva ja tajunud teistsuguseid piire, mida ei võinud ületada.

Aeg oli selline, kui metsades liikus veel „metsamehi” ja bandiite ning kõikjal leidus militaarset ja pürotehnilist materjali. Korja üles ja tee mis tahad: tikuga tuli otsa või süütenöör sappa ja lennuta. Seda me võisime kindlasti. Millalgi saadi sellest koolis teada. Keegi õpetajatest kutsus ülekuulatava tunnist välja ja suunas ta läbi kantselei tagaruumi, kus tuli seista silm silma vastu Leonora Rinkeniga. Ametlikult oli Rinken õpetaja ja õppealajuhataja. Kellena ta esines ülekuulamisel, seda ta ei öelnud. Ülekuulamine algas ilma igasuguse selgituse ja sissejuhatuseta. Korduvalt nõuti selgitust riigivastase tegevuse kohta ja teateid metsameestest.

„Ütelge otsekoheselt, mis ajast tegelete riigivastase tööga? – „Ei tea.” – „Aga kelle jaoks kogusite püssirohtu?” – „Jaanitule jaoks.” - „Hästi, minge ja mõelge homseks järele.” Järgmisel päeval ei juhtunud midagi, kuid mõne päeva pärast korrati kõiki küsimusi uuesti ja alati võimalikult ootamatult. Koolis pinniti, kodus kartsime. Õhtul tõmbasime aknakatted alla ja enne magama heitmist katsusime üle ukseriivid ja haagid. Õhtul pandi kirved käepärast ja vesi pidi olema ämbrites. Köögiuks oli tugevdatud ja kogu pere teadis, kuidas tagumise vööruse ja rehetoa kaudu minema hiilida. Mõistetavalt olid need kaitsevahendid nadid, kuna peamine olenes juhusest. Võõra ilmumisel õuele oli esimeseks asjaks kustutada lamp ja eemalduda akendest.

Kooliga oli asi keerulisem. Riigivastane süüdistus võis tähendada kõige karmimaid tagajärgi. Hiljem kuulsime, et Võru keskkooli ja tööstustehnikumi poistega oli nii juhtunud. Poisid vangistati ja saadeti GULAGi laagrites kaevandusse või metsatööle. KGB ei maganud ja tema silmad-kõrvad jälgisid salaja õpilaste meelsust ning olid valmis püüdma iga hoolimatult pillatud sõna. Siis me ei aimanud, et ka meie koolis leidus õpetaja, kes teenis hõbeseekleid julgeolekus.

Lapsepõlve ja kooliaastate murdejoonel
Sõja esimene aasta oli meie perele saatuslik. Sel aastal surid vanaisa, isa ja vend. Müüsime ära oma truu abilise – isa valge hobuse. Viimaseks pidemeks jäi lehm Salmi, ema kaasavara isakodust. Siis algas sõda ja kasarmute pommitamine. Päevast päeva liikusid meist mööda Saksa sõjaväeüksused. Kolonn kolonni järel läksid nad korrapärastes gruppides nagu suurele peole.

1942. ja 1943. aasta meie vaatekohalt palju ei erinenud. Saksa väeüksuste voorimine oli jäänud hõredamaks. Selle asemel oli elavnenud läänesuunaline liikumine. Läände liikujate välimuses oli midagi teisiti. Kolonnid olid hajunud, mehed tülpinud ja tolmukarva hallid. Nende taganemisteid kontrollisid relvastatud valveüksused – „ketikoerad”, kes paiknesid kohalikes taludes. Lastele pakkusid huvi patrulli värviliste klaasidega patareilambid, millega vahetati vist salasõnu. 1944. aasta suvi kujunes kevadest saadik pahaendeliseks. Öösiti punetas idas ja inimesed rääkisid poole suuga, et pommitatakse Pihkva linna. Ema oli väga vaikne ja meie ärevus aina kasvas. Õhtuti istusime hämaras toas ning jälgisime vaikides idakaares võbelevat valgust. Suvel algas sakslaste massiline taganemine.

