Viimatel nädalatel on energiateemad muutunud eriti kuumaks, kuid mitte niivõrd kuumaks, et ilm soojaks kütta ja hinda alandada.

Seades eesmärgiks ühiskonna kestlikkuse, rahvusliku rikkuse kasvatamise tehnoloogiad, sh energiasisendite konkurentsivõime, peaks täna meie valitsuse ja Eesti Energia prioriteediks olema taskukohase hinnaga häireteta elektrienergia tootmise rajamine.

Fakt, mitte emotsioon on see, et Eleringi viimaste aastate otsused on olnud sellised, mis on elektri hinna viinud lakke. Avalikkusele räägitakse ainult elektrienergia hinnast, mis rohehulluse küüsis, ja oma riigi elanikest ja ettevõtetest mitte hooliva valitsuse arvates on isegi madalam kui näiteks Soomes (mis ei vasta kohe kuidagi tõele) või seda, et mõnel varasemal aastal elektrihind kõrgemgi olnud. Sõnakestki ei räägita mitte kuskil elektriarvetes elektrihinnale lisandunud tasude suurusest ja elektrienergia tegeliku kallinemise tagamaadest.

Kes on elektriarvetes kuluridasid vaadanud, see näeb, et elektri kWh hinnale on lisaks võrguteenusele ja taastuvenergia tasule, aktsiisi- ja käibemaksule lisandunud sagedusreservi tasu, saartalituse tasu ja olemasolevale võrgutasule lisatasu uute võrkude rajamiseks.

Aga oluliselt on tõusnud ka juba varem kehtinud tasud:
* Elektriaktsiis on viimase viie aastaga tõusnud kolm korda
* CO₂ tasu on viimase viie aastaga tõusnud kolm korda, ehk moodustab elektri hinnas ligi 60%
* Tõusnud on võrgutasu
* Taastuvenergia tasu on tõusnud ligi kaks korda
* Tasakaalustusvõimsuse kulu – samuti kaks korda.

Ja kõigi nende tasude summalt arvestatakse käibemaksu 24%.

„Kui me tahame odavamat elektrit, tuleb vaadata otsa maksudele, tasudele ja eriti CO₂ hinnale. Lahendused on olemas – küsimus on, kas meil on poliitilist tahet need ellu viia,” ütleb Eesti Teaduste Akadeemia energeetikanõukogu esimees Arvi Hamburg

Eleringi andmetel oli käesoleva aasta 1. jaanuarist kuni 15. veebruarini Eestis üles seatud 710 MW elektrituulikute võimsuse kasutustegur 0,2, perioodi keskmine töövõimsus 143,5 MW, maksimaalne 578,9 ja minimaalne -0,04 megavatti. Päikeseparkide 1250 MW koguvõimsuse kasutustegur 0,008, keskmine töövõimsus 10,4 MW, maksimaalne 139,7 MW ning minimaalne 0 MW.

Tõsi, rohehulluse all kannatav valitsus ja riigikogu koalitsioon ei väsi kordamast, et põlevkivielekter on kallis, ja müüti tuule- ja päikeseenergiast toodetud odavast elektrist. Tõsi, see ongi odav, kui tarbiksime seda elektrit tuuliku- või päikesepargi territooriumil või otseliiniga elektrivõrgu toeta ja siis, kui tuul puhub ja/või päike paistab. Kui aga tarbida elektrivõrgu vahendusel, siis peab elektrisüsteem muutma selle tarbijale nõuetekohaseks ning tagama tootmise ja tarbimise tasakaalu ning tegema lisakulutusi. Neid kulutusi näeme nüüd elektriarvetel varustamiskindluse- ja tasakaalustamistasudena, uute elektriliinide ja suurt jalajälge jätvate akuparkide rajamise tasudena ning millele lisandub veel taastuvenergia tasu, mis stimuleerib taastuvenergia võimsusi rajama.

Mida rohkem liitub elektrivõrguga ilmastikust sõltuvat juhuslikku tootmist, seda suurem on elektri koguhinnas elektrisüsteemi tasakaalustavate süsteemiteenuste hind.

