Kosk Sapokkal. Foto: Mari-Anne Leht

Seekordsesse Soome külastusse mahtusid mõnusate sugulastega jutuajamiste kõrval ka uudistamist väärivad kohad: Porvoos vanalinn ja Runebergi majamuuseum ning Kotka lähedal Langingkoski keiserlik kalastusmaja ja selle ümbrus, Kotkas endas uus merekeskus Vellamo.

Iga omal käel ettevõetava teise riiki sõidu eel on kasulik veidi eelteadmisi hankida, et reisil aega kokku hoida. Kätlin Võrumaa keskraamatukogust soovitas sirvida Rain Kooli reisiraamatut „Kange ja karge Soome”. Raamatu toel seadsime täditütarde Annely ja Evega olulisemad sihtpunktid: Johan Ludvig Runebergi (1804–1877) majamuuseum, toomkirik ja vanalinn Porvoos, Vellamo merekeskus Kotkas ja viimase lähedal asuv Langingkoski keiserlik kalastusmaja.

Ilm maikuu teise päeva õhtu eel Helsingis kedagi ei soosinud, vett tuli ülevalt südaööni. Laupäeva hommikul Porvoo poole sõites näitas ennast päike, aga jahe oli ikkagi.

Porvoo on põhjanaabrite vanuselt teine linn, linnaõigused sai see juba 14. sajandi teisel poolel ning vanalinn on üks vähestest säilinud vanalinnadest Soomes.

Porvool on olnud oma osa ka Soome ajaloos 19. sajandi alguses. Just siin kogunesid Soome seisuste esindajad ja Venemaa tsaar Aleksander I 1809. aasta juulis maapäevale, et kinnitada Soome liitumine Venemaaga. See oli Soome suurvürstiriigi esimene aasta ning sellest ajast sai Soome valitsejaks Venemaa tsaar, kellest sai ka Soome suurvürst. Õnneks jäid Soome valitsusasutused iseseisvateks.

Enne seda oli Venemaa Rootsi-Venemaa vahelises sõjas aastatel 1808–1809 vallutanud kogu Soome, viimasest pidi Rootsi loobuma ning Soome sattus enam kui 100 aastaks Venemaa alla. Soome suurvürstiriik eksisteeris 1917. aasta 6. detsembrini, kui Eduskunta kuulutas Soome iseseisvaks.

Porvoo vana osa kõrgemas kohas, kuhu viivad kitsamad ja munakivist tänavad, asuv toomkirik on Soome tuntuimaid kirikuid ja sellel hoonel on ka ajaloos oma roll olnud. Just selles, 13. sajandist pärit kirikus andis Aleksander I Soomele autonoomia.

Meie kiriku uudistamise soovile tõmbas kriipsu peale närvilise olekuga venelannast tädi, kes eesruumis vastu jooksis ja teatas nii vene kui ka soome keeles, et kirikus on pulmad ja keegi ei pääse sisse. Mis siis, et internet näitas, et kiriku sulgemiseni on veel tund aega.

Tagantjärele tarkusest, et enne soomerootsi luuletaja Johan Runebergi majamuuseumi külastust oleksime pidanud kirikusse tulema, polnud enam abi ja nagu selgus, ei panda alati kõike teavet internettigi.

Runebergi majamuuseum
oli meile olulisem ajaloolisest jumalakojast. Ühekorruseline kollane maja asub Aleksanterinkatu 3, sissepääsuga õuest ehk luuletaja kaasa Fredrika Runebergi (1807–1879) aia eest.

Riik ostis maja Runebergi pärijatelt, muuseumina on hoone avatud juba 1882. aastast ja on Soome kõige vanem majamuuseum. Runebergid elasid siin 1852. aastast 1879. aastani.

Johan Runeberg on eestlastele kõige rohkem teada kui Soome hümni „Maamme” sõnade autor. Ta kirjutas rootsi keeles luuletuse „Vart land” (eesti keeles „Meie maa”), mis tõlgiti soome keelde ja sai Soome hümniks. Hümnil on 11 salmi, enamasti lauldakse esimene ja viimane salm.

Majamuuseumis antakse pileti ostmise järel kaasa A4 formaadis kaust, kus tekst iga ruumi kohta, mis tähendas, et üheski ruumis ei ole ainsatki selgitavat viidet.

