Linda Kasak loodab, et me ikka millalgi suudame võtta vastutuse 1934. aastal toimunu eest. Foto: Mari-Anne Leht

Ülehomme meenutame taas neid, kelle võõrvõim 1941. aasta juunikuus kodust väga kaugele ja mahajäänud piirkonda saatis. Võrulanna Linda Kasak on sündinud Siberis, kuid naasnud seal teineteist leidnud vanematega isa kodulinna juba varases lapseeas. Ta meenutas võõrvõimu tõttu mööda ilma laiali pillutatud sugulasi ja mõtiskles eestlaste käitumise üle keerulistel aegadel.

Ühel kevadpäeval istusime Linda Kasakuga, Võru muusikakooli solfedžo eriala õpetajaga, tema klassiruumis, kus ta kõneles oma kõige lähedasematega juhtunust 1941. aasta juunis ja avas veidi sugulaste saatusi peale juuniküüditamist.

„Ma ei ole kumbagi oma vanaisa näinud. Mõlema vanaisa pere võeti kinni juunis 1941. aastal. Võru raudteejaamas eraldati mehed naisest-lastest. Emapoolne vanaisa Erich Tamberg suri uurimise käigus Sosvas, isapoolne vanaisa August Kasak lasti aasta hiljem samas vangilaagris maha,” meenutas Tomski oblasti Aleksandrovo sünnitusmajas 1956. aasta 24. veebruaril ilmavalgust näinud Linda.

Sellel, 1941. aasta kurjal suvel lõhuti tuhandete perede juured. Linda ema Elli Tamberg oli tolle aja kohta suure, üle sajahektarise talu üks peretütardest Kavastu vallas Tartumaal, isa Olev Kasak oli Võru bussifirma omaniku ja Võru vallasekretäri August Kasaku poeg.

Tütar on isalt kuulnud, et vanaisa Augustil soovitatud põgeneda, kuid ausa inimesena leidnud mees, et pole kellelegi halba teinud ega varjunud kuhugi. „August oli oma tegevuse eest saanud presidendilt Punase Risti kolmanda järgu teenetemedali koos siidist riigilipuga,” teab lapselaps.

„Ema sai loomavagunis 12-aastaseks, isa oli kinnivõtmise ajal 15-aastane. Nad kohtusid Tomski oblastis, ema elas Topoljovkas, isa naaberkülas Iljagis. Viimase küla kolhoosiesimees viinud isa emaga kokku ühel ühisüritusel, sest nagu isa on öelnud, ei olnud Iljagis ühtegi noort naist,” kõneles usutletav.

Kodumaale jõudes ei olnud Linda veel kahenegi, sellepärast on see vähene, mida ta Siberi elust teab, pärit vanematelt.

Võrru jõudes sai kolmeliikmeline pere, kelle varandus mahtus ühte kartulikotti, ulualuse isa Olevi sugulase Aleksander Kasaku õuemajja Võlsile. Kuid nad olid ülinapi varandusega siiski kodumaal, kus sai lähedaste abile loota.

Linda teab, et kui tema 1941. aasta suvel lapseeas vanemad Siberisse jõudsid, ei olnud neil seal ilmastikule sobivaid riideidki, sest kiiruga ei osanud nende vanemad kõike vajalikku kodunt kaasa haarata.

Tööle tulnud Siberis sellele vaatamata minna, et saada 350 grammi leiba päevas. Metsatöödel antud pool kuni kilo leiba päevas. Suppi keedetud maltsast, vitamiinirikast toitu, marju, korjatud soojal ajal metsast.

Linda tunnistas, et vanemad nii temale kui ka Eestis sündinud õele Mairele ja vennale Tarmole nende kasvades oma noorpõlve katsumustest ei rääkinud, sest ei soovinud lapsepõlve rikkuda. „Me elasime ja mängisime kodumaal nagu teisedki lapsed,” tõdes ta.

Siberist vanematega kodumaale jõudnud lapsed kuulsid oma vanavanemate ja vanemate ebainimlikest elutingimustest ja raskustest alles palju-palju hiljem. Mõnes kodus julgeti sellel teemal alles taasiseseisvumise eel rääkima hakata.

Emapoolse suguvõsa liikmeid Venemaast Ameerikani
Usutletava emapoolne vanaema Helmi-Loreida Tamberg jäi kauaks Tomskisse oma noorema tütre Helga juurde, alles 1990. aastal tuli ta tütre saatel kodumaale. Praegu puhkab ta Võru kalmistul.

„Helmi-Loreida ei õppinud elu lõpuni vene keelt ära. Tema noorem tütar ehk minu tädi Helga oli väljasaatmise ajal üheksane. Ta abiellus Tomskis samuti sinna väljasaadetud venelasega. Tädi Helga Netšajeva lahkus siitilmast mullu 91. eluaastal. Tädi peres on kaks last. Tütar Liidia on Tomskis arst ja saab eesti keelest aru, kuid tema tütar Jelena enam mitte. Tädi inseneriharidusega poeg Aleksander elab naisega ligi 20 aastat Saksamaal, kuna naine on Kasahstani saadetud sakslaste järeltulija,” kõneles Linda.

Ta on Tomskis kolm korda sugulasi külastanud, viimati 2021. aastal, kuid oma sünnikohta ja Topoljovka kanti, kus ta veidi aega enne kodumaale naasmist sai elada, ei ole naine jõudnud. „Sinna on Tomskist ligi tuhat kilomeetrit ja küla, kus vanemad elasid, on tükk aega juba maa pealt kadunud,” sõnas naine.

