Küsitlus

Kas katuseraha jagamine on õige ja hea tegu?

Ilm täna
Võru
Põlva
Otepää
Tartu
Antsla
Valga
Räpina
Tõrva
Võru
Põlva
Otepää
Tartu
Antsla
Valga
Räpina
Tõrva
Võru
Põlva
Otepää
-1°
Tartu
Antsla
Valga
Räpina
Tõrva

Urmas Nagel: eks ma elan selle taagaga

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia

Arvo Pesti raamat dissidentlusest ja KGB meetoditest, mis muuhulgas toob taas päevavalgele Räpina kirikuõpetaja ja Võrumaa praosti Urmas Nageli (50) vana loo, pälvis üleeile IRLi rahvuskultuuri ja -identiteedi edendaja aastapreemia. Sõber Arvoga ja teistega, keda tema KGB surve all antud tunnistus vangi aitas viia, ammu ära leppinud Nagel tõdes oma mineviku kohta, et igal inimesel on oma taak ja sellega tuleb elada.

Urmas Nagel – 1982 eksmatrikuleeriti TRÜ ajalooteaduskonnast ja saadeti ajateenistusse Nõukogude armeesse. Samal ajal arreteeris KGB „nõukogudevastase tegevuse eest“ Eestis Nageli hiljutised sõbrad-kaasvõitlejad Lagle Pareki, Arvo Pesti, Heiki Ahoneni ja pisut hiljem ka Enn Tarto. Sõjaväes KGB surve all andis Nagel uurijaile nii põhjalikke tunnistusi, et päästis iseend koos teistega süüpinki istumast ning temast sai peatunnistaja nelja dissidendi kohtuprotsessil. 1983-84  mõisteti nimetet neljale vanglakaristused, mida tuli kanda NSVLi poliitvangilaagreis. Nad  vabanesid ennetähtaegselt, rehabiliteeriti ja on pälvinud Eesti Vabariigi riiklikke teenetemärke.“

Nii kirjutas LõunaLeht 2007. aasta kevadel, kui Räpina kirikuõpetaja Urmas Nagel tõusis Võrumaa praostiks. Jätmata samas märkimata sedagi, et 1988. aastal saatis Nagel ERSPle põhjaliku kirjelduse oma rollist illegaalses poliitilises tegevuses ning KGB käsutäitjana sõprade vangistamise aegu (kirjatükk „Seletus“ ilmus ka trükis).

Mineviku varjud

„Valimistel oli ka... Iga kord, kui ma mingi sammu teen...“ tõdes Urmas Nagel mõningase kibedusega hääles, et minevikku ei jäeta talle aeg-ajalt uuesti meenutamata. Tõsi.

2000. aastal ilmus täpselt päev enne Räpina pastori valimist ajakirjanduses lugu, mis rääkis pastorikandidaat Urmas Nageli KGB-taustast. Siiski kinnitati Nagel koguduse suure häälteenamusega ametisse.

„Ma tean, milles olen süüdi, olen seda endas kandnud, olen püüdnud kõike heastada,” rääkis Urmas Nagel pärast ametisse kinnitamist Maalehele.

2003. aastal kandideeris Räpina pastor juba Võrumaa praosti ametisse. Võimalik, et praostiks jäi ta valimata suuresti tänu toonase Põlva kirikuõpetaja Üllar Kase selgitustööle: isamaaliste põhimõtetega Kask meenutas ametivendadele Nageli KGB-minevikku.

2007 aga tõusis Urmas Nagel lõpuks terve Võrumaa praostkonna juhiks ja sai mõni aasta rahus oma tööle pühenduda. Mullu aasta lõpus Arvo Pesti sulest ilmunud raamat „Dissidentlik liikumine Eestis aastatel 1972–1987“ kiskus aga vanu haavu teatud määral taas lahti. Suure osa raamatust hõlmavad KGB dokumendid, mis muu hulgas räägivad ka neist, kes andsid – kas mõjutamise tagajärjel või vabal tahtel – KGBs dissidente paljastavaid tunnistusi. Kirjas on ka Nageli lugu.

Kas tahaksite vahel aega tagasi pöörata ja teistmoodi käituda?

„Loomulikult ma kindlasti tahaks niimoodi,“ otsis Urmas Nagel neil päevil sõnu. „Arutleda on väga raske selle üle. Aga pole mingisugust küsimust – kindlasti ma oleks tahtnud, et asjad poleks niimoodi läinud.“

„Eks ma elan selle taagaga. Nii see inimeste elu on, igaühele jätkub oma hädasid.“

IRLi Rahvuskultuuri Ühendus andis üleeilsel Tartu rahu 90. aastapäeval üle neli aastapreemiat rahvuskultuuri ja rahvusidentiteedi edendajatele. Üks laureaate oli dissidentliku liikumise teemalise kogumiku autor Arvo Pesti.

