Natuke rohkem kui kuu aega on Eestis erakorralise meditsiini osakondades kehtinud uued tariifid. 1. aprillist tõusis erakorralise meditsiini osakonna (EMO) visiiditasu viielt eurolt 20 eurole. Raskemate terviseprobleemide korral, kui inimene jääb haiglaravile, ei tule EMOs käigu eest visiiditasu maksta. Kõik oleks nagu hästi ja eesmärgid õilsad: suunata rohkem inimesi perearsti vastuvõtule ja sellega vähendada EMOde koormust.

Paraku on ka sel muutusel nagu igal medalil teine külg ja tekib küsimus: kas alati on EMOs parajasti valves olev meedik pädev otsustama, milliseid uuringuid ja protseduure oleks vaja teha – kas ainult kraadida ja mõõta vererõhku või tuleks patsienti täiendavalt uurida? Esimesel juhul kasseeritakse 20 eurot ja saadetakse abi otsima tulnud inimene sama targalt minema.

Nõnda juhtus ühe Põlvast pärit noore neiuga, kes Tallinna-Tartu bussis oli ühel aprillikuu hommikul paar tundi loksunud. Kuna probleemi juur oli istmiku piirkonda tekkinud ja katsumisel valulikus mügarikus, mida ilma peeglita oli võimatu näha, ei osanud tütarlaps ka probleemi ulatust hinnata. Enesetunne läks sõidu ajal järjest halvemaks, valu muutus talumatuks, seda süvendas veel istumisest tingitud sundasend.

Nõnda otsustaski neiu Tartusse jõudes suunduda otsejoones Tartu ülikooli kliinikumi erakorralise meditsiini osakonda. Ja seal läkski nii nagu eespool kirjeldatud: valves olev meedik heitis põgusa pilgu valuallikale, kehitas õlgu ja teatas, et tema ka ei tea, millega tegemist. Mõõdeti vererõhku ja kehatemperatuuri, anti soovitus võtta valuvaigisteid ja palavikualandajaid ning saadeti minema.

Lisaks öeldi, et tuleks ühendust võtta perearstiga, lasta teha vereanalüüs ning panna end kirurgi vastuvõtu järjekorda. Nii sai ka tehtud, perearst andis saatekirja laborisse, kus sai vereanalüüs tehtud. Kirurgi juurde pääsemiseks tulnuks aga oodata vähemalt paar kuud. EMOs põhjust patsienti põhjalikumalt uurida ei leitud.

Neiu maksis kassasse 20 eurot, aga mille eest? Sama päeva õhtul ja sellele järgneval ööl tõusis palavik, mis ulatus kuni 39 kraadini. Ibuprofeen ja paratsetamool palavikust jagu ei saanud, seekord aitasid külmad kompressid. Hommikuks oli enesetunne siiski sedavõrd paranenud, et tütarlaps otsustas oma praegusesse elukohta Tallinnasse tagasi sõita.

Õhtul aga halvenes enesetunne, palavik tõusis uuesti ja neiu otsustas taas EMOsse pöörduda, seekord Ida-Tallinna keskhaiglasse. Sinnagi tuli maksta 20 eurot. Sealsed meedikud võtsid juhtumit tõsisemalt, lisaks tavapärasele kraadimisele ja vererõhu mõõtmisele tehti ka vereanalüüs, mis näitas, et põletikunäidud on kõrged. Patsient suunati ka kompuutertomograafiasse, millest ilmnes, et istmiku piirkonnas on umbes kolmesentimeetrise läbimõõduga mädakolle.

Sealt sai noor naine vähemalt niipalju abi, et arstid määrasid talle antibiootikumikuuri. Sõi siis nädalakese kohusetundlikult ravimeid, olukord aga läks järjest hullemaks, ka palavik ei tahtnud sugugi alaneda. Neiu konsulteeris ka oma perearstiga, kes arvas, et antibiootikumid peaks juba paari päevaga mõjuma hakkama. Aga ei mõjunud.

1. mai õhtuks oli enesetunne juba sedavõrd kehv, et tuli kutsuda kiirabi. Brigaad tuli kohale, mõõtis vererõhku ja otsustas, et haiglaravi seekord vaja ei ole. Anti veel soovitus, et kui tabletid valu ja palaviku vastu ei aita, siis kasutatagu küünlaid. Küünlaid!? Kust neid veel saada riigipühal ja liiatigi õhtusel ajal?

Järgmisel hommikul võttis tütarlaps jälle palavikku ja valu trotsides ette teekonna EMOsse. Taas 20 eurot läinud. Vereanalüüs näitas aga seekord liigagi kõrget põletikunäitu, mistõttu saadeti ta uuesti kompuuteruuringut tegema. Ja viimaks ometi sai ta ka kirurgi jutule, kes otsustas, et veel samal päeval tuleb opereerida. Nii ka läks – südaööl oli neiu üldnarkoosis operatsioonilaual. Kokku veetis ta EMO ooteruumides terve päeva alates kella 11st hommikul.

Nüüdseks on noor naine haiglast välja kirjutatud ja kosub kodusel ravil. Küll aga võiks siinkohal oletada, et kas asjad oleks nii kaugele arenenud, kui esimesel pöördumisel oleks natuke rohkem uuritud ja õiget ravi rakendatud. Viimase 20 euroga läks siiski õnneks: tehti tasaarveldus haiglapäevade arvelt. Haiglast sai ta kaasa soovituse kuu aja pärast uuesti kirurgi juurde kontrollile minna ja uute antibiootikumide retsepti, ka anti juhised edasiseks raviks.

Kogu selle saaga puhul tekib vägisi küsimus, kas EMOst on saamas rahapuuduses vaevleva meditsiini lüpsilehm? Ainuüksi see noor inimene maksis kokku 60 eurot, et abi saada. No olgu, lõpuks sai, aga millise valu ja vaevaga! Mõne inimese jaoks pole see 60 eurot ehk suur raha, aga ühe õppiva ja samal ajal töötava tudengi jaoks küll. Kes vastutab, kui inimene, kes on pöördunud viimases hädas EMOsse (kuhu siis veel?), sealt ilma abi saamata lahkub? Kui talle ei tehta ühtegi analüüsi ega uuringut? Mida siis selle 20 euro eest saab?

TÜ kliinikumi kodulehelt saab lugeda, et muu hulgas võib EMOsse pöördumise põhjuste hulgas olla tugev ja äkki tekkinud valu, mis ei allu ravimitele, äärmuslik nõrkus, jõuetus, ravimitele allumatu ja püsivalt kõrge (üle 38,5 °C) palavik ning ka äge nahapõletik, millega kaasneb valu ja palavik. Selge see, et enamiku hädade puhul on esmane koht, kust abi saada, perearstikeskus. Aga kui asud võõras linnas, valu on talumatu, palavik muudkui tõuseb, enesetunne kehv ja järjest kehvemaks läheb, siis kuhu ikkagi pöörduda?

Tundub, et seekord on olulised otsused tehtud, kuid laiem selgitustöö jäetud tegemata. Keegi tarkpea ütles kunagi naljaviluks, et selleks et Eesti vabariigis haige olla, peab väga hea tervis olema ...

 

Autor: PILLE H. METSIS
Viimati muudetud: 15/05/2025 08:38:33