Paraku juhib meie riiki alla 17-protsendilise toetusega riigikogu koalitsiooni poolt paika pandud valitsus, kes on suures osas ammendanud oma poliitilise kapitali ja alles jäänud valitsemisaja jooksul pole enam suuteline aru saama, et Eesti ja Balti elektrisüsteemi esmane ülesanne on juhitavate elektrijaamade rajamine ja seejärel vajalike süsteemiteenuste loomine, milleks on salvestus, hajatootmise ja tarbimise agregeerimine. Nimetatute optimaalsel koostoimel on võimalik saavutada tarbijale vähim võimalik kulu. Ka ei saada või ei taheta aru saada, et juhitavad võimsused jagunevad baaskoormuse katteks ja süsteemi sagedusreservideks. Baaskoormuse katmiseks sobib usaldusväärsel ressursil põhinev elektritootmine, praegu põlevkivi ja biomass, tulevikus tuumaelektrijaam(ad).

Rääkides CO₂ kvootidest, peaks meie valitsuse esmane ülesanne olema Brüsselis järjekindlalt seista selle eest, et see süsteem lõpetaks spekulatiivse äri. Kunagi lepiti kokku CO₂ hinnalagi 25–30 eurot. Täna on hind 88 eurot. Samal ajal meie valitsuses rõõmustatakse, et CO₂ kvoodi müügist on saadud ligi 2 miljardit eurot. Aga see raha on tulnud inimeste ja ettevõtete taskust ning seadnud meie inimesed ja ettevõtjad majanduslikesse raskustesse.

Kui 2020. aastal suutis Eesti ise toota kogu vajaliku elektri ja isegi eksportida, siis täna liigume olukorra poole, kus me ei suuda varsti isegi vajaminevast elektrist poolt ise toota. Ja see on poliitiliste otsuste tulemus.

Räägime taastuvenergiast. Riik on toetanud päikese- ja tuuleparkide rajamist, aga nüüd on selgunud, et ilma akupankadeta ei tasu need ära. Kui 50-kilovatise päikesepargi juurde soovitakse rajada akupark, siis küsitakse liitumise eest miljoneid eurosid.

Tõsi on see, et ilma salvestusvõimekuseta ei taga tuule- ega päikesepark varustuskindlust. Me elame kliimas, kus päike ei paista ja tuul ei puhu tellimise peale. Täna on Eestis ainus reaalselt juhitav suurtootmine põlevkivielekter. Kuni meil puudub alternatiiv, tuleb seda hoida.

Kui CO₂ kvoodimajandus jääb praegusel kujul kehtima, võimaldab vaid tuumajaam meie elektridefitsiiti lahendada, seni peavad töötama põlevkivijaamad. Niinimetatud rohelise, ehk ilmastikust sõltuva elektritootmise kõikumiste silumiseks vajame gaasielektrijaamu ja salvesteid. eelkõige päevasiseste koormustippude ja tipuhindade silumiseks.

McKincey energiapoliitika analüüs „Global Energy Perspectives 2025” markeerib maailma energiapoliitika muutumise põhjustena geopoliitiline ebakindluse ja rahvuslike huvide kasvu. Seetõttu on meretuuleparkide ja rohelise energia suured projektid Aasias, Austraalias, Ameerika Ühendriikides ja mitmetes Euroopa riikides tühistatud, edasi lükatud või vähendatud ning 2030. aasta eesmärke ei täideta.

Kes vähegi on kursis maailmas toimuvaga ja meie mainekate energiaspetsialistidest teadlaste seisukohtadega, teavad, et pääseteeks ei ole kindlasti kindlasti fikseeritud hind, sest suveperioodil see taastuvenergia projekt mingil määral töötab ja päikeseparkide omanike meelehärmiks kukub nulli või harva isegi miinusesse

Lõpetan selle ülevaate elektrienergia olukorrast USA energeetikaministri Chris Wrighti seisukohaga: „Energiapoliitiline prioriteet on energia kui rahvusliku julgeoleku ja inimkonna progressi eeldus.” Ta soovitab toetuda usaldusväärsetele energiaallikatele nagu tuumaenergia, maagaas ja kivisüsi ning kiirendada tuuma- ja fossiilkütuste kasutamise tehnoloogiaid ning loobuda taastusenergia subsiidiumitest. Aga sama soovitavad ka meie riigi energia valdkonna teadlased ja spetsialistid.

Muutuvas maailmas peab Eesti oma energiapoliitika kiiremas korras ümber hindama, sest kapitalimahukat roheenergiamajandust ei ole võimalik juhtida. Eesti riigi majanduse arengu mootorit ja elanike elukvaliteedi parandamist ei tohi takistada Brüsselist tulevad „pühad puutumatud dogmad”, sh praegune elektrituru mudel, ega süsinikukaubanduse korraldus.

 

Autor: JÜRI VARIK, mees metsast, insener
Viimati muudetud: 05/03/2026 10:33:01