Sõbrad on andestanud

Eesti Ekspress viis Urmas Nageli Pesti raamatu ilmumise järel Tallinna kohtuma Lagle Parekiga. Kohtumisel oli ka Arvo Pesti, kellega Nagel on enda sõnul ammu leppinud.

„Arvo Pestiga oleme viimased paarkümmend aastat väga aktiivselt suhelnud. Räägime juba ammu muudest asjadest, elust-olust ja saame omavahel hakkama,“ tundis Nagel heameelt, et sõber on talle andestanud.

Võib arvata, et pärast andekssaamist on hing märksa kergem?

„See on selge, tunne on kergem kui varem,“ nentis praost, kes on öelnud, et pärast sõprade vangisaatmist tundis ta end laiba ja paariana ning mõtles enesetapust. „Need asjad jäävad, eks ikka tuletatakse meelde. Aga need inimesed omal kombel pigem toetavad kui vastupidi. See on oluline.“

Ekspress kirjeldas, kuidas Parek ja Pesti Nageliga südamlikult hüvasti jätsid ning Pesti kinkis mehele raamatu pühendusega „Sõbrale! Arvo“.

Olete seda juba lugenud?

„Päris ausalt – olen natuke lugenud, aga ega väga suure õhinaga pole selle kallal olnud,“ tõdes Nagel. „Eks ma ise tean, mis oli ja mida ei olnud.“

Süsteemis polnud juhust

KGB toimikutes kirjeldatud ja Nagelit ammu kummitanud sündmused said alguse 1982. aasta kevadel Tartus. Mees, keda KGB dissidentidega seotuses kahtlustas, ei pääsenud ülikoolis eksamitele ega ka tööle. Ühel päeval viidi ta Pirogovi platsilt miilitsasse ja sealt sõjakomissariaati. Arstlikus komisjonis luiskas mees, et tal on liiga kõrge vererõhk. Kaliningradis aega teenivale mehele tuletati pea aasta hiljem seda väidet meelde ning asuti seda tablettide ja süstidega ravima. Tabletid viskas Nagel minema, kuid süstide eest ei pääsenud kuhugi. Ühel päeval mees murdus ja tunnistas KGBle avameelselt üles, kuidas ta Pareki, Ahoneni ja Pestiga koos nõukogude ühiskonda kahjustas.

Olid need ikka kindlasti vererõhurohud või midagi muud, küsib LõunaLeht, viidates võimalusele, et süstid võisidki olla mõeldud mehe vaimse kindluse murdmiseks.

„Väidetavalt süstiti magneesiumi,“ sõnas Nagel. „Mul pole mingisuguseid asju, mille põhjal analüüsida, kas see oli ainult magneesium või midagi muud. Aga ma olen mõelnud, et ei ole pannud tähele, et armees ohvitserid vabatahtlikult sinu tervise eest hoolitseksid. Pehmelt öeldes läksin sinna ju „soovitusega“ ja ootasin, et mis saama hakkab. Teadsin, et süsteemis pole juhuslikke asju...“

Ajaloolasest vaimulikuks

Ajalugu õppinud, kuid hiljem kirikuõpetajaks ja praostiks saanud Urmas Nagel tõrjub hüpoteesi, et usuni viisidki teda 1980ndate alguse sündmused, öeldes, et see oleks „liiga ilus ja lihtne“. Ettepanek kirikuametisse asuda tuli väljastpoolt ja Nageli sõnul olnuks tal õigupoolest valida mõni töö või amet, milles saanuks „olla märkamatum“.

„Aga ma võin halb olla, kuid ma ei saa olla märkamatu,“ nentis mees.

Nagel ei eita samas, et usk on andnud talle elus palju jõudu ning temaga juhtunu oskust inimesi erinevates olukordades mõista. „Ka kõige hullemad asjad võivad sind kuidagi juhtida ja täiskasvanumaks teha. Või vastupidi,“ tõdes Urmas Nagel.

Mis aga puutub sõber Arvo Pesti raamatusse, siis märkis Urmas Nagel, et lisaks tema enda pidevalt „pihu peal olnud“ loole räägitakse seal ka näiteks Jüri Kuke lõppenud lugu. Raamat ise aga annab tema sõnul võimaluse näha, milline nõukogude ühiskond oli ja kuidas süsteemid toimisid. Tänapäeva inimestele on Nageli sõnul ilmselt raskesti mõistetav kas või see, et toona võis juba vale raamatu lugemine inimese elu aastateks rööbastesse, ja mitte meeldivatesse, panna.

Autor: VIDRIK VÕSOBERG
Viimati muudetud: 04/02/2010 12:14:42

Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia