Küsitlus

Kuidas mõjutas sind viimane elektriarve?

Viimased uudised:

RAUDVASSAR: Kolhoosi tulek kodukülla, I

Noodasküla, hõreda asustusega mägiküla, kus järsemadki nõlvad olid viljakandvaks haritud. Foto: erakogu

Võrumaal Noodaskülas oli Eesti Vabariigi ajal 17 talu, kolm veskitalu ja pool tosinat väikemajapidamist, kus elatuti peamiselt käsitööst (rätsepa-, kingsepa-, puusepa-, raudsepa- ja kellassepa tööst). Talud olid keskmiselt 30-hektarised ühe-, kahehobusetalud. 40 hektari suurusi oli vaid paar majapidamist.

Talude väiksus tulenes nende jagamisest poegade vahel juba enne vabariigi tulekut, kehvus aga maastiku omapärast Haanja kõrgustiku põhjanõlvakul. Ühelgi talul polnud viljelusmaad üle kümne hektari, muu oli looduslik heina- ja karjamaa või täiesti kõlbmatu soomaa.

Tänu sellele ei tuntud klassivahesid. Tooniandvaks oli rahvustunne ja lojaalsus Eesti riigile. See ei tähendanud muidugi mingit kuldset Kunglamaa idülli. Selle põlvkonna kreedoks sai laul:
Töö, mure, laulu vaba kodumaa
Jää vabaks sa, jää seisma sa!
(Henrik Visnapuu)

Kolhoosi minekust ei tahetud ka Nõukogude okupatsiooni ajal kuuldagi. Vanavanemate kaudu mäletati veel hirmsat mõisaorjust ja Punaarmee saabumisega levis laul:
Olen vaene Venemaa kolhoosnik,
täie täis ja ilma pükseta.
Võtan naise, et saaks kohvipiima,
lehma ma ei jõua pidada.

Selline tulevik ajas kananaha ihule meestel ja naisetel. Pisut tuge saadi küll uute võimumeeste kinnitusest, et kolhoosi astumine on täiesti vabatahtlik ning kuni 40-hektarised talud jäävad terveks „ka töörahva valitsuse ajal“.

Isegi küüditamine 1949. aastal ei tekitanud veel paanikat. Viidi ära vaid Tsõõriku lastetu peremees, naine ja sulane, kes oli perenaise poole aruga vend.

Siis tuli külla olukorraga tutvuma parteivolinik, naisterahvas Peipsi-tagusest eesti külast, ohvitseri säärikud jalas ja suitsetas paberossi. Tehti ringsõit Savi Manfrediga mööda küla põlde ja karjamaid. Lõpetuseks rääkis võõras: „Manfred, sa oled arukas põllumees, aga tea, et kolhoosist pääsu pole. Meie Venemaal nägime – terve küla täis eesti jonni küüditati ja kolhoosi tulid teised inimesed.“

Kolhoos tuli ka Noodaskülla. Esiteks tuli kirjutada kõigil peremeestel avaldus sellesse astumiseks, siis tuli külarahval moodustada midagi asutava kogu taolist, komisjon, kes käis kõik talud läbi ning pani kirja talude inimhinged ja loomaliigid hobusest kanadeni, taluhooned ja maad.

Perele jäeti vaid üks lehm, kaks siga, mõned lambad, elumaja, saun ja teatud ulatuses „õueaiamaa“, millest väljapoole jäänud õunapuud-marjapõõsad kollektiviseeriti.

Paraku tuli võõrvõimul Eestis teha ka järeleandmisi – kõikidele lammastele ja kanadele ei jätkunud ulualaust. Hobused viidi Villaku ja Kuusekannu talu lautadesse, lehmad toodi avarasse Tsõõriku lauta, sead Alaveski lauta ja Härmale.

Väikemajapidajaid kolhoosi ei võetud, kuna neil polnud kaasavarana ühismajandile midagi anda. See äratas rahvas hämmastust.

Kolhoosi üldkoosolekul valiti esimeheks kihelkonnakooli haridusega taluperemees Taaniel Rauba, laia silmaringiga inimene. Brigadiriks nimetas linnast saabunud seltsimees Paavel Nikiitini, vabariigi ajal optandina kodumaale naasnud Eesti juurtega mehe, kes siin nimede eestistamise ajal Paul Niitmetsaks sai, aga rahvasuus Nikatsi Pauliks jäi. Koolis polnud ta päevagi käinud.

