ANNELI OTT: Rail Balticu megaprojekti hinnasilt – laste arvelt?





Eesti avalikus ruumis on järjest enam arvamusavaldusi Rail Balticu projekti mõttekuse ja segase eesmärgi kohta. Kellele me siiski seda ehitame ja kes kannab kõige raskema koorma? Eesmärk, liita Eesti Euroopa transpordivõrgustiku osaks, on küll jutuks hea, kuid igal asjal on oma aeg ja koht. Sellele ambitsioonikale plaanile miljarditeni ulatuv rahastus on aastaid juba meie inimeste käsikivi.
On aeg ausalt rääkida, mida see tegelikult tähendab Eesti maksumaksjale, kelle rahakotist lõviosa rahastusest tuleb ja tulevikus järjest enam kasvab. Ja kas see on tõesti kõige otstarbekam viis tuleviku kindlustamiseks?
Rail Balticu kuluplaanid on aastatega kasvanud kui paisuv jõgi, mille piire ei tea enam keegi. Projekti alguses prognoositud summadest on jõutud tänaseks numbriteni, mis sunnivad projekti jätkamise mõttekusse kriitiliselt suhtuma ka endisi tulihingelisi toetajaid. Eesti omafinantseering, hoolduskulud ja hilisemad halduskulud kujutavad endast koormust, mida tänapäeva demograafiliste ja majanduslike väljakutsete taustal on ilma roosade prillideta raske mõistlikuks pidada. Kui Euroopa liidu toetused lõppevad ja Eesti riik peab projekti üleval hoidma, siis kas suudame sellega toime tulla? Ja mis veelgi olulisem – kas see on väärt seda, mida ohvriks toome? Kahjuks ei suuda nendele küsimustele meie tänase valitsuse liikmed vastata.
Eesti rahvas vs geopoliitilised projektid
Samal ajal, kui miljardid voolavad betooni ja terasesse, on Eestis tehtud otsuseid, mis jätavad hätta kõige haavatavamate grupid. Paljulapseliste perede toetuste kärpimine on üks neist otsustest, mis saadab tugeva signaali – riigi prioriteedid pole suunatud oma rahva pikaajalisele heaolule ja püsimajäämisele, vaid suurlinna võrgustike ja geopoliitiliste projektide teenindamisele. Prioriteet, mis annab alust arvata, et inimesed on asendatavad, vahet pole siis, mis rahvusest ja millise kultuurilise taustaga. Tundub absurdne, kuid kahjuks on see Eesti argipäev.
Eestis on sündivus langustrendis. Viimaste aastakümnete jooksul on rahvaarv pidevalt vähenenud, mis tähendab, et tuleviku maksumaksjaid, kelle tööjõuga saaks säilitada riigi toimimist, on aina vähem. Kui me ei investeeri täna lastesse, kelle peal tuleviku Eesti püsib, kas pole siis tegu selge pahatahtlikkusega oma riigi suhtes?
Paljulapseliste perede toetuste kärpimise taustal küsis üks väikelapse ema, kuidas peaks ta kasvatama nelja last, kui riigi toetus jätkuvalt väheneb, samal ajal kui toidukorv ja elamiskulud muudkui kasvavad? Me teame, mida sellele küsimusele vastas rahandusminister. Jürgen Ligi nimetas inimeste hakkamasaamise teemat sotsiaalpornoks, millesarnast vastust ei tahaks kuulda ühelt demokraatliku riigi ministrilt, kus see amet on siiski rahva teenri staatuses.
Kuidas selgitada lastele, et nende hariduse ja tervise arvelt tehakse otsuseid, mis sõltuvad poliitilistest ambitsioonidest? Mida ütleb see riigist, mis eelistab raudteed reaalsetele inimestele, kes vajavad tuge siin ja praegu? Kas Rail Balticu poolt lubatud kiire rongiühendus kaalub üles tuhandeid peresid, kelle toimetulek nõuab otsest tähelepanu ja toetust täna?
Riik, mis lonkab betooni- ja terasekoorma all
Inimlik mõõde kaob kergesti statistika ja projektiplaanide varju. Kuid just see mõõde peaks olema otsuste keskmes. Lastega pered on Eesti tuleviku tuiksoon – nad on need, kes hoiavad elus meie keelt, kultuuri ja rahvaarvu. Kui nende vajadused tõrjutakse kõrvale ja ressursid suunatakse raudteedesse, kaotame rohkem, kui esialgu paistab.
Keskerakond on olnud traditsiooniliselt tugeva sotsiaalpoliitika toetaja, rõhutades lastega peredele suunatud toetuste ja teenuste tähtsust. Oleme korduvalt esile toonud, et paljulapseliste perede toetamine on Eesti kestlikkuse ja tuleviku jaoks kriitilise tähtsusega. Ka siinkohal tuleb väljendada suurt muret, et riigi eelarve prioriteedid liiguvad üha rohkem projektidesse, mis otseselt kahjustavad inimeste elukvaliteeti, sealhulgas lastega perede, suurperede toimetulekut.
On aeg prioriteedid üle vaadata. Kas tahame riiki, mis lonkab tulevikus betooni- ja terasekoorma all, või tahame riiki, mis toetub oma inimestele ja nende heaolule? Rail Balticu projekt ei tohi tulla maksumaksja kesise tuleviku arvelt. Väärib kaalumist, kas tasub püstitada uusi ja kulukaid megaprojekte, kui kodus on jäänud lahendamata kõige olulisem – rahva ja rahvuse püsimine.
Autor: ANNELI OTT, Eesti Keskerakonna peasekretär
Viimati muudetud: 16/01/2025 08:32:42