Ka meile oli määratud kogeda sõjatee ohtusid ja pagulaspäevade viletsust. Pagulastee algas Saksa sõjaväe survel Kasaritsast augustis 1944. Kuhu pidime minema, jäi mulle arusaamatuks. Ilmselt ei teadnud ka täiskasvanud, kuhu tuli minna. Sellepärast jäime vooriga Koiola kandis lausa rindejoone ette. Venelaste rünnak tuli nii ootamatult, et põgenikud jõudsid hädavaevu ajada voori teeäärsesse kõivustikku. Viskusime mätaste vahele maha ja surusime end nii ligi maad kui võimalik. Mäletan, kuidas mustikavarred torkisid nägu ja mürskude lõhkemisest vappus maa. Õhtuks olime rindest läbi. Kui järgmisel hommikul väljusime ühest talukeldrist, askeldasid venelased keldri kõrval ja rihtisid miinipildujat platele. Ruttasime edasi, et mitte jääda vastutule alla. Kääpal ja Võhandu ääres nägime eelmises rünnakus langenud sõdureid. Kui jõudsime kodukohta, oli selge, et põgenikutee ei ole veel lõppenud. Meie kodu ja teised hooned olid maha põletatud ja me ise olime jäänud kodutuks. Tuli hakata otsima peavarju võõra katuse all ja kohta võõra söögilaua ääres.

Sõjajärgne Võru, nagu palju teisi Eesti linnu, oli rusudes. Juba kaugelt paistsid silma põllumeeste panga kõrged varemed. Rahuaegne elurütm nõudis taastumiseks aastaid, kuigi sinnapoole elu liikus. Toidupoodide aknaid ehtisid kipsist leiva- ja saiapätsid. Ka sink ja vorst oli vaateaknal kipsist ja kunstipäraselt kujundatud. Eriliselt on jäänud meelde kolme iksiga punane Kalevi šokolaad kaupluse aknal.

Oli aasta 1947 ja Nõukogude Liidul ümmargune aastapäev. Parteikomitee oli kuulutanud välja range kokkuhoiu poliitika. Pidime säästma elektrit, kütet, koguma vanametalli ja -paberit, tammetõrusid ja männikäbisid. Maapere ei tohtinud isegi seakamarat ära süüa. Nahk tuli anda riigi varumisplaani katteks. Hädas olime villanormiga, sest soomaal polnud võimalik lambaid kasvatada.

Kokkuhoid kehtis kodus ja koolis. Kooliteenijatel tuli jälgida küttepuude kulu, et kevadesse välja jõuda. Kui käisime ahjukütja Kauri Robiga kuuri korrastamas, mõõtis ta silmadega riitade kõrgust ja rehkendas talvekuude pikkust. Kütta lubati ülepäeviti. Soojuse säästmiseks nõuti klassiakende kleepimist novembriks. Selle töö tegid tavaliselt tütarlapsed koos klassijuhatajaga. Kodus oli igaühel selge, et küttepuudega ei priisata. Pliidihagu tuli suvisel ajal tuua metsast. Riidast võis kütet võtta ainult vihma või lume ajal.

Peale oma vajaduste tuli puid lõigata riigile. Mäletan üht külma talvehommikut, kui sõitsime emaga veoautokastis Nursi metsa normipuid lõikama. Pimedas läksime ja veel suuremas pimeduses tulime, aga puud said lõigatud. Söögikraam pidi igaühel olema kaasas. Poest polnud kuigipalju saada. Kuna meie perel sissetulek puudus, siis polnud vahet, kas oli midagi müüa või mitte. Ainus sissetulek oli piimast. Kui turul sai mõni liiter piima müüdud, siis osteti kõige hädavajalikum sealtsamast.

Laste täitumata unistuseks oli suhkur. Hangeldajad tõid Leningradist sahhariini, kuid maiustuseks oli see kõlbmatu. Esimese suhkru tõin koju Kasaritsa valimispunktist. Võib-olla oli see 1948. aasta märtsis. Valimispunkt avati hommikul kell kuus ja esimestele valijatele müüdi pool kilo suhkrut. Olime emaga enne kuut kohal ja saime kahepeale kilo suhkrut. See oli meie valimispäeva võit.

Meie elujärg muutus kitsamaks, kui maarahval keelati rukki kasvatamine. Siis oli leiva hankimine eluliseks küsimuseks. Leib lasti müüki tööpäeva lõpul, kuid saba hakkas poe juures korjuma juba lõuna paiku. Kuna leivapood oli kooli naabruses, siis sai mõnikord väikese „ärakargamisega” joosta tunnist leivasappa. Eelisolukorras olid need pered, kes sabatasid mitmes vahetuses. Hilinejatele oli tavaliselt letil kiri, et leib on otsas.

Kuid leib ei olnud ainuke mure. Peale leiva vajasime riiet ja jalatseid. Mõnikord õnnestus hankida sõjaväelastelt mõni riidetükk, mis oli suureks abiks. Sellegipoolest oli kevad meile kangakudumise aeg. Märtsis pandi rehe all lõimepuud pöörlema. Kui lõim oli keritud, võeti käsile peelepuud. Lõim laotati laiali ja keriti peelte tagumisele pöörale. Lõime otsad lõigati lahti ja algas täppistöö. Esiteks andis keegi lõimeotsad pööralt nitsesse, siis sukka. Lõime otsi ei tohtinud segi ajada. Neid tuli ulatada soapiidesse nitsete järgi. Nitsete ülemised paelad seoti üle plokirataste ja alumised tallalaudadega. Lõpuks seoti lõim peelte esimesele pöörale. Siis algas kudumine. Iga tallavajutuse järel visati tsolokhoiga läbi lahutatud lõimede. Siis löök soaga ja järgmine tsoloka käik.

