Küsitlus

Kas oled alustanud kevadiste aiatöödega?

Inga sööstab tulihobusena läbi elu

Ajakirja Naised peatoimetaja Inga Raitar kannab vaid tähendusega, enamasti reisidelt kaasa toodud ehteid, milles sulavad üheks vanade kultuuride teadmised, kohtuvad nelja ilmakaare energiad ja iidsed sümbolid: templirüütlite rist taavetitäht, päikesering, ruunid. Ka Inga hinges kohtuvad maailma eri ilmakaarte teadmisi ühendavad tarkused.


Kui kuulata Inga Raitari meenutusi rännakutelt maailma iidsete kultuuride pühapaikadesse, tundub, et kõigil neil teadmistel pole midagi ühist naisteajakirja peatoimetamisega. Oma salajase ajalookire ajendil on naine pool maailma läbi seigelnud, käinud kordi Egiptuses, Mehhikos, Peruus, Indias, Etioopias, rääkimata Euroopa mütoloogilistest paikadest.


"Kes kogub marke, kes raha, mina kogun maailmaimesid," naerab Inga.


Maailmaimede kollektsioneerimise motiiv on kogeda maailma selle kirevas paljususes. "Kui palju on olnud kultuure, kui palju tsivilisatsioone, kui palju siiani lahendamata mõistatusi," tekib naise häälde igatsev kirglikkus. "Neis kõigis paikades on inimkätega loodud midagi sellist, mis jäänud läbi aegade püsima. Sõltumata sellest, kui erinevad võisid olla neid imesid loonud kultuurid."


Ajalookirg algas Väimelast


Ajakirja Naised peatoimetaja lapsepõlv ja noorus möödusid Võrumaal. "Mul oli väga rikas lapsepõlv. Kasvasin üles mõisas, meil oli oma tall ja täismõõtmetes bassein," teeb neljakümneaastane naine kelmika avalduse. "Mõis oli muidugi tollase sovhoostehnikumi peahoone, ka hobused ja tall kuulusid sovhoostehnikumile, kuid need asusid mu kodukülas ning olemata mõisapreili, võisin veeta aega suvel ratsutades ja talvel basseinis ujudes."


Inga ema on põline võroke, isa Võrumaale sattunud "seiklejast sisserändaja". Nii usub Inga, et on emalt pärinud lõunaeestlasliku tahtejõu ja visaduse, isalt maailmaränduri seiklejavere. "Sündisin talus ja kasvasin üles sovhoosikeskuse tavalises paneelmajas, aga mu kodu oli terve Väimela. Maal on võimalik see, et kodu ei ole mitte ainult karp, mida nimetatakse korteriks. Mu kodu oli kogu keskkond koos müstilise Matussaare metsa ja salapärase kabeliga, kus seitsmendas klassis korraldasin arheoloogilisi kaevamisi."


Lapsepõlvest Väimelas on meeles ka lumivalge hobuse seljas ratsutamine. "Olles sünnipäraselt blond, valgel hobusel, valged juuksed tuules lehvimas, metsas oma "kloostrivaremed" – mis sai tol ajal mu lemmikfilm olla? Loomulikult "Viimne reliikvia". Sealt tekkis mõte, et mu tütre nimeks saab Agnes. Kuid saades ülikooli ajal teada, et nimi Agnes on tulnud läbi ristisõdade nimest Agni, mis on maailma üks vanim sõna (sanskriti keeles tuli), ühtlasi ka minu nimi tagurpidi, on see nüüd mu tütre nimi. Agni on Indias õnne, kodukolde ja rikkuse jumalanna."


Kirglik ja allumatu tulihobune


Tule ja hobustega on naine mitmeti seotud. Horoskoobi järgi mitmekordne tulemärk: sodiaagimärgilt tuline ambur, sündinud tulihobuse aastal.


"Minu jaoks peab tuli kogu aeg olemas olema. Praeguse korteri Tallinnas ostsime neljakordse maja kolmandale korrusele, kus pole kaminat iialgi olnud. Esimene asi, mis ma korterit ümber ehitama asudes teadsin, et sel peab olema kamin. Mu abikaasa sai selle pealtnäha võimatu loova ülesandega hakkama. Tuli peab olema mu kõigis elulistes hetkedes."


Tallinna elama sattus Inga aga tänu sellele, et tol ajal, kui ta ajakirjandustudengina oli kohe-kohe lõpetamas Tartu Ülikooli (kuhu tuli Võru 1. keskkoolist), alustas Eesti esimene sõltumatu meediaväljaanne Eesti Ekspress. "Mul õnnestus olla esimese sõltumatu ajalehe sünni juures, kus sain ka esimese millegi nullist loomise kogemuse. Tolles hetkes oli see pigem küll kõrvalt kaasaelaja kogemus, sest lõid seda suured mehed. Mina olin selle pundi juures kooliplikast kaasautori-vaatlejana, ja väga õnnelik."