Raamatupidajaks sai Elli Kangur, kelle mees oli politseipataljoni allohvitserina idarindel võidelnud ja langes paari aasta eest metsavennana.

Kuid suurimaks üllatuseks rahvale oli kolhoosi juhtkonna hulka arvatud „rahvakaitse pataljoni komandör“, kelleks oli mu naaber ja isa lellepoeg Tõiste Eeri. Teda külarahvas tundis, tema pataljoni aga mitte, ega sedagi, kelle eest ta rahvast kaitsma pidi – venelased olid juba maa vallutanud, oma võimu kehtestanud?

Aga nõukogude võimu esimeseks sammuks oli lõhestada eesti rahvas, purustada põlvkondi kestnud sugulussidemed. Selleks vajati üht väetit inimest, kellele anti määramatu võim, mis tegi temast vägeva, kel võõrad olid igasugused ideoloogiad, kelles ärkasid sajandeid allasurutud ürgjõulised tungid.

Eeri võitles ennastsalgavalt, järele jäi kümmekond laipa ja leske ning hulk orbusid. Kättemaksuks tapeti tema noorem vend, seejärel ta isa, kes olid minu sugulased ja head naabrid.

See meenutab mulle veel vanas eas Soome luuletaja Bertel Gripenbergi värsse 1918. aastast:
See lõhe on sügavam surmast,
on sünge, pime ja lai, –
ta lahutab inimest sellest,
kes punaseks kiskjaks sai.

Koduküla kolhoosi nimeks sai Tasuja, teadmata, kelle algatusel või mille pärast. Samanimeline kolhoos oli ka Haanja vallas.

Kolhoosi keskuseks võeti tühjaks jäänud ja laastatud ruumikas kahe korstna ja kahe trepikojaga Tsõõriku elumaja. Sinna kavandati kolhoosi hädavajalikud ruumid: kontor, koosolekusaal, punanurk.

Majahoidjaks määrati mu vanaema Miina, kellele anti eluasemeks köök väikse toaga. Sinna kolis ka vanaisa Jaan, kes pandi tallimeheks Villakule, sest seadus ei lubavat kolhoosi loomi hooldama sama talu peremeest, kelle laudas nad on.

Seadusesilm märkas ka, et asutamiskoosolekul omavolitseti: ei saa ju kolhoosi esimeheks valida kodanliku armee reservallohvitseri, kes ka oma kodu rajas põllu taha, metsa äärde. Nüüd otsustatigi ümber: Taaniel Rauba kui hoolas põllumees astub tagasi brigadiri kohale, aga Paul Niitmets astub tema asemele esimeheks, kuna ta on lubanud ka parteisse astuda.

Nii oligi talurahvast saanud kolhoosirahvas. Meeleolu isegi mõnevõrra paranes. Jumal tänatud, kodud jäid alles ja venelasi siia ei toodud, eesotsas on omad inimesed – küllap õpivad nad ka linna seltsimeestega rääkima nagu vaja.

Kui kolhoosi minek tundus varem tragöödiana, siis meenutas see pigem odavat komöödiat küla laval. Kuid levis ka üldine lootus: ei see jant kaua kesta. Virgusid taas jutud „valgest laevast“, uuest sõjast. Eriti lootusrikas oli noorus, kes oma ea tõttu eelmisse sõtta ei jõudnud. Lootusi aitasid ülal hoida koguni ajalehed, rääkides aina sõjast ja Ameerika imperialismist.

Paraku pidi seni kolhoosikorra ülesehitamist jätkama. Keerukaks küsimuseks sai punanurga nõue, keegi polnud seda uneski näinud. Kuskilt kuuldi, et pühanurk Jumalaema pildi ja põleva küünlaga nagu Setumaal see pole, vaid kogu tare oma nelja nurgaga, kuhu sisse astudes pidi tõsine tunne peale tulema.

Osteti siis õhukest punast riiet ja kaeti sellest lõigatud kardinatega ühe tagatoa lai aken peaaegu täielikult. Tuba täitus tõesti ebatavalise punase valgusega. Uksest kaugemale seinale riputati Stalini pilt.

Esimesena tuppa astunud vanem külapoiss kuulutas: näe, Stalini silmad jälgivad iga su sammu selles toas, kuhu ka astud. Nooremad tormasid rüsinal seda imet vaatama ja kinnitasid nagu ühest suust: näed, kurat, jah. See rõõmustas väga algajaid kujundajaid – punanurga maagiline mõju on tabatud!