Kas koolipoisile oli seda vaja? Oli muidugi ja veel palju muudki, sest koolipoisil pidid olema riided seljas ja püksid jalas. Sama lugu oli jalatsitega. Jalatseid polnud üldse kuskilt saada. Suur asi seegi, kui sai kuskilt lunida pastelde jao kodupargitud nahka. Hädaga õppisin ise pastlaid tegema. Kolmandas klassis kandsin veel seanahkseid pastlaid. Nendega oli see häda, et vihmase ilmaga muutusid need libedaks. Kui õnnestus hankida parknahka, tegin täiesti korralikud tsuuad. Ema oli alati kõige juures õpetamas ja tema käsi juhatamas.

Koolikotti mul veel polnud ja oma vähesed asjad sidusin esialgu ema pearätikusse. Vihikupaber, kui seda üldse leidus, oli kare ja kirjutades kippus tint valguma laiali. „Viisnurga”-sulg kratsis kiuslikult paberit ja tindipritsmeid tekkis siia ja sinna. Esimene vihik, mis meile kooli varudest anti, tuli kodus joonida. Seda pidi jätkuma terveks veerandiks. Sulge tindipotti kastes sai ka sulepea ikka tindiseks. Siis jätkus tinti sõrmedele ja vihikusse. Seda poleks tohtinud juhtuda, aga juhtus. Tindiplekid olid masendavad ja pahanduseks õpetajale.

Vaadates aastakümnete kaugusest lapsepõlve- ja koolipäevadesse, võiks tõmmata mõttelise murdejoone aastasse 1946. Sellest joonest jääksid ettepoole sõjasündmused Kosel, mängukaaslased Valgjärve ääres, sakslaste suur taganemine ja pagulastee, kodutus, viimane sõjatalv Palometsas, uue kodu leidmine, karjapoisiaastad Jaskal ning kala- ja vähiretked Adoga Kasaritsas. Kustumatult seisab mälus sõjapõgenikutee voorivankri kõrval, rinne, tulejoon, langenud ja haavatud Vene sõdurid, puruks lastud sillad, päikesest kuumav maa, lõputu põgenemine ning piinav janu. Need on pildid lapsepõlvest, mis on sööbinud mällu, enne kui helises esimene koolikell.

Teise rea pilte moodustavad kooliaastad Võrusoo algkoolis, klassikaaslased, õpetajad ja Jaska kodu. Samuti tahaks vaadata kõrvalt ja näha ennast kooli- ja karjapoisina teiste omataoliste hulgas. Igatahes ei võimaldanud mu lapsepõlveaastad teadlikku ettevalmistust kooliks. Sõjaaeg oli meile raskeks katsumuseks. Elu hoidmiseks tuli emal töötada päev-päevalt põllul, võõraste juures või oma maalapil. Üksnes napid tunnid võisid kuuluda lastele.

Kõige raskem oli viimane sõjasügis ja -talv. Elasime siis Palometsas. Kui välitööd läbi said, jätkusid sügistalvised tööd talu rehalas, rehetoas, keldris, köögis ja laudas. Suures talus, kus me saime peavarju, käis üks töö teise kannul. Kui ema oli tööl, siis pidin jääma juhuslike ja hoolimatute inimeste seltsi. Võimalust mööda püüdsin leida mingi kõrvalise koha, kus võisin segamatult oodata ema tulekut ja mõelda oma lapsemõtteid. Selliseks õdusaks kohaks kujunes Keldo talu sepikoda. Seal ei tulnud taluda täiskasvanute kohatut nalja ja segamatult võisin jälgida, kuidas tuline raud hakkas alasil elama ja võtma sujuvalt omaks meistri mõtted. Silmanähtavalt sündis uus kvaliteet, kus abstraktne raualatt omandas konkreetse kuju. Sepp August töötas nagu kunstnik – iga vasaralöök sarnanes pintslitõmbega, vormides ja mõtestades rauda. Olin sepa kõrval nagu tema varjukuju – vaikiv ja töösse süvenenud. Augusti seltsis hajusid kurvad mõtted ja märkamatult saabus õhtu. Sepikoja nõe- ja tökatilõhn jäi kauaks külge ja ühes sellega huvi rauatöö vastu. Seal algas meistri ja õpipoisi sõprus, mis jäi kestma läbi aastate.