Tuba, mida esmapilgul pidasin seal olevate vähemalt kolme mahuka raamatukapi tõttu raamatukogutoaks, osutus voldiku järgi hoopis rebasenaha kambriks, ilmselt sellepärast, et ruumi ühte seina kaunistab rida väikesi loomanahku. Runeberg oli aktiivne jahi- ja kalamees.

Kambrist viib uks töötuppa, mis alguses oli luuletaja, hiljem tema romaanikirjanikust ja toimetajast kaasa töötuba. Fredrika Runebergi peetakse üheks oma aja esimeseks naiskirjanikuks Soomes, samuti esimeseks naistoimetajaks.

Saal on mõistagi maja suurim ruum, kuid piltide arvukus seintel teeb saali avarusele veidi liiga.

Haigetoas veetis luuletaja üheksa viimast eluaastat halvatuna. Üks poegadest valmistas isale ratastooli, mis on samuti haigetoas.

Külastajad saavad uudistada 11 ruumi, vaid kolm ruumi maja ühes otsas on muuseumitöötajate päralt. Mööbel tubades ja saalis pärineb kirjanikepaarilt.

Hoovimajas asusid erinevad olmeruumid ja laut loomadele. WC on hoovimajas siiani, nüüd juba tänapäevane.

Fredrika Runebergi aed on Rain Kooli raamatu järgi üks vanimaid säilinud linnamaja aedu Soomes.

Runebergi kook viimase tsaari pilgu all
Ükski Porvoo külaline ilmselt ei lahku linnast Runebergi kooki söömata, sest Porvoos saab kooki aasta ringi, mujal Soomes vaid luuletaja sünniaastapäeval ehk 5. veebruaril. Muuseumis müüdi silindrikujulisi koogivorme, seega teadsime vaid koogi kuju.

Ühest söögikohast juhatati meid sõbralikult Helmi kohvikusse. Helmi asub vanalinnas, vana raekoja lähedal, kiviviske kaugusel linna uuemast osast. Juba kohviku ruumid on vaatamist väärt: esimese ruumi seintelt vaatavad vastu Romanovite näod, kõige rohkem on fotosid viimasest tsaarist Nikolai II-st ja tsaarinna Aleksandra Fjodorovnast, eraldi ja koos perega. Kõik kenasti raamitud, edasi tuleb rokokoo- ja lõpus Runebergi tuba. Soojal ajal saavad külastajad ka siseõues istuda.

Sisenedes paremale jääb teeninduslett, kus klaasi all mitmesugused isuäratava ilmega koogid.

Helmi sündis tänu restauraator Airi Kalliole, kes ostis maja, renoveeris selle koduks, kuid pisut hiljem, 1983. aastal avati see tee- ja kohvimajana.

Tellime igaüks koogi, mida soomlased teavad Runebergin torttu nimega, ja tee, esimese hind on mõni sent alla viie euro. Istume nurgalauda ehk Venemaa viimase tsaaripere valvsa pilgu alla sööma luuletaja lemmikmaiustust.

Kuidas tekkis Runebergi kook? Lapsena oli luuletaja haige ja ema turgutanud teda magusaga. Ilmselt sealt võis tema magusaarmastus alatagi.

Legend pajatab, et kord soovinud Runeberg magusat, kuid sel hetkel ei olnud midagi kodus. Fredrika küpsetanud siis käepärastest ainetest – nisujahust, leiva- ja küpsisepurust ja mandlitest, maitsestanud rummiga ning kaunistanud moosi ja suhkruglasuuriga – ümmargused koogid.

Päeva viimase osa veetsime teisel pool Porvoo jõge. Esmalt uudistasime vist küll kõigile selles linnas käinud eestlastele tuttavaid vanu punaseid kaluriaitasid, siis liikusime künkale, Näsinmäen kalmistule, et seisatada selle kõrgemas kohas asuva Runebergide hauamonumendi ees. Johan Ludvigi nimi ja daatumid on monumendi ühel, Fredrika nimi ja daatumid teisel pool.

Langingkoski keiserliku kalastusmaja
ümbrus on ütlemata hea auraga paik: põlispuude all kulgevate looduslikel radadel kõndides saab siin-seal astuda üle puidust sillakeste, kusjuures kogu aeg on silme ees Kyme jõe kärestikuline lisaharu. Olime ju Langingkoski looduskaitsealal.

Palkidest kalastusmaja oli mai alguses veel külastajatele suletud, kuid akendest saime söögisaali piiluda. Suur valge ahi, pikem söögilaud, seinal tsaar Aleksander III ja tema kaasa tsaarinna Maria Fjodorovna suured raamis näod.