Tema emapoolse vanavanaisa Aleksander Sibula õe Linda-Helena poeg Arthur Võõbus põgenes Eestist ja hiljem viis ta Ameerikasse ka ema. Maailm tunneb Arthur Võõbust kui sürioloogi (süüria keele ja sealse kristluse uurija, orientalist – toim) ja teoloogi. Nii Arthur kui ka tema ema puhkavad Ameerikas.

Isapoolsest suguvõsast on Linda pärinud musikaalsuse, sest peres mängiti pille ning lauldi koduses ringis ja sugulaste kokkusaamistel.

„Minu isa ema Magdaleena Kasak oli proua, kes tööl ei käinud, kuid osales Võru seltskonnaelus. Ta jäi Siberis ellu tänu minu isale, kes oli tema kahest Siberisse saadetud lapsest vanem ja suutis ema toetada. Isa vend Rein oli väljasaatmise ajal neljane. Nende õde Hilja ja vend Vambola pääsesesid küüditamisest, kuid Vambola hukkus lahingus Sõrve säärel,” meenutas Linda ja lisas, et isa õde Hilja juhtis pikalt Krabi kooli.

Mõistagi ei saa me jutuajamisel mööda 1934. aastast, sest just seda peavad nii Linda kui ka tema 16. aprillil 99. sünnipäeva tähistanud isa Olev oluliseks pöördepunktiks eestlastega juhtunus.

Rahvas vaikis 1934. aastal juhtunu peaaegu maha
Kuigi maailmas on ajast aega rahvaid oma kodumaalt välja saadetud, siis eestlastele on küüditamised mõjunud valusalt just meie väikese rahvaarvu tõttu.

„Oleme nii väike rahvas ning meie rahva töökam ja haritum osa hävitati 1940ndatel teadlikult võõra võimu käsul, alles jäeti need, kes ei olnud võimelised iseseisvalt mõtlema, vaid ainult orjalikult käske täitma,” lausus Linda, kes näeb meie alistumisel ja hilisemal ohvrirollil oma osa nii Eesti toonasel riigivanemal kui ka rahval.

1934. aasta märtsikuu oli meie allaheitlikkuse algus. Siis kehtestas riigivanem Konstantin Päts üleriigilise kaitseseisukorra ning peagi algasid Vabadussõjas osalenute arreteerimised. Mõni päev peale seda, kui Päts oli kaitseseisukorra välja kuulutanud, sõnas ta, et „rahvas on haige, peame tema sümptoome ravima”.

Kaitseseisukorra väljakuulutamise taga oli hoopis riigivanema hirm oma võimu kaotamise ees vapsidele, kelle juht Andres Larka oli temast populaarsem ja kandidaat riigivanema kohale. Paraku leppis enamik inimesi sellega, et Päts kuulutas kaitseseisukorra põhiseaduse vastaselt välja, süüdistas vapse relvastatud ülestõusu ettevalmistamises ning lasi arreteerida ligi 800 inimest.

Tänagi on väga vähe neid, kes kirjutavad sellest, et ka rahval oli juhtunus oma roll. Üks neist vähestest on usutletava teada helilooja ja muusikaprofessor Kerri Kotta, kes avaldas oma mõtteid helilooja Erki-Sven Tüüri 9. sümfoonia kohta, mille Tüür pühendas Eesti 100. sünnipäevaks.

Linda tsiteerib Kotta lugu 2018. aasta alguses ilmunud ajakirjas Muusika: „... peale Larka suurt häälteenamust laskis poliitiline eliit, kes oli tõsiselt mures võimu kaotamise pärast, vabadussõjalaste organisatsioonid väidetavale kavandatud riigipöördele viidates vahetult enne valimisi sulgeda ning kehtestas – iroonilisel kombel just vabadussõdalaste initsieeritud uuele põhiseadusele toetudes – eriolukorra.

Siit edasi mõeldes ei seisne eesti rahva kollektiivne „süü” mitte selles, et ta sellisel asjal juhtuda lasi [---], vaid selles, et rahvas juhtunuga leppis ja seda lõppkokkuvõttes isegi õigustas. Ja eelkõige selles, et ta selle praktiliselt maha vaikis ja mingis mõttes ajaloost maha kustutas. [---] Nii vaadatuna on Eesti Vabariik kui kollektiivne kehand maha salanud selle, kellele ta oma sünni üldse võlgnes.”

Usutletav jagab Kotta seisukohta, et küüditamised olid 1934. aastal toimunu järelkaja, kus toonasele riiklikule reetmisele järgnesid võõrvõimu ajal väiksemad ebameeldivused, nagu pealekaebamised.

„Eestlastes istub siiani sees ohvriroll ja me ei ole siiani võtnud vastutust 1934. aastal toimunu eest,” tunneb Linda kahetsust. Ta lisas, et paljud olid toona hirmul ega julgenud vastu hakata, kuna nägid, et võim pani Eestile vabaduse toonud inimesed vangi.

Ülehomme asetab ta küünla oma ema, mõlema vanaema ja vanaisa, vabadussõjalaste ja kõikide küüditatute mälestusmärgi ette Võru kalmistul.

 

 

 

 

Autor: MARI-ANNE LEHT
Viimati muudetud: 12/06/2025 08:59:56