Foto: Vidrik Võsoberg

Üle 45 aasta tagasi sai kuldsete kätega Võru keevitusmehest Kalju Leoskist (91) toonase kino Noorus lähistel garaažiboksi omanik. Mõni aasta tagasi avastas ta aga ebameeldiva üllatusena, et garaaž, mida eakas mees tahaks nüüd pärandada teda haiguse ajal palju aidanud abivalmis inimesele, on juba läinud sajandi lõpus miskipärast vormistatud naisevenna nimele ning praegu hoopis tolle pärija käsutuses.

„Mul on niimoodi, et ma ehitasin kunagi garaaži, seal kino Nooruse juures. Ja nüüd on mulle öeldud, et sa ei ole enam garaaži omanik,” kõlas telefonis eaka härrasmehe sissejuhatus kaunis haruldasse probleemi.

92. eluaastale lähenev Kalju Leosk (praegu Võru valla elanik) demonstreerib märkmikusissekandeid, mis ulatuvad 1979. aastasse. Räpina maantee ääres asuva garaažikooperatiivi ühe boksi omanikuna on ta märtsis 46 aastat tagasi maksnud vihmaveetorude ehitamiseks kümme rubla. Veebruaris 1980 maksis 12-liikmelise garaažikooperatiivi Tehas liige maamaksu ja elektri eest 15 rubla.

Garaažis pidas Leosk esmalt külgkorviga mootorratast Iž Jupiter (millega naine ja tema sõbrannad said seenel ja marjul käia), hiljem elujärje paranedes aga juba Moskvitši. Keevitajana töötanud mees ehitas garaaži muu hulgas seadeldisi auto remontimiseks ja sellise küttekolde, et külmimalgi ajal võib poole tunni järel auto kallal tööle hakata.

„Ja siis oli nii, et abikaasa vend käis külas, hea naaber, tead. Sõitis maale, võttis õunu ja marju, käisime kalal. Usaldasin teda täiesti. Oli mul hea sõber – et mis sa seda autot väljas hoiad, pane garaaži. Andsin talle garaaži kätte,” meenutab Leosk, kuidas ta juba aastakümneid tagasi lubas naisevennal Aarel enda garaaži kasutada. Tingimuseks oli, et Aare tasub garaaži igakuiseid makseid.

„Siis oli niisugune lugu, et ta suri ära. Ma läksin, vaatasin, et noh, teen garaaži lahti. Aga lukud maha võetud. Läksin politseisse. Siis öeldi: aga see garaaž on juba Aare poja Andruse oma,” pajatab eakas härra mõne aasta tagusest ebameeldivast üllatusest.

„Mina, Kalju Leosk, kuulusin 12-liikmelisse garaažikooperatiivi „Tehas” Nooruse piirkonda, kus nimekirjas olin 6. Lubasin oma naisevennal Aarel tema sõiduvahendit garažeerida. Peale Aare surma olid minu garaaži lukud maha lõhutud ja mina ei pääsenud oma garaaži. Pöördusin Võru linnavalitsusse oma probleemiga ja sealt edastati mulle paberid, mille kohaselt oli moodustatud 16. detsembril 1998 garaažiühistu „Tehas”, millel oli allkirja andnud Aare. Mina ei ole andnud ei suusõnaliselt ega kirjalikult mingit volitust Aarele. Kuidas sai garaažiühistu juhatus teha otsuse, et minu asemel on Aare. Lähtuvalt kuriteoteatest taastada minu õigused garaažile,” kirjutas Kalju Leosk kuriteoteates Võru politseile novembris 2024.

Samal kuul on Leosk saanud Võru linnavalitsuse linnamajanduse osakonnast info ja dokumendid Räpina maanteel asuva endise garaažiühistu Tehas kohta.

„Kalju Leoski nimi on kirjas kunagise garaažikooperatiivi liikmete nimekirjas. 1999. aastal on moodustatud garaažiühistu ja erastatud ühistule hoone teenindamiseks vajalik [maa]. Kuidas garaažiühistus on liikmed vahetunud, selle kohta linnavalitsusel info puudub. 1998. aasta ühistu asutamislepingus Kalju Leoskit liikmete hulgas ei ole,” teatas osakonnajuhataja Tauno Asi.

Tõepoolest, udune koopia näitab, et algselt oli garaažiomanik Kalju Leosk, kuid vähemasti juba detsembris 1998 on garaažiühistu üldkoosolekul väidetavalt hääleõigusliku liikmena osalenud Aare.