Kui Venemaa eelviimane keiser Aleksander III oli veel suurvürst, külastas ta 1880. aastal Kymenlaakso piirkonda, sealhulgas ka Langingkoskit. Kuna talle kärestikuline meriforellipüügi koht meeldis, lasi ta tsaarina palkidest kalastusmaja ehitada. Kalapüügi kõrval oli tsaariperele oluline ka Peterburi õukonna rangetest reeglitest eemal viibimine.

Kui seista soomlastest arhitektide projekteeritud kalastusmaja terrassil näoga jõe poole, jäävad paremale kuur ja väike kabel, vasakul on jõe ääres suur kivi, milles kahel pool rida raudvaiu puidust trepi kinnitamiseks. Rauast vaiad on siiani kivis, kuid treppi, mida mööda tsaar kivile kalu jõest jälgima või püüdma astus, ei ole seal enam aastakümneid.

Kalastusmaja avati 1889. aasta juuli keskel suure tseremooniaga, kuid venestamispoliitikat ajanud tsaar sai siin viibida vaid viiel suvel. Viimast korda külastas ta perega paika juulis 1894. aastal ja oli siis kohal vaid kaks päeva. Sama aasta lõpus lahkus mees taevariiki.

Tema poeg, Venemaa viimane tsaar Nikolai II käis Langingkoskis vaid korra, 1906. aastal, kuigi teised Romanovid ilmselt külastasid paika tihedamini.

Kalastusmaja juurde on tore minna puidust väravarajatise alt. Selle lähedal on kollane maja, mis võis toona olla valvurite kasutuses, nüüd on aga kohvik nimega Dagmar.

Aleksander III abikaasa oli taanlanna, sünninimega Marie Sophie Fredericka Dagmar, keda teati ka Taani Dagmarina. Keisrinna suhtus soomlastesse hästi ja püüdis abikaasa venestamispoliitikat nende vastu pehmendada. Temagi ei tulnud mehe surma järel enam kunagi Langingkoskile.

Soome iseseisvumise järel läks koht Soome riigile ja oli tükk aega looduse meelevallas. Kymenlaakso muuseum avas siin majamuuseumi 1933. aastal, 2018. aastast on Langingkoski osa Soome rahvusmuuseumist. Kalastusmaja avab uudistajatele uksed mai viimasel veerandil.

Vellamo kui mitmekülgne muuseumimaja
Kotkas Kantasadamas asuv merekeskus Vellamo meenutab kujult hiidlainet, on 300 meetrit pikk ja hoone kõrgeim koht maapinnast on 30 meetrit. Hoone mererohelist tooni välisseinad on kaetud tuhandete eri materjalidest plaadikestega. Maja avati 2008. juulis ja maksis ligi 48 miljonit eurot.

Voldikus on veel kirjas, et hoones on nii meremuuseum kui ka Kymenlaakso maakonnamuuseum, siit leiab ekspositsiooni metsatööstuse arengust, samuti piirivalvurite töödest. Eestistki on killuke: pildid ja tekstid omaaegsest piirituseveost Eesti rannikult.

Maja ühel pool seisab ankrus mitu muuseumilaeva, ka jäälõhkuja Tarmo, kuid neid mai alguses veel külastada ei saanud.

„Tulen peagi siia tagasi oma Lõuna-Eestis elavate laste ja lastelastega, sest tütrepoegadele meeldivad vanad laevad. Mulle meeldis samuti vanade meresõidukite näitus muuseumi suures saalis. Kuna lastelastele meeldivad ka muumid ja endalgi tärkas lapsemeelsus muumide näituse ruumides, siis on meil Vellamos teinegi koht pikemaks ajaveetmiseks,” rääkis Soomes elav ja töötav Eve. Ta lisas, et kindlasti lähevad nad laste ja lastelastega jalutama energiat andvale Langingkoskile ja Sapokka parki Kotkas.

Astusime meiegi Sapokkasse, kuid tugevale tuulele sobimatu riietuse tõttu kosest ja künkal asuvate kivimite näidistest kaugemale ei jõudnud.

Tagasiteel leidsime Annelyga, et ka paaripäevane külaskäik võib olla sisukas.

 

Autor: MARI-ANNE LEHT
Viimati muudetud: 15/05/2025 08:20:36