Pihlakodu juhtum ei ole lihtsalt üksik traagiline lugu hooldekodust, kus juhtus midagi õõvastavat. See on ühiskondlik lakmuspaber, mis näitab, kas meie riik suudab kaitsta kõige nõrgemaid või hoopis legaliseerib vaikides hoolimatust ja vägivalda.

Pihlakodu hooldekodus toimunu, kus korduvalt vägistati inimesi, kes ei suutnud end ise kaitsta ega isegi juhtunut kirjeldada, on midagi enamat kui kriminaalne tegu. See on mitte ainult ühe asutuse, vaid meie õigussüsteemi, selle järelevalvemehhanismide ja moraalse vastutuse läbikukkumine. Kuna see läbikukkumine väljendus mitte ainult tegudes, vaid ka vaikimises, siis on meil kohustus valjult rääkida. See on kohustus mitte ainult ohvrite, vaid terve ühiskonna ees.

Eesti Ekspressi äsjased paljastused, mille kohaselt levisid vägistamisjutud Pihlakodus vähemalt kaks aastat, teevad olukorra veelgi karjuvamaks. Seal polnud tegu hetkelise šokiga, vaid pikalt kestnud eiramise ja isegi ohvrite naeruvääristamise ning lõpuks ka vaigistamisega. Inimesed töötasid, kuulsid, rääkisid, paljud kartsid. Tehti kõnesid, saadeti kirju. Aga need, kes pidid sekkuma, vaatasid kõrvale. Hooldekodu ja lõpuks ka prokuratuur ütlesid: „Me ei vastuta.“

Justiitsminister Liisa-Ly Pakosta juhtimisel hiilis meie õigussüsteemi tipp vastutusest kõrvale. Prokuratuuri algne seisukoht, et vägistamine ei pruugi põhjustada vaimset ega füüsilist kahju, on Eesti õigussüsteemile häbiks. Sellele järgnesid küll hilinenud vabandused „ebaõnnestunud sõnakasutuse“ pärast, aga tegu ei olnud lihtsalt sõnakasutuse, vaid suhtumisega. Ja suhtumisel on tagajärjed.

Just seepärast ei ole enam tegemist ühe hooldekodu juhtumiga, vaid usalduskriisiga. Pakosta ametiajal nimetas prokuratuur vägistamisi juhtumiteks, mille puhul on „kahju hindamine keeruline”. Kas süsteem, mis ei suutnud ära tunda vägistamise sügavat inimlikku ja moraalset tähendust ega soovinud seda võimaldanud asutust vastutama panna, on võimeline kaitsma ohvreid ja looma ühiskonnas usaldust?

Kui minister astus lõpuks 2. juunil riigikogu ette, et anda aru avalikkust raputanud Pihlakodu juhtumi üle ja vastata saadikute küsimustele, siis selgus, et ta polnud enam kui kahe kuu jooksul astunud ühtegi sammu ohvrite ja nende lähedaste kaitseks. Tõepoolest, minister laiutas käsi ja kordas prokuratuuri seisukohta, et Pihlakodu vastu kriminaalmenetluse algatamine pole põhjendatud, kuna asutus poleks saanud vägistamisi ära hoida. Selline hoiak ei kaitse mitte kedagi, vaid hoopis reedab neid, kes on niigi nõrgemas seisus.

Me ei tohi normaliseerida olukorda, kus süsteem karistamatult eirab oma kohustust kaitsta neid, kes ise enda eest seista ei saa. See ei ole ainult juriidiline küsimus. See on südametunnistuse küsimus. Sotsiaaldemokraatide jaoks on oluline, et Eesti oleks õigusriik mitte ainult paberil, vaid ka sisult. Ja et meie väärtusruum ei annaks järgi, kui ohver on vaikne, haige või ei suuda end väljendada. Või kui korralikku kasumit teeniv asutus lubab vägistaja majja, vilistades lähedastega tehtud kokkulepetele.

Riigikogu opositsioon algatas justiitsministri, kelle hingel on ka muid patte, umbusaldamise (umbusaldus jäi täna nädal tagasi avaldamata, seda toetas 29 riigikogulast – toim). Sotsiaaldemokraadid leiavad, et valdkonna juht, kes ei näe juhtunus süsteemset läbikukkumist, ei saa kanda vastutust Eesti õiguse toimimise eest.

Õiglus peab kehtima ka vaiksetele ja haavatavatele, neile, keda turumajandus või bürokraatia kipuvad nähtamatuks muutma. Me ei aktsepteeri suhtumist, kus miljoneid teeniv hooldekodukett  hoidub vastutusest ning ohvrite lähedased ei lähe riigile korda. Me ei räägi ainult hooldekodust. Me räägime õigussüsteemist, mille moraalne kompass on viltu.

Ja kui ohvrid ei saa õigust, kui neile öeldakse, et nende valu ei vasta kriteeriumitele, siis oleme me selles ebaõigluse osalised. Seda siis, kui me ei seisa süsteemi muutmise eest.

 

Autor: ZÜLEYXA IZMAILOVA, riigikogu liige, SDE
Viimati muudetud: 19/06/2025 08:52:32