Nullist loomise eheduse võlu võis olla põhjus, miks Inga võttis 2006. aastal vastu otsuse teha ajakirja Naised. "Loomine on maailma üks kõige vaimustavamaid kogemusi," ütleb ta kirega hääles. "Oli aasta 2006, olin kaheksa aastat oma firmat pidanud, see oli minu firmale üks kõige edukamaid aastaid. Just siis pakkus Mart Kadastik mulle võimalust luua tühjale kohale uus naiste nädalakiri. Küsisin esimese hooga, miks peaksin seda tegema."


Kuid siis meenus Ingale loomise vaimustav kogemus, ehedus. Ta võttis ajakirja Naised peatoimetaja koha vastu. See tundus piisav väljakutse, et jätta hästi toimiv firma kõrvale, ning hüpata pea ees tundmatusse kohta. Ta pole hetkekski seda otsust kahetsenud.


Inga naudib Naiste peatoimetaja tööd täiega. "Eriti õnnelik olen ma "oma tüdrukute" ehk meie toimetuse töötajate üle, meil on lihtsalt suurepärane kollektiiv – igaüks omaette eriline ja huvitav isiksus! Tänu kolme aasta ühistele pingutustele oleme saanud fantastilised lugejad! Olen õnnelik, et suutsin ajakirjandusturul selgeks teha, et Eesti inimene ei otsi enam vaid mõistust väljalülitavat meelelahutust ega ilulevat klantsi. Meil on vaja koosmõtlevat, koosarenevat, koosloovat, loomisele ja elamisjulgusele innustavat elulist ajakirjandust."


Inga leiab, et ajakirjas ilmuva osas on peamine vastutus peatoimetajal. "Kui lugeja ei ole millegagi rahul, siis peatoimetaja on süüdi. Minu vanuses süütu olla oleks ka imelik," muigab ta. "Kuid seni, kuni lähedus inimliku elu ehedusega püsib, suudame seda ka lugejale pakkuda."


Müüdid oma koduõuel


Maailmaimede kollektsioneerija ostis alles hiljuti Võru kanti ökopuhta künka otsa oma talu. Sest lapsepõlve kodutalu võeti perelt käest ära. "Maailmaime ei pruugi tähendada midagi kallist ja kauget. Meil siin Eestis on palju maailmaimesid. Võrumaa näiteks. Meil on Ilumetsa meteoriidikraatrid, mis on Kaali kraatritest pisut nooremad."


Tütar Agni veedab kõik suved Võrumaal vanaema juures. Koos on ema ja tütar jalgrataste või autoga läbi sõitnud ja üles otsinud hulga Lõuna-Eesti imelisi paiku. Veidi häirib Ingat teadmine, et Tallinna kolides lõhkus ta oma Võrumaa suguvõsa naisliini traditsiooni: tütar Agni alustas oma haridusteed väljaspool Võrumaad. "Enne teda oli meie suguvõsa naisliin, nii palju, kui seda on dokumenteeritud, käinud kõik ühes koolis, mis algselt oli Väimela algkool, praegu Parksepa keskkool."


Inga ema Leida sai just 75-aastaseks. "Ta on omaette legend. On olnud hästi visa ja meie suguvõsas esimene naine, kes võitles omal jõul, kellegi abita välja esimesena kõrghariduse," jutustab Inga uhkusega hääles. "Ega minustki linnavanaema ei saa. Kui kunagi eneseteostuse etapi Tallinnas lõpetan, siis selle etapi, kui teostuse vilju saan kogeda, veedan Lõuna-Eestis oma künka otsas. Mul on oma küngas, oma tamm, oma väega koht."


Inga suudab ajaloo elama panna otse oma koduõuel. "Võrumaa on alati olnud erinevate maatarkade ja väeinimestega seotud, seal on looduse puhas vägi alles," usub ta teadvat, mis kodukandi nii külgetõmbavaks teeb, et sinna kuus vähemalt korra, tuisanud teedest või kallinevast bensiinist hoolimata, ikka sõitma peab.


Kogedes maailma paljusust


Kuna ajakirja Naised juhtimine võib kohati olla stressirohke ja pingeline, oskab peatoimetaja ka töömõtteid superedukalt Võrumaa väega maandada. Näiteks võtta suviti murutrimmer, minna ja hävitada talu tagahoovis ohakaid. "Käid, suur mürisev riistapuu traksidega kaelas, ohakad on sinuga ühepikkused, pistad nendega rinda, vaatad, kui ilusaks õue saad, ja tunned, et oled midagi suurt ära teinud."


Mis teeb loova ja eduka peatoimetaja õnnelikuks?


"Oma teises romaanis "Sõltuvussõltumatus" kirjutasin, et on olemas kaks asja, mis meid elus edasi viivad. Need on armastus ja eneseteostus. Tegelikult olengi juba õnnelik, sest mul on olemas mõlemad. Elulisest õnnest rääkivaid lugusid tuleb meie ajakirja iga nädal. Samastumise, teise kogemuse endast läbi laskmise võimaluse kaudu kandub edasi elutarkus. Iga number on mulle võimalus kogeda maailma kirevat nauditavat paljusust, ja tean, et kuni meie ajakirja tehes nii tunneme, jõuab see tunne ka meie lugejateni," on Inga veendunud.

Autor: AIVE ANTSOV
Viimati muudetud: 04/03/2010 11:59:05

Lisa kommentaar