Veel pandi Stalini pildi alla väike riiul Lenini ja Stalini teostega, kuid hoiatati poisse, et nad oma rasvaste näppudega neid ei puudutaks.

Täiesti muutus auastmes tõusnud Nikatsi Pauli olemus, koguni keelgi. Nüüd rääkis ta aina kalhoosist, kantrollist, kallektiivist, kantorist, aga jõudes kord oma selgitustöös kulaklike alimentideni, rõkatas kogu saal naerust. Paul solvus – kuradi matsid, pole oma künka otsast kaugemale saanud! Aga siis meenus linnaseltsimehe hoiatus: kallektiiviga ei tohi vastuollu minna.

Tuli Paul kord kööki, kui mu vanaema oli seal üksi. „Miina, nad ütlevad, mu allkiri on igal dokumendil erinev. Püüan seda nende kombel hästi kiirelt visata, aga ikka hädaldavad, et kellel ma nüüd olen lasknud alla kirjutada.“

Vanaema võttis minu unustatud koolivihiku ja ütles, et hakaku siia iga päev oma allkirja kirjutama, kui kedagi köögis pole. Vihik jäi köögilaua sahtlisse ja Pauli allkiri omandas lõpuks kindla vormi, mida ka kõrgemalt poolt märgati.

Olin Tsõõriku taluga mitmekordselt seotud. Vanaema ja tädi olid siin ametis ja emagi määrati Tsõõrikule karjatalitajaks koos Tootsi Ellaga. Käisime Tootsi Velloga Tüütsmäel koolis, tulimegi koolist kohe Tsõõrikule. Vanaemal oli meile söök valmis ja söömise järel läksime lauda juurde lehmi jootma.

Vesi tuli kanda pangedega õuel asuvast tiigist. Talvel jääaugust ja suurele karjale kanda oli üsna tüütu. „Igale lehmale kaks pange ja aitab,“ ütles ema. Aga mulle meeldisid kaks noort lehma Leedi ja Viigi, kellele tõin vett nii palju, kui nad tahtsid.

Õige tihti käisid linnast „kantrollid“, keda köögis söödeti ja joodeti. Seni kogunes saali külarahvast. Ka linnamehed läksid saali, portfellid näpus, lips kaelas. Saalis rääkisid ainult nemad, rahvas kuulas. Saali uks oli praokil, seal ma piilusin ja kuulasin. Kõnemees seisis püsti, rahvas istus pikkadel pinkidel, seljaga ukse poole.

Kord rääkis üks kauge külaline umbes nii: „I-inimese om mi-inult alati küsinud, kes lõit nõukogude riigi. Olen neile seletanu, et tööliste ja talupoegade po-ojad ja töölise ja talupo-oja isi. Vot seltsimehe, sellepärast on see töörahva, mitte buržuide võim.“

Teine külaline rääkis umbes nii: „Tee-je ütlete, Jummal on meiega. Saksa soldatil oli püksirihma pääle kirjutatu samamuudu, Jummal on meiega, aga ega Jummal loll ole. Kes võitis suure sõja? Vene soldat! Vallutas Berliinini ja oleks veel edasi lännu, aga nuu – tuli koju ära. Vott, Jummal om alati vene soldatiga, mitte sakslaste vai nende sabarakkudega.“

Ma ei võtnud neid mehi kunagi tõsiselt. Nad tulid siia Venemaalt koos venelastega kolhoosi tegema. Saksa ajal toodi meile koguni perekonniti Venemaa eestlasi ja soomlasi, kes rääkisid hoopis teist juttu.

Nüüd selgus mullegi, et see jutlustaja pole saksa sõdurit näinudki. Meie edetuppa oli kevadtalvel 1944 majutatud kuus major Kure pataljoni sõdurit. Kogu õppusest vaba aja olin ma nendega. Hiilisin edetuppa, kui nad ka ära olid. Potikivist soemüüri konksu otsas rippus vöörihm raske pandlaga, millel oli Saksa kotkas ja selle ümber poolringis Gott mit uns. Mina teadsin ka selle tähendust. Selline suur sõnum poleks iialgi mõnele püksirihmale mahtunud.

Aga miks nende jama siis kuulasin? Miks kuulas neid külarahvas? Nad olid seljaga minu poole ja nende nägu ma ei näinud.

Järgneb.

 

 

Autor: VALDUR RAUDVASSAR
Viimati muudetud: 23/01/2025 08:42:39

Lisa kommentaar