Augusti seltsis möödus mu viimane sõjatalv Keldol. Kevadel, jüripäeva paiku lõppes meie pooleaastane pagulastee ja me saime püsiva kodu vanaisa talus Jaskal. Võidukevad oli väga soe ja paljutõotav. Sõda oli lõppenud ja õhku ei lõhestanud enam lennukite ulg. Oli imelik tunne, et flakid ei haukunud, lennukitelt ei kukkunud pomme ja õhtust taevast ei lõiganud helgiheitjate kiired. Oli esimene rahuaasta ja pikkamööda saabus ka kodutunne. Jaskal algas mu karjasepõli veel enne, kui algasid kooliaastad.

Aga peagi jõudis kohale teadmine, et kooliaeg on ukse ees. Esialgu jäi see minek veel soiku, sest ema arvates oli koolitee minu jaoks liiga pikk. Koselt Võrusoole oli kolme kilomeetri ringis, ma ise veel kuuene. Nii sai otsustatud, et minu koolitee algab järgmisel sügisel, 1946. Teadsin, et koolis on palju lapsi, kes kõik midagi õpivad. Isegi mõne raamatuga olin sõjasuvel tutvunud. Olin veel viiene, kui ema tõi koju aabitsa. Mustade kaantega raamatus oli palju pilte ja iga pildi juures üks sobiv sõna. Neid sõnu tuli hakata tähthaaval veerima. See oli minu kodukooli algus.

Hiljem tõi ema mõne teisegi raamatu. Ise ma lugeda veel ei osanud. Sellepärast käisin raamatuga ema sabas, kuni ta leidis minu jaoks aega. Üks raamat oli eriti kentsakate piltide ja jutuga. Mõistlikku juttu seal ei olnud, vaid riimitud sõnade ja mõtete mäng. Algas see nii: „Kord vanast oli Vaar, sel oli lehmapaar. Paar oli liiga nudi, Vaar läks ja sõi siis pudi. Ja pudi oli liiga mõru, Vaar sõitis parem läbi Võru.” Absurdne grotesk või groteskne absurd, kus miski polnud võimatu. Et koer oli liiga karvane, läks Vaari sõit kuni Narvani. „Seal läks ta mõte liiga sassi, nii et ta juudilt ostis kassi. Kass maksis liiga palju raha ja kiskus ninalt maha naha.” Totter ja naljakas ühteaegu. Aga kui hakata lugema, siis kisub kaasa.

Ma ei unustanud seda raamatut ja ülikooliajal hakkasin ajama selle jälgi. Kurioosne oli tema ülesleidmine. Pealkirja ma ei teadnud, ka autorit mitte. Usutlesin selles asjas Hando Runnelit ja lugesin talle mõne värsi. „Ah, see on ju Hindrey „Vaari lugu” muheles teadjamees prilliklaaside taga. Nii sai võimatu võimalikuks ja peagi oli tuttav raamat mu ees laual.

Vaari-lugu oli vist ainuke eksemplar Tartu suurimas raamatukogus. Ta oli väga kulunud, paigatud ning lehitsemine algas raamatukogu töötaja juhendamisel. Sooja tundega kohtasin üht esimest lapsepõlveraamatut.

Raamatulugude kõrval olid talletunud mõned leegionipoiste sõdurilaulud. Oli sõjaaeg ja sõdurilauludel oli menu. Saksa ajal elas meie kõrvaltoas Rohtmetsade pere. Kui Vello sai rindelt puhkust, siis plõnksus tagatoas kitarr ning kõlas Erna ja Vello kahehäälne laul: „Lepa varjus seisis veski, vesi vulises ta all, kuuvalgel seisab rändur, tasa kuulatama jääb ...”

Kui rinne oli meist üle rullunud ja me elasime juba Jaskal, sõbrunesin naabritalu poisi Adoga. Temast kujunes hea vestlus- ja koolikaaslane. Kui juhtusime Adoga karja juures kokku, siis heietasime sõjamälestusi nagu kaks väikest vanameest. Sealsamas võis jutt saada lauluks: „Olen punkris või rünnakul, ikka meenud sa mul. Saabub lahingu vahetund, jälle laulan ma sul ...”, ja laul jälle jutuks. Kui neid laule kuulen, meenub alati lapsepõlvesõber Ado. Suures sõpruses möödusid kaks sõjajärgset suve ning saabumas oli sügis, esimene koolisügis.

 

 

Autor: ERIK KAMBERG
Viimati muudetud: 01/06/2023 08:18:04

Lisa kommentaar