Koosolekut juhatanud Aarne-Valdur Kõiv suri 2018. aastal, koosoleku protokollija Linda Kõivuga (teadaolevalt täna 80ndates eluaastates) ei õnnestunud LõunaLehel ühendust saada. Nii jääb selgusetuks, miks ja kuidas sai 27 aastat tagasi garaažiühistu ametlikuks liikmeks Aare, mitte algne garaažiomanik Kalju Leosk.

Politseist Kalju Leosk abi ei saanud, abi polnud ka valla abil palgatud juristist.

„Peeti üks koosolek, kuhu mind ei kutsutud. Ja siis minu selja taga Aare tõmbas minu nime maha ja pani oma nime asemele. Ja see läks notarisse. Et Aare oli hea sõber ... aga ühel hetkel enam ei olnud ja sokutas garaaži enda nimele. Mul poeg sai ka selle juristi kätte – too ütles, et Aare poeg Andrus on omanik ja nii ma olen oma garaažist ilma jäänud,” kirjeldab mees.

Toetuseks abivalmis lapselapsele
Jutu käigus selgub, miks üldse 90ndates eluaastates mees ajab taga vana garaaži, mis ei asu isegi mitte tema elukohas. Aare suri 2022. aastal. Järgmisel aastal algasid Kalju Leoskil tõsised tervisehädad ja tal tuli käia suure kasvaja eemaldamise operatsioonil. Lõikusega kaasnes nädalatepikkune kiiritusravi.

„Minu tütrepoeg Priit, ehitusmees, tuli Norrast tagasi,” toob Kalju Leosk ootamatult loosse uue tegelase ning pajatab siis pikalt, kui ettevõtlik ja tubli mees tema tütrepoeg on.

Oot – aga kuidas tema selle garaažijuhtumiga seotud on?

„Ma tahan Priidule selle garaaži anda, üle kanda, päranduseks. Tema viis mind neli nädalat iga päev Tartusse kiiritusele,” tuleb välja Leoski soov abivalmis sugulast materiaalselt tänada. „Aga pole ju midagi anda, sest garaaž pole nagu enam minu oma.”

Kalju Leoskil on soovitatud pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse. „Leivaraha eest või?” küsib pensionär ning loetleb eduka hõimlase erinevaid varasid, andes mõista, et too saaks endale kohtuskäimist lubada, tema aga mitte.

Pensionäri pea ainus lootus on saada Aare pärija Andrusega jutule ning teha talle selgeks, et ülekohtuselt nende kätte läinud garaaž tuleks tagastada. Andrus aga ei soovivat Kaljuga sel teemal suhelda.

Pärijat solvab süüdistus kadunud isa pihta
53-aastane Tartumaal tegutsev ettevõtja Andrus ütleb LõunaLehele alustuseks, et ta ei oska eriti Kalju Leoski süüdistusi kommenteerida, seda enam, et tema 1980ndate teisest poolest enam isaga koos ei elanud, samas kui Võru kandis käisid sugulased omavahel läbi ja ajasid oma asju.

„Peale isa surma tuli Kalju, jah, sellise jutuga välja. Aga meie esialgu ... noh, kuidagi ebamugav või arusaamatu on see jutt. Kuidagi nagu tõesti süüdistatakse isa, et ta on selle garaaži kuidagi ebaausal moel siis saanud, kuigi nad on seal kõik koos elanud aastakümneid,” otsib Andrus sõnu.

LõunaLeht toob välja, et Kalju Leoski arvates oleks aus, kui Andrus Aare pärijana selle garaaži talle tagasi annaks. Andrus aga ütleb, et tema isa pole selle kohta ühtegi juhist jätnud ja üldse pole sellest kordagi juttu olnud – isegi siis, kui ta isa elu lõpupoole tal hooldekodus külas käis.

Kalju Leosk ütleb, et ta tahaks teiega sellest garaažist rääkida, aga et te ei soovi temaga suhelda ja et ta ei saa teiega ühendust ...

„Me oleme rääkinud selles mõttes ja ka peale seda. Me väidame, et me ei usu, et meie isa on petis, mida on väga raske ka tagantjärgi tõestada. Vähemalt oma 80 eluaasta jooksul ta justkui ei olnud seda. Aga siis jääb Kalju enda juurde, et meie peame selle [garaaži] talle üle andma. Jah, iseenesest ei ole see nüüd teab kui suur vara, aga see tundub väga kummaline,” püüab Andrus selgitada, miks ta eaka hõimlase süüdistusi rohkem kuulda ei taha.

Seega: vara pole küll suur, aga kui te annaksite selle Kaljule tagasi, siis te põhimõtteliselt justkui võtaksite omaks, et teie isa oli petis, ja see mõte ei meeldi teile?

„Meil on selline tunne,” nõustub Andrus.

 

Autor: VIDRIK VÕSOBERG
Viimati muudetud: 23/03/2